Aastal 2006 sõitsin kuueks kuuks Berliini disainipraktikale. Linna muretu, kosmopoliitne õhustik sobis mulle hästi ja poolest aastast sai sujuvalt kaheksa.
Pärast mitmeid kolimisi leidsin omale kodu Kreuzbergi linnaosas, kus pesitsevad paljud kunstnikud, tudengid ja ka türgi kogukonna esindajad. Koos saksa sõbraga asutasime väikese graafilise disaini büroo.
Politiseerusin, võtsin omaks ökomõtlemise ja jalgratta ning jätsin liha. Tundsin end koduselt linnas, mis ei panusta turismivoldikutes ajaloole, olgugi et kunagine lõhenemine idaks ja lääneks linna kaootilises arhitektuuris end aktiivselt meenutab. Lasin end nakatada Euroopa peopealinna lustlikust meeleolust ja väsisin sellest. Sõbrunesin uustulnukate ja põliste berliinlastega, endiste skvottijate, anarhistide ja grafitikunstnikega, kõigi nendega, kes kujundasid üheksakümnendate alul Berliini uue kuvandi – vaba, loomingulise, inspireeriva ja jõukohase kõigile.
Lugesin seda raamatut lootusega saada rohkem teada Berliinist... aga ilmselgelt lootsin liiga palju. Berliinist on siin vähe, peamiselt on autor kirjutanud oma tööelust, reisidest ja suhetest. Huumor parandas mõnevõrra üldmuljet ja alguse peatükid boheemlaslikust Berliinist olid samuti nauditavad.
Ühtteist sain enda jaoks üles märgitud, mida Berliinis vaadata ja külastada. Mulle meeldis, et kirjapandu oli heatahtliku huumori ja eneseirooniaga vürtsitatud. Nii mõnigi koht ajas mind häälega naerma. Raamatu lõpp oli veidi kuiv ja faktiküllane. Lasin silmadega üle. Hea oleks nüüd selle kõrvale lugeda uuema Berliini lugu.
See on tore raamat. See pole kyll minu Berliin (ma olen siin linnas praeguseks poolteist aastat elanud), aga see on kindlasti Berliin. Eriti tegelikult see Berliin, mis inimestele esimesena kangastub, kui nad selle linna peale m6tlevad. Ma pole kuntsnik ja pole yhelgi tekno peol v2hemalt 10 aastat k2inud, nii et see "tavaline" Berliin k2ib minust tegelikult m66da, aga ma arvan, et sellist 20-aastaste kunstihingede Berliin on selles raamatus p2ris h2sti kokku v6etud. Ja no k6ik, mis ei puutunud kunsti v6i peomaailma, on ka mulle tuttav. Palju 2ratundmisr66mu tegelikult.
Minu esimene Minu sarja raamat. Kuna ma pühalikult lubasin, et Saksamaa on see, mida ma olen nõus lugema, siis ees ootav Berliini reis ja lugemise väljakutse viisid mind lõpuks selle looni.
reisiraamatud ei oel minu teema üldiselt, see aga polnud otseselt nagu reisiraamat ka, rohkem pilguheit ühe naise eluperioodi võõras keskkonnas ja sellesse sulandumisest. Muhe stiil mulle igatahe smeeldis ja muiata sai päris mitme koha peal. Pisut ajaloolist teavet oli ka sinna pidude ja kolimiste jms. vahele pikitud. Mind pisut häiris siiski kohatine niiöelda teemast välja kaldumine, kus jutustaja rääkis küll toredaid lugusid, kuid need ei toimunud Berliinis ega isegi mitte Saksamaal. Võibolla minu peas ainult, kuid kõlas kuidagi tüütuna pidevad " minu saksa sõbrad, minu inglise sõbrad, minu Ukraina sõbrad jne" Aga muidu täitsa tore raamat, ajaviiteks sobib lugeda küll :)
Mõnus ja kerge lugemine. Tõi nii talvisesse ilma kui hinge soojust oma huvitava sõnakasutuse ja pisut hipiliku, kuid samas väga down to earth mõtlemise ja olekuga. Läbi erinevate lugude sõpradest ja tuttavatest jõudis silme ette pilt sellest Berliinist mis eksisteeris enne gentrifikatsiooni, enne suuri turistide horde. Inspireerivad olid ka autori kirjeldused erinevatest koduotsingutest ning oma firma rajamisest ning võlu-ja valupunktidest.
Autor on boheemlase hingega ja see sümpatiseerib. Kuna ma ka ise nullindate keskpaiku Berliini enda jaoks avastasin ning selle gentrifikatsiooni kogesin, siis tuli nii mõnigi osa tuttav ette ka. Kadunud aegade osas on huvitav, aga tänase Berliini külastajatel paraku palju kaasa võtta ei ole. Kohati põnev lugeda sellegipoolest.
