What do you think?
Rate this book
Minu... #71
Minu Ghana. Majanduspõgenik Mustal Mandril
Paljud Euroopa noored satuvad Aafrika pinnale esimest korda turisti või vabatahtlikuna. Mina võtsin reisi ette aga hoopis isekamal põhjusel – ma tahtsin rikkaks saada. Mul oli plaan kasutada Eestis hästi toimivaid äriideid Mustal Mandril, kus kõik alles arenemisjärgus.
Olen majandusinimene. Ma teadsin, et Ghanas on hiljuti leitud naftat, et seal on algamas ehitusbuum, et sealsed aktsiaturud on plussis. Aga ma ei arvestanud sellega, et satun korduvate röövide ohvriks, pistan rinda riikidevahelise bürokraatiaga ning pean tegelikult otsima tööd illegaalina.
Kogu segaduse ning kõikide viperuste kõrval oli alati aga midagi, mis hoidis suu naerul. Nüüd, viis ja pool aastat hiljem võin öelda, et leidsin selle, mida otsima tulin. Töötan reklaamiagentuuri tegevjuhina, mul on oma internetiäri ning Aafrikast lahkumise plaane ei pea.
Olen majandusinimene. Ma teadsin, et Ghanas on hiljuti leitud naftat, et seal on algamas ehitusbuum, et sealsed aktsiaturud on plussis. Aga ma ei arvestanud sellega, et satun korduvate röövide ohvriks, pistan rinda riikidevahelise bürokraatiaga ning pean tegelikult otsima tööd illegaalina.
Kogu segaduse ning kõikide viperuste kõrval oli alati aga midagi, mis hoidis suu naerul. Nüüd, viis ja pool aastat hiljem võin öelda, et leidsin selle, mida otsima tulin. Töötan reklaamiagentuuri tegevjuhina, mul on oma internetiäri ning Aafrikast lahkumise plaane ei pea.
279 pages, Paperback
First published October 28, 2014
2 people are currently reading
47 people want to read
Ratings & Reviews
Friends & Following
Create a free account to discover what your friends think of this book!
Community Reviews
Displaying 1 - 7 of 7 reviews
January 21, 2015
Jäi häirima, et Ghanast ja ghanalastest ei saanudki eriti teada. Raamat venis, aga seda, mis oodatud, ei tulnudki. Ethel kirjutab tegelikult hästi (nt blogi on täitsa meeldiv lugeda), kuid raamatus ei saanud ta justkui järje peale kuidagi. Muudkui hüppas ühelt teemalt teisele ning kirjeldas oma tegevusi reisikaaslasega. Kui aga küsida, kui palju kõik Ghanas veedetud aega ning seal elavaid inimesi puudutas, siis kahjuks minimaalselt. Need lood oleksid Tartus peaaegu sama põnevad olnud. Aafrika riigi kohta oleks oodanud rohkem kohaliku elu-olu kirjeldust ning inimestega suhtlemist.
May 17, 2020
Kõige rohkem meeldisid kirjeldused Ghana olematutest liiklusreeglitest, sai korralikult naerda.
March 5, 2026
Ethel sattus omal ajal ”Minu...” sarja orbiidile tänu põnevalt kirjutatud blogile. Niisiis on selge see, et kirjutada ta oskab. Loen raamatut tavalugejana, sest toimetamisprotsessi juures ma omal ajal ei osalenud. Loen juurde ka teisi arvajaid-arvustajaid, ja imestan, et Ethelile heidetakse ette, justkui kirjutaks ta liiga vähe nn "päris" kohalikest. Siis taipan: kaugelt vaadates võib tunduda, et ekspattidest ehk musta Aafrika valgetest kõnelemine ei ole justkui ”päris”. Aga minu kogemuste-arusaamade kohaselt on seegi reealne kiht Aafrikat. Omaette teema on ehk ka see, et Ethel sageli ei maini meile moodsa viisaka inimesena, kes ta tegelastest on must, kes valge, kes mulatt. Ühest küljest polegi see oluline, mis värvi on naabrimehe nahk, teisalt on raske enda silmade ees ”filmi käivitada”, kui seda ei tea.
