Hele, tuisklev ja nimetu

by Berit Petolai, Kätlin Kaldmaa (Editor), Karoliina Kagovere (Editor)

Berit Petolai loomingus jääb kõlama lihtsa ja vahetu mõtiskleja ning askeldaja, loodusega tihedalt üheskoos hingava ja tuikava inimelu ilu. Aeg ja kulgemine, inimlikud pidepunktid ajapöörises, koovad tiheda koe, millest aimdub ajastuülest südametarkust ja taju, et igapäevane elukulg võib olla midagi argiselt püha ja kosutavat. Loodus koos kõigi oma pisimate osalistega annab Beriti tekstidele elava, pulbitseva ning tänumeelest kantud eheda maigu. Tundlikult tabatud paigavaim looritab ballaadidena voogavad luulelood teatava salapäraga, mis laseb lugejal tunda, et tal on võimalus piiluda maailma, kus on veel alles maagia, muinasjutt ning sõna ilus ja puhas vägi.

Berit Petolai luulelugusid on tõlkinud oma keelde kuuseriisikad, karihiired, karud ja karik-porosamblik. Tema loomingut on viisistanud kodukakud, kõrvukrätsud ja kimalased.

Berit Petolai on väikeses Meoma külas elav luuletaja, kirjutav korilane ja kolme tütre ema. Beritilt on ilmunud luulekogu “Meoma ümisevad tuuled” (Verb, 2019), tema tekste on avaldatud ajakirjades Looming ja Värske Rõhk, ajalehtedes Müürileht ja Sirp, kogumikes „Metsik sõna” (2016), „Armastuse planeet” (2022) ja metsaluule antoloogias „Südames laulavad metsad” (2024). 2017. aasta kevadel pälvis Berit debüüdiauhinna „Esimene samm” ja tema esikkogu valiti üheks Betti Alveri debüüdipreemia nominendiks. 2021. aastal pälvis ta Juhan Liivi luuleauhinna luuletuse „Tõnkadi-lõnk” eest.

160 pages, Paperback

Published January 1, 2025

Reviews

[Hanneleele · Rating 5 out of 5]

Ah, ma saan selle verivärske raamatu ka kirja panna! Beriti luulelood pakatavad elurõõmust ja on täis loomi, linde ja imesid :D

[Sille · Rating 5 out of 5]

Berit Petolai viljeleb pikemat, võiks vist isegi öelda jutustavat luulestiili, ja teeb seda väga tugeva paigatunnetuse ja poeetilise detailitäpsusega. Tema luule on ühtaegu leebe ja samas hästi täpne ning ta doseerib neid omadusi täiesti õiges vahekorras, muutudes pisut üleliia magusaks tõesti vaid mõnes üksikus kohas. Aja kulg eelkõige läbi looduse, aga ka inimese püsipunktide, ning selle taustal on kerge salapära, mis laseb tunnetada, et argireaalsuse ja maagia piir ei pruugigi ikkagi nii kindlalt paigas olla, kui me arvame.

[Karin Paulus · Rating 5 out of 5]

Taas üks kohtumine täiesti tundmatu autoriga, kelleni jõudsin tänu usaldusväärsele kirjastusele. Pigem pildid, hetked, kui luule. Intiimsed pisarakiskujad, nagu kuidas kartuliviilutamine toob meelde ema sedasama tegemas. Ja ema on korraga "mu enese kätes" (lk 15). Tõepärasel viisil sätivad mälestused end ritta nagu raamatud riiulis, "mõni narmendav, mõni siledalt eeskujulik" (lk 67). Või ka varjukoerad - meid saatnud "lont- ja püstkõrvad, soru- ja rõngassabad, märgninad ja välejalad", kes on oma sooja käpajälje südamesse vajutanud. Ilusasti lapseootuses märgatud ümarus: õunamugul, sametpuraviku kübar, pajuurb, rahetera. Et lähisuhtes on ka jahedust, sakilisi sõnu. Ja vaimolenditega kohtumised, enese keha muutumise taju pole sugugi naeruväärne, vaid kuidagi loomulikkust inimesest. Ses kõiges on Peipsi ääre unistuslikku mõtlikkust.