Before reading this book I had very low expectations but they were exceeded in every way possible. Fun, thoughtful, vibrant. I'm glad I had booked tickets before reading this book because this would have certainly made me want to travel to Berlin asap.
Minu sarja raamatutest senini kõige parem leid! Võrratult rikkalik sõnakasutus ja põnev alternatiivne kunstnikemaailm. Pani igal juhul Berliini hoopis teise pilguga vaatama.
Pealkiri ütleb juba nii mõndagi aga Jaana viib lugeja kaasa kohalike boheemlaste radadele ja iga peatükk tekitab eneselgi isu sellest virr-varrist osa saada!
Jaana Davidjantsi stiil on toredalt humoorikas ja sain Berliini elu-olu kohta päris palju teada. Huvitav oleks muidugi teada, kui palju seal praeguseks muutunud on.
Kuna ma elasin ja õppisin ülikooli ajal pool aastat Saksamaal, Augsburgis ja absoluutselt armusin sellesse linna ja üleüldse Lõuna Saksamaasse, siis pikalt on olnud mul ka südamel see, et ma ei ole Berliinis käinud. Mõned kuud tagasi võtsimegi elukaaslasega plaaniks minna Berliini ja selle tõttu endale selle raamatu ka soetasin.
Raamat mulle väga meeldis, eriti just ajaloo osa- paraku seda oli natukene vähe, aga samas mulle meeldis väga lugeda ka autori enda elust ja seiklustest. Ootan nüüd väga Berliinis muuseumite külastamist ja Berliini müüri nägemist- või noh vähemalt seda osa, mis sellest järgi on, samuti erinevate kunstnike tehtud seinamaalinguid. Hästi tore oli see, et sain ka palju samastuda kirjaniku kogemustega. Läksin ju samamoodi võõrasse riiki ja võõrasse linna ning püüdsin hakkama saada ja sõpru leida.
Ma elasin Berliinis 2007-2008 ja sel linnal on mu südames eriline, soe koht. Nii et kui nägin müügil Petrone Prindi uut raamatut "Minu Berliin", siis tahtsin seda kindlasti lugeda, kuid olin ka skeptiline, sest sarja raamatud pole võrdse tasemega, näiteks "Minu Soome" meeldis mulle väga, mõni teine jälle mitte. Kuigi Davidjants kirjutab hästi, jäi ta raamat minu jaoks kuhugi sinna vahepeale. Põhjuseid on mitu. Linnajaod, millest ta kirjutab, on mulle küll üldjoontes tuttavad, sest elasin seal lähedal, aga üksikasjaline teadmine mul puudub; meie elustiilid ning tutvusringkonnad olid väga erinevad ja raamatus nimetatud kunstnikud on mu jaoks võõrad. Kõigest sellest tulenevalt ei kattu meie kogemused ka linnast eriti palju ja see vähendas äratundmisrõõmu. Siiski, igapäevaelu probleemid uues riigis olid mullegi tuttavad. Uuesti ma ei loeks, kuid nostalgialaksuna oli hea lugemiselamus.
Nagu ikka minu-sarja puhul ilma kandva või jätkuva sündmustikuga; karakteritega, kes esinevad ainult vilksamisi. Kuidagi eklektiline. Mingit mõistetavat ajaliinigi ei ole. Aga karakterite kujutamiseks on Davidjantsil väga võimas sulg. Mõnusalt julge ütlemisega luuakse jälle silme ette üks inimene (et see siis enam kunagi jutuks ei tuleks). See on väga eriline anne ja nautisin neid kirjeldusi väga. Varem teisi kommentaare lugedes jäi mulje, et Minu Berliin ongi ainult kunst ja pidutsemine, aga lugedes jäi silma hoopis poliitiline ja ajalooline pool ja see oli väga huvitav. Sain üht-teist uut teada ja nägin erinevaid vaatenurki. Oli põnev. Ja lõpuks mind isegi ei seganud enam need kaduvad karakterid. Hea meel, et selle jaoks aega võtsin.
Nagu minu-sarja raamatutega ikka. Enamasti meeldis, mõned kohad olid veidi vähem huvitavad. Pole ise seal käinud, nii et sai ka kaarti korralikumalt uuritud ja vaadatud, kus huvitavates kohtades võiks millalgi oma nägu näidata. Rohkem meeldis erinevate Berliini piirkondade ajalugu ja tavaturistide teelt kõrvale jäävate kohtade kirjeldamine. Mis parata, ajaloolase jaoks on ajalugu ikka huvitav – sai isegi paari asja kohta lisaks uuritud :P
Minu maitse jaoks veidi liiga eklektilne ja hüppav jutujoon, aga samas parajalt informatiivne esimest korda külastajaile ning juba kohapeal olijaile leidus raamatus mönusat ja humoorikat äratundmisröömu :)