Aga kui juba jutt ebamäärasuse peale läks, siis ühte asja pean ma küsima. Ethel lahkub Eestist koos kahe sõbraga. Andres tundub olevat igati eesti poiss, aga teine? Martin Gorris, nii on ta nimi otse välja öeldud ava- ja tänusõnades. Ütlen endale, et polegi ju oluline teada, mis maalane ta on, meil on globaalne küla. Aga mida lehekülg edasi, seda enam tahaksin tegelast ”paika panna” oma peas jooksvas filmis. Vahepeal on mainitud noormehe Saksa juhiluba, siis Teksase ja Briti inglise-aksenti, siis tundub ikka eestlane olevat...
Aga igal juhul on loo materiaalne lähtepositsioon selge. Ethel koondatakse Eestis pangatöölt ja ta semud on valmis seiklusteks, nii võetaksegi eesmärgiks Ghana: sest seal on majandustõus ja hiljuti veel naftat ka leitud. Etheli kirjaviis on lõbus, ellusuhtumine tundub olevat muretu, kohati isegi süüdimatu, aga tasapisi saab selgeks, et ta on nutikas tüdruk, kes tõepoolest jääb ka segastes oludes pinnale.
Ja olud lähevad segaseks küll. Miks nad üldse algatuseks autoga läbi Euroopa, Maroko, Mauritaania ja Mali oma sihtkohta Ghanasse sõitsid? (”Kaksteist tuhat kilomeetrit teekonda ladestus mu ajju nagu moreen...”) Sest Ethelil on silmahaigus, mis ei luba lennata. Aga Ghanas röövitakse tema kott passiga. Ja algab ”nokk kinni, saba lahti”, ta ei saa riigist maismaad pidi lahkuda, sest tal pole viisat/passi, ja ta ei saa uut passi, sest selleks peaks ta riigist lahkuma. Ega ta liialt muretsegi ja tegeleb oma eluga, vahepeal Eesti riigiasutustega mõtteid vahetades.
Röövimisi-vargusi tuleb raamatu käigus ette veel. Algatuseks kõlavad kingituste-altkäemaksude nurumise lood päris nunnult. Ärritavamalt mõjub juhtum naabrimehega, kes salaja Martini arvuti kõvaketta minema viib ja pärast selle eest ise Martinile politsei kutsub. Või see lugu, kuidas autolukk läbi puuriti. Või kuidas autol aknaklaas ära lõhuti. Kui viidi ära Martini professionaalsed kaamerad, soovitasid kohalikud, et politseisse ju võib ka teatada, aga olulisem on kohe ”fetiš-preestri” juurde minna. Surnud koera pea ja roti küünised ja väike nõidus ja sada viiskümmend eurot - ja siis juhtub nii, et vargal hakkab nõnda paha, et ta ise viib asjad politseisse! Põneva loo huvides on mul tõesti kahju, et Ethel ja Martin selle protseduuri sinnapaika jätsid, aga vähemasti sündis naljakas kauplemine preestriga nende eelmanitud rituaaltarvikute üle.
Nii et mina sain siit raamatust väga palju Aafrikat kätte. Sain aru, kuidas Saharas (”tsivilisatsioonivaakumis”, nagu Ethel seda nimetas) autoga reisitakse. Ja mismoodi Ghanas teatud linnaosas elades kopsud valutasid ja riided kapis lagunesid (”prügikolonisatsioon”, nimetas Ethel seda, saades takkajärgi aru, et elas kohas, kuhu Euroopast ja Ameerikast toodi laevade kaupa prügi, mida siis sorditi ja põletati). Ja kuidas seal asusid ”pähklid pudelis ja vesi kilekotis”, kuidas toit oli nii vürtsikas, et kõik soolestiku paradiisid hukkusid, kuidas kookospalmi all istudes võis kukkuva objekti tõttu vigaseks jääda... Ja kuidas kohalikus keeles ”aeg ei lähe, aeg tuleb”.
Ja muud kohalikku sürri ja absurdi. Üks näide: ”Erinevalt Otabilist on tema õde Araba moslem. Neil on erinevad isad. Hiljem see seik täpsustub, nimelt on neil ka erinevad emad.” See viimane kild ajas mind naerma äratundmises, sest mulle meenus, et minule on kord Indias selline lugu ette juhtunud! (Ma ei tea, mis on vend Otabili ja õe Araba lugu, aga Indias on mõnes piirkonnas selline komme, et noorpaarile kingitakse abiellumise puhul imik, suguvõsas hiljuti sündinu, mõnest sellisest perest, kel on lapsi juba küllalt. Noorpaar kasvatab teda nagu oma esiklast, peagi saavad nad ka oma bioloogilise lapse. Nii et... su õde võib olla su õde, aga teil võivad olla tegelikult erinevad ema ja isa. See selleks!)