[Triinu · Rating 3 out of 5]

Selle koguga jäin hätta.
Sest see on hea.
Ma ju tunnen ära, kas sõnad on ausad. Ma näen ju ära, kui ehedalt kujundid mängivad. Ma loen ja saan, kuidas luulekogu mina ja loodus on üks, iga karu ja ämbliku, iga tiigi ja taevatooniga üks, ja samas oma emade, õdede, tütarde ja maaga üks. Ei valeta, ei lähe eksi, ta ongi.
Neis loetud sõnades on ainult piisake valu. On taevatäis headust, hellust ja usku, maapõue sügavust, maapinna püsivust ja kandvust - aga valu nii vähe, et peaaegu ei maitsegi teda.
Mina muidugi tunnen maitsest ära, sest oi, valu maitsega olen kaugelt liiga hästi tuttav, ja kasvõi terakene siin või seal annab erilise nüansi.
Kuid valu on siin nii vähe, et loetu maitseb võõralt.

Ma näen, et on aus.
Nii tore on teada, et kuskil kellegi jaoks on olemas selline maailm, selline armastus, sellised ööliblikad, sajuhood, koerad, hundinuiaebemed, küttepuud, mööduvad kuud, mööduvad aastad, pisikesed varbad, pehmed lapsepihud - ja headus jääb.

Lihtsalt ... mina olen teistmoodi loom. Tunnen ära emaolemise jõu ja õhu kirgasheleda maitse, maiööd ja raudahjud. Aga minu sees elab see teistmoodi, põimub hoopis teistmoodi. Seal, kus Petolail on hellus ja vägi, rõõmujõgi ja soojusmägi valukübemega sehen, on minul kannatuste kosk, milles helgib päikesehelk või kus tähesära peenikeseks publriks pihustatakse.
See kogu räägib mulle, et on olemas ka teistmoodi elu. Elu, mis ei tee haiget. Valu ongi eksikülaline?
Nõtke nukruse varjund vahel harva?

Ma ei ole päris kindel, kuidas sellisesse võimalusse suhtuda. Ma ei saa sellisest maailmast tegelikult arugi. Üha ja üha pean luuletust teist korda üle lugema või lugema algust, mis keskpaigaks juba meelest läinud.
Mõnikord loen kolmandat korda ka.
Jaa, enamik tekste on pikad, kuid mitte sellepärast.
Hoopis tolle valuasja tõttu.

Selles kogus on vaikne õnn, vaikne tugev õnn.

Õhtul metsjaärvest ujumast tulles
üle aasa loojuvas päikeseudus
rahu ja omaetteolemist tajudes
nagu loksud natuke paika,
seal hõõguvate-auravate
kõrte ees seistes.
Eemal helevalge täiskuu
valmistub hiilgama.
Tunned südmetuksetes
jaanipäevaaegset õhetust
ja rännusoovi
kulgeda aegade taha.

[Tiina · Rating 4 out of 5]

Tundub, et sattusin juunis luulelainele. Selles kogumikus on aastaring ehk selgemalt välja joonistunud ja mul ei oleks tegelikult olnud selle vastu midagi, kui see oleks veel konkreetsem olnud. Autor kirjeldab elu maal, elu looduses, elu lastega. Petolai kirjeldab oma kodu ja elu, mille ehk lugeja ära tunneb ka siis, kui loodus, lapsed ja elu maal ei ole tema igapäevaelu osa. On kelgumäe kirjeldusi, suviseid tüütuid kärbseid, lõputuid askeldamisi ja ülesandeid, mida eluring pakub. Hoolimata mainitud lumistest luuletustest sobib see väga hästi suveõhtuseks lugemiseks, isegi praegusel vihmasel suvel oli vahva autoriga kaasa elada metsajärve suplustel ja saunaõhtutel ning õues müdistamistel. Ma olen ise suur tujulugeja ning kõik, mis toetab suvetunde tekitamist, läheb kindlasti kaubaks. Selle kogumiku luule keskmes on pere, lemmikud ja kodu ning linnainimese jaoks oli maaelu perspektiivi just vahva lugeda.

[Karmen Maat · Rating 5 out of 5]

imeline!

[Merilin · Rating 5 out of 5]

Luulekogu, mis sobis hästi kaasa jalutuskäikudele metsas, lumisel põllul ja õhtul enne magama minekut tuletatamaks meelde suved maal vanaema juures. Südamega kirjutatud ja südamega kogetud.

[Helen Mikkov · Rating 5 out of 5]

Kaunis sõnadetulv, imelised metafoorid ja eluilu.