See teisipäev oli üks eriline päev. Teisipäev oli muidu ka eriline päev, sest pärast teisipäeva tuli alati kolmapäev ja kolmapäev oli Madisel kodupäev. Aga see teisipäev oli kohe eriti eriline, sest Madis pidi esimest korda ise lasteaiast koju minema. Täitsa üksi!
Viimasel paaril aastal on aina enam hakatud rääkima "suure narratiiviga" eesti romaani ootusest. Tekstist, mis mõtestaks lahti ning Veidemanni terminit kasutades oleks uueks kirjanduse "tüvitekstiks". Kas on ühe meistritöö ilmumine üldise "halli massi" taustal tõesti nõnda vajalik? Ehk tuleks sihiks seada hoopis laiahaardelisem, kuid samas tugeva keskmise tasemega teoste ilmumine? Isiklikult eelistan iga aasta lugeda kümmet head romaani, kui üht suurepärast ja üheksat kahvatut teost.
Näiteks meie lastekirjanduses maad võtnud hetkeolukord paistab olevat just too "teine tee". Iga aasta ilmub ridamisi häid ja originaalseid tekste, nii vanadelt kui ka uutelt tegijatelt. Samuti on lasteraamatute illustratsioonid äraütlemata kõrgetasemelised. Uusi "Naksitralle" pole küll viimastel kümnendil väikeste lugejateni jõudnud, kuid selleks ongi ju olemas klassikud, et nende juurde uuesti ja uuesti tagasi pöörduda. Ainus lastekirjanduse murekoht on jätkuvalt 12-16 aastastele lugejatele mõeldud uudisteoste vähene ilmumine.
Üks uutest tulijatest eesti lastekirjanduse maastikul on viimasel ajal olnud Indrek Koff, kelle sulest ilmus 2014. aastal kaks eriilmelist lasteraamatut: "Koju" ja "Kirju koer". "Koju" räägib viie aastase Madise ühest olulisemast päevast, tema senise elu jooksul. Nimelt peab Madis sellel teisipäeval esimest korda täiesti iseseisvalt lasteaiast koju minema. Teel koju märkab lapse silm paljusi pisiasju, mida aina edasi ruttavad suured inimesed kahjuks enam ei märka. Teosesse on sisse kirjutatud muidugi ka õpetlikke aspekte, millele vanemad lapsega koos seda raamatut lugedes tähelepanu juhtida saavad (üle sõidutee minemine või süstla leidmine). Muidugi on raamatu üheks suurimaks plussiks Marja-Liisa Platsi akvarellid. Platsi isikupäraste illustratsioonidega olen juba eelnevalt tuttav Mika Keräneni "Supilinna Salaseltsi" raamatusarja kaudu.
"Kirju koer" koosneb kuueteistkümnest loost, mille inspiratsiooniallikaks on Indrek Koffile olnud Marion Unduski joonistused. Enamuses on tegemist loomalugudega (jänes, rebane, hunt), kuid seda mitte meile harjumuspärases võtmes. Lugudel on alatooniks nukravõitu huumor ja kohati isegi natuke depressiivsed mõtisklused. Tegelased on sattunud oma eludega natuke ummikusse ning vajavad mingit tõuget, et uuesti tegutsema hakata. Minu lemmiklooks on "Lendama õppimise päev", mis on kindlasti kogumiku kõige helgem tekst ning võtab vaatluse alla laste "äkki" suureks saamise vanemate silmade all. Sarnaselt raamatule "Koju" leiavad lapsevanemad ja minusugused "igavesed lapsed" ka "Kirjust koerast" väikese lugemiselamuse ning illustratsioonide näol esteetilise naudingu.
PS: Mina ei saanud kunagi iseseisvalt lasteaiast koju minna väga proosalisel põhjusel. Mul polnud lihtsalt meie korteri võtmeid ja uksekellani ma veel ei ulatanud.
Lugemise väljakutse üllatusteemas läksin kergemat teed ning laenutasin raamatukodust lasteraamatu: Indrek Koff "Koju". Üllatusin isegi, sest tegu oli ääretult muheda ja südantsoojendava teosega, kust igaüks end ära tunda võib.
5-aastane Madis on juba suur poiss, sest ühel teisipäeval tuleb tal täitsa üksi lasteaiast koju minna. Tee pole küll pikk, sõiduteedki peab ületama vaid korra, kuid sellest saab päris omaette seiklus, kus terane rüblik märkab palju huvitavat.
Poisi rännakut illustreerivad tabavad pildikesed, mille uurimine lisaks lugemisele oma aja võtab. Täiskasvanutele on teos samuti õpetlik, peites olulist sõnumit, mis aastatega on ununenud. Nimelt tuleks rohkem enda ümber vaadata ning märgata, mitte ainult pidevalt punktist A punkti B kiirustada, ees silmaklapid, nagu hobustel.
Jäin peale raamatu lõpetamist veel selle kallal juurdlema, kas tänapäeval tõesti lastaks lapsel niiviisi üksi koju tulla. Lasteaias huviringe läbi viies tuleb ühest ruumist teise liikumisekski lapsed rühmadest ise kokku koguda. Mõnes väiksemas kohas oleks see veel ehk mõeldav. Samas meenus ka hiljuti nähtud osa seriaalist "Suletud uste taga", kus ka umbes 5-aastane poiss kodust põgenes ja ilusti üksi lasteaeda jõudis. Ühesõnaga, lapsed on tublid, kui neil lasta tubli olla.
Soovitan seda raamatut nii väikestele kui suurtele, kaua ta lugemine aega ei võta, kuid hingele teeb pai ning totrad argimured saavad peast pühitud. Arvan, et see tore raamat võiks igal lasteaiaealisel mudilasel kodus olla. Need, kes veel lugeda ei oska, saavad pilte uurida.
Stāsts par piecgadīgu zēnu, kurš viens pats dodas uz mājām no bērnudārza. Stāstam pašam par sevi nav nekāda vaina, bet zemapziņā ir tāda kā pretestība, jo neliekas galīgi loģiski lasīt bērnam, ka kāds no dārziņa uz mājām varētu doties viens. Turklāt vecāki un dārziņa audzinātāja to akceptē.
Stāsts par Madi, kuram ir pieci gadi un vina došanos vienam pašam no bērnudārza uz mājām. Par to, kā bērns redz apkārtni, ko piedzīvo, domā un par vina laika izjūtu.
Selline lühike sobiv jutt unejutuks. Umbes 5-6 aastastega hea arutada, et kas nemad oskavad üksi koju tulla, miks ema ja isa mures olid, kas nende koduteele jääb ka autoteid jne. Selline hea rahulik lugemine.
Selle raamatu tegevus toimub ühe päeva jooksul. Või siis ühe pealelõuna jooksul, kui Madis koju läheb. Ilmselt võib see nii olla vabalt :) Aga eriline väärtus on ilusad pildid. Vahva lugemine.
Ilus ja hää, moodne maailm veidi vanamoodsate piltidega. Mitte iga lasteraamat ei vii otse oma lapsepõlve tagasi, just sinna põneva-hetke-sisse-sukeldumise-ja-kõige-muu-unustamise maailma, mis lapsevanem olles vahel kaduma kipub.
Südamlik. Selline raamat, mida peab mitu korda lugema. Kõigepealt loed õhinal läbi. Siis loed läbi ja vaatad pilte. Siis vaatad veel pilte. Ja siis loed rahulikult ning tunned, et hing on toidetud.