Huvitava osa raamatust moodustavad Etheli kirjeldused kohalikust tele- ja reklaamimaailmast, kus ta töötas produtsendina. Leia valged tuvid ja dresseeri need kaadrisse lendama! Taas deja vu - mina olen põgusalt töötanud Indias filminduses, samamoodi korraldanud teiste inimeste liikumisi ja üritanud pihta saada kellaaegade-loogikale. Kas on võimalik kõike kokku leppida 2,5 tundi varasemaks, teades, et kõik hilinevad sünkroonis? Ethel katsetas ja tulemust võib raamatust lugeda. Ma väga naudin neid teleköögipoole lugusid. Isegi Eesti põhjamaade-saksa stiiliga kultuuris tähendab teleproduktsioon igasuguseid jamasid, saati siis Aafrikas. Näiteks jalgpalli otseülekandes läks eetrikaameral statiiv katki, ”nii palju sinist taevast polnud poolfinaalimängudel kunagi varem nähtud”.
Siin raamatus on lauseid, mida ma jään põrnitsema ja kaaluma ja mis mul pärast meelest ei lähe. Näiteks oli reklaamivõteteks vaja kohalikke tüdrukuid. Mitte päris tippmodelle, aga selliseid julgeid ja eneseteadlikke tšikke, kellele tänaval järele vilistatakse. Ethel paneb lõigu lõppu lause nagu kirsi tordile: ”Pealepressivast meestehordist jõuavad nad oma elu jooksul ära tarvitada parimal juhul tuhandiku.” Järgmistes lõikudes tuleb seoses nende tüdrukutega kirsse veel.
Üks naljakamaid kohti raamatus – ja vast ka üleüldse Etheli karjääris – on telesaade, mis õpetab liiklust. Kes on vähegi käinud lõunamaades, kujutab ette seda kaost, mis tänavatel valitseb. Ja nüüd kujutage ette, kuidas teha sellises kaoses liiklusreegleid kirjeldav saatesari! Ma ei saagi aru, mismoodi sari välja kukkus, aga Etheli kirjeldused Ghana liiklusreeglitest on lahedad: ristmikel kehtivad korraga parema ja vasaku käe ja raske jala reegel, aga kuidas teada, milline neist reeglitest parasjagu kehtib? Ja kas signaal tähendab ”sõida” või ”ära sõida” või ”mul on hea tuju”?
...Ja lõpule saavadki need kaks aastat, mida Ethel kirjeldab. Tema esimesed kaks Aafrika-aastat. Seoses Garage48 korraldustöödega saabuvad Ghanasse eestlased, kes viivad tema omapärase olukorra Eesti meediakella külge. Ghanas bürokraatialõksus eesti tüdruk! Välisministeeriumi ja kodamigra-ameti koostöös saabub happy end ehk Ethelile uus pass. Aga seepeale on ta juba nii hea töö saanud, et ei tahagi Eestisse tagasi kolida.
Mina ise ei koliks Aafrikasse, aga ma sain selle loo lõpuks päris hästi aru, mida vaist Ethelile rääkis. Miks ta ei jäänud Eestisse uut pangatelleri ametikohta otsima, vaid keeras oma nina Ghana poole.
Aga kui juba jutt ebamäärasuse peale läks, siis ühte asja pean ma küsima. Ethel lahkub Eestist koos kahe sõbraga. Andres tundub olevat igati eesti poiss, aga teine? Martin Gorris, nii on ta nimi otse välja öeldud ava- ja tänusõnades. Ütlen endale, et polegi ju oluline teada, mis maalane ta on, meil on globaalne küla. Aga mida lehekülg edasi, seda enam tahaksin tegelast ”paika panna” oma peas jooksvas filmis. Vahepeal on mainitud noormehe Saksa juhiluba, siis Teksase ja Briti inglise-aksenti, siis tundub ikka eestlane olevat...
