Tunnustatud kirjaniku Jani Kausi viies romaan, autori kõige komplekssem lugu, mis liigub läbi kolme põlvkonna 20. sajandi rahutust keskpaigast tänapäevani välja. Suur osa romaani tegevusest leiab aset fiktiivsel Tarurootsi poolsaarel, kus okupatsiooni ajal tegutses mesindussovhoos ja puhkasid julgeolekutöötajad ning kus pärast taasiseisvumist inimtegevus üheksavägiste ja kikkaputkede ees vaikselt taandub. Poolsaare maade vastu hakkab huvi tundma geneetiliselt muundatud ravimtaimi tootev suurfirma, mille üks kummaline töötaja peidab ennast Tarurootsi puhkemajaks muudetud vanas jaamahoones. Nii rullub lahti kihiline lugu kohavaimust, maast ja merest, isadest ja poegadest, juhuslikkusest ja tähenduslikkusest, hingedest ja masinatest, naistest ja meestest, meest ja lilledest, surmast ja surematusest, poliitilisest manipulatsioonist ja ajaloo taagast, luhtunud kavatsusest ja sitkest lootusest ning kõike ületavast elujanust.
Jan Kaus on eesti luuletaja, romaanikirjanik, tõlkija ja toimetaja. Ta on korraldanud Tallinna rahvusvahelist kirjandusfestivali HeadRead ja toimetanud kultuurilehte Sirp.
Keeruline lugemine, eriti kui raamat satub kätte hooti. Ajas ringi hüppavad rohked tegevusliinid sunnivad tihti pidepunktide otsimiseks lehekülgi tagasi lappama, tervikliku romaani ettekujutuses tekib kohati pea meeleheitlik paine neid õhkõrnu seoseid kaardistada, end suureks loogiliseks finaaliks valmis seada.
Aga viimaseks kolmandikuks hakkavad kõigi liinide hulgast esile kerkima pigem ajatud võtmeküsimused suhetest, võimust, perekonnast. Täpsete tegelaskujude loo järjepidevus muutub teisejärguliseks ja tähelepanu koondub igavikulistele inimlikele otsingutele, mil polegi alati vahet millise nime, koha või kuupäevaga need raamistatud on. Tervikuna hea, aga ühe konkreetse peatüki pärast tahan seda raamatut kindlasti veel kordi riiulist kätte võtta.
Veider raamat. Valdavalt hall, täis üksildust ja raevu ja lohutust. Ja siis järsku mõned sinna mittesobivad suvalised veidrused, mis lihtsalt on. Nad ei lisa raamatusse helgust ega huumorit ega pääsemise võimalikkust. Lihtsalt on, nagu kummalised ja kohatud võõrkehad.
Kirjanduslikud killud on täiesti meeldiv žanr, aga nende sidumine ei pruugi õnnestuda. Siin ei ole see mu meelest päris õnnestunud. Kui killu sees on kõik põhjendatud ja seotud, siis võiksid nad romaanina esitatult ka täiusliku terviku moodustada, kus iga kild on omal kohal ja vajalik. Siin see igal sajal juhul ei õnnestunud.
Aga toredaid ideekilde ja pilte oli küll, nii et lugeda tasub.
Raamatus on päris palju tegelasi ja tegevusliine. Lisaks toimuvad need erinevatel aegadel 50-ndatest tänapäevani - nii et tuleb hoolikalt jälgida, kellest parasjagu jutt on. Teemad on samuti seinast seina, et veel keerulisem oleks. Samas teemad on mõistlikud, kuigi Arnold Huitbergi ja mega-korporatsiooni liiniga väga ei haakunud. Teemades on suhted olulisel kohal. Autor sai romaani eest 2015 Aasta Kirjanik tunnustuse.
Järjekordne tõestus, et Jan Kaus on äärmiselt võimekas kirjanik. See on keeruline lugemine, mõelda kui keeruline seda siis veel kirjutada oli. Olgugi et kõik ei olnud alati selge ja arusaadav, haaras raamat mind ikkagi endasse, nii et väga keeruline oli seda käest panna. Neile, kellele meeldivad lihtsad lood, seda siiski ei soovitaks.
Estonian life, fantasy-twisted family heirloom of broken relations. Written in modern style, with utmost good skill and usage of remarkable vocabulary. I enjoyed reading every single page and sentence.
Mitmekihiline, mõtlemapanev, kaasakiskuv. Raamat ajaloost, elust, haavadest ning armidest. How hurt people hurt people. Täis kauneid kujundeid ja värvikat keelt. Annab täitsa õpiku mõõdu välja..
Ilmselt on kusagil piir, millest alates tegelaste arvukus hakkab raamatu mõistetavusele kahjuks tulema. Selles raaamatus ollakse piiri peal. Poole loo peale hakkad juba ära harjuma, aga vahel tahaks ikka lehekülgi tagasi keerata ja vaadata, mis seos kellegi vahel olla võis. Autor ei tee seda oma vihjelisusega väga lihtsaks ka. Minu maitsele oleks lugu võinud veidi sirgjoonelisem olla. Mõned tegelased ja nende lood jäidki mulle arusaamatuks. Mõned paljulubavad lood jäid lahti rääkimata. Justkui