Aga igal juhul on loo materiaalne lähtepositsioon selge. Ethel koondatakse Eestis pangatöölt ja ta semud on valmis seiklusteks, nii võetaksegi eesmärgiks Ghana: sest seal on majandustõus ja hiljuti veel naftat ka leitud. Etheli kirjaviis on lõbus, ellusuhtumine tundub olevat muretu, kohati isegi süüdimatu, aga tasapisi saab selgeks, et ta on nutikas tüdruk, kes tõepoolest jääb ka segastes oludes pinnale.
Ja olud lähevad segaseks küll. Miks nad üldse algatuseks autoga läbi Euroopa, Maroko, Mauritaania ja Mali oma sihtkohta Ghanasse sõitsid? (”Kaksteist tuhat kilomeetrit teekonda ladestus mu ajju nagu moreen...”) Sest Ethelil on silmahaigus, mis ei luba lennata. Aga Ghanas röövitakse tema kott passiga. Ja algab ”nokk kinni, saba lahti”, ta ei saa riigist maismaad pidi lahkuda, sest tal pole viisat/passi, ja ta ei saa uut passi, sest selleks peaks ta riigist lahkuma. Ega ta liialt muretsegi ja tegeleb oma eluga, vahepeal Eesti riigiasutustega mõtteid vahetades.
Röövimisi-vargusi tuleb raamatu käigus ette veel. Algatuseks kõlavad kingituste-altkäemaksude nurumise lood päris nunnult. Ärritavamalt mõjub juhtum naabrimehega, kes salaja Martini arvuti kõvaketta minema viib ja pärast selle eest ise Martinile politsei kutsub. Või see lugu, kuidas autolukk läbi puuriti. Või kuidas autol aknaklaas ära lõhuti. Kui viidi ära Martini professionaalsed kaamerad, soovitasid kohalikud, et politseisse ju võib ka teatada, aga olulisem on kohe ”fetiš-preestri” juurde minna. Surnud koera pea ja roti küünised ja väike nõidus ja sada viiskümmend eurot - ja siis juhtub nii, et vargal hakkab nõnda paha, et ta ise viib asjad politseisse! Põneva loo huvides on mul tõesti kahju, et Ethel ja Martin selle protseduuri sinnapaika jätsid, aga vähemasti sündis naljakas kauplemine preestriga nende eelmanitud rituaaltarvikute üle.
Nii et mina sain siit raamatust väga palju Aafrikat kätte. Sain aru, kuidas Saharas (”tsivilisatsioonivaakumis”, nagu Ethel seda nimetas) autoga reisitakse. Ja mismoodi Ghanas teatud linnaosas elades kopsud valutasid ja riided kapis lagunesid (”prügikolonisatsioon”, nimetas Ethel seda, saades takkajärgi aru, et elas kohas, kuhu Euroopast ja Ameerikast toodi laevade kaupa prügi, mida siis sorditi ja põletati). Ja kuidas seal asusid ”pähklid pudelis ja vesi kilekotis”, kuidas toit oli nii vürtsikas, et kõik soolestiku paradiisid hukkusid, kuidas kookospalmi all istudes võis kukkuva objekti tõttu vigaseks jääda... Ja kuidas kohalikus keeles ”aeg ei lähe, aeg tuleb”.
Ja muud kohalikku sürri ja absurdi. Üks näide: ”Erinevalt Otabilist on tema õde Araba moslem. Neil on erinevad isad. Hiljem see seik täpsustub, nimelt on neil ka erinevad emad.” See viimane kild ajas mind naerma äratundmises, sest mulle meenus, et minule on kord Indias selline lugu ette juhtunud! (Ma ei tea, mis on vend Otabili ja õe Araba lugu, aga Indias on mõnes piirkonnas selline komme, et noorpaarile kingitakse abiellumise puhul imik, suguvõsas hiljuti sündinu, mõnest sellisest perest, kel on lapsi juba küllalt. Noorpaar kasvatab teda nagu oma esiklast, peagi saavad nad ka oma bioloogilise lapse. Nii et... su õde võib olla su õde, aga teil võivad olla tegelikult erinevad ema ja isa. See selleks!)
Huvitava osa raamatust moodustavad Etheli kirjeldused kohalikust tele- ja reklaamimaailmast, kus ta töötas produtsendina. Leia valged tuvid ja dresseeri need kaadrisse lendama! Taas deja vu - mina olen põgusalt töötanud Indias filminduses, samamoodi korraldanud teiste inimeste liikumisi ja üritanud pihta saada kellaaegade-loogikale. Kas on võimalik kõike kokku leppida 2,5 tundi varasemaks, teades, et kõik hilinevad sünkroonis? Ethel katsetas ja tulemust võib raamatust lugeda. Ma väga naudin neid teleköögipoole lugusid. Isegi Eesti põhjamaade-saksa stiiliga kultuuris tähendab teleproduktsioon igasuguseid jamasid, saati siis Aafrikas. Näiteks jalgpalli otseülekandes läks eetrikaameral statiiv katki, ”nii palju sinist taevast polnud poolfinaalimängudel kunagi varem nähtud”.
Siin raamatus on lauseid, mida ma jään põrnitsema ja kaaluma ja mis mul pärast meelest ei lähe. Näiteks oli reklaamivõteteks vaja kohalikke tüdrukuid. Mitte päris tippmodelle, aga selliseid julgeid ja eneseteadlikke tšikke, kellele tänaval järele vilistatakse. Ethel paneb lõigu lõppu lause nagu kirsi tordile: ”Pealepressivast meestehordist jõuavad nad oma elu jooksul ära tarvitada parimal juhul tuhandiku.” Järgmistes lõikudes tuleb seoses nende tüdrukutega kirsse veel.
Üks naljakamaid kohti raamatus – ja vast ka üleüldse Etheli karjääris – on telesaade, mis õpetab liiklust. Kes on vähegi käinud lõunamaades, kujutab ette seda kaost, mis tänavatel valitseb. Ja nüüd kujutage ette, kuidas teha sellises kaoses liiklusreegleid kirjeldav saatesari! Ma ei saagi aru, mismoodi sari välja kukkus, aga Etheli kirjeldused Ghana liiklusreeglitest on lahedad: ristmikel kehtivad korraga parema ja vasaku käe ja raske jala reegel, aga kuidas teada, milline neist reeglitest parasjagu kehtib? Ja kas signaal tähendab ”sõida” või ”ära sõida” või ”mul on hea tuju”?
...Ja lõpule saavadki need kaks aastat, mida Ethel kirjeldab. Tema esimesed kaks Aafrika-aastat. Seoses Garage48 korraldustöödega saabuvad Ghanasse eestlased, kes viivad tema omapärase olukorra Eesti meediakella külge. Ghanas bürokraatialõksus eesti tüdruk! Välisministeeriumi ja kodamigra-ameti koostöös saabub happy end ehk Ethelile uus pass. Aga seepeale on ta juba nii hea töö saanud, et ei tahagi Eestisse tagasi kolida.
Mina ise ei koliks Aafrikasse, aga ma sain selle loo lõpuks päris hästi aru, mida vaist Ethelile rääkis. Miks ta ei jäänud Eestisse uut pangatelleri ametikohta otsima, vaid keeras oma nina Ghana poole.
August 25, 2024
Endine pangateller teeb elus kannapöörde ja maandub keset musta mandrit. Siin on seiklusi ilma kehtiva passita ja autor avab kenasti kohalike maailmapilti läbi huvitavate, teelesattuvate karakterite.
November 28, 2024
ootasin ja ootasin ja ootasin aga ghana ja ghanalaste kohta nagu väga ei kirjutatudki
December 20, 2014
Minu Ghana lugemine oli minu jaoks pigem pettumus. Ma ei sattunud kirjutajaga kuidagi ühele lainele, ei osanud talle kaasa elada. Minu jaoks tekitas ta Ghanast negatiivse mulje. Tundus, et kohalike elanikega ta väga palju ei suhelnud ja kui kokkupuutepunktid olid, siis pigem negatiivsed (v.a. Alex). Samas ainest kirjutamiseks oli, lihtsalt kirjapanemisoskus polnud nii kaasahaarav. Kuigi mida edasi, seda rohkem ma hakkasin autorit austama, et ikkagi tubli inimene:)
February 2, 2017
Nice reading. Continuing my Africa experience.
Displaying 1 - 7 of 7 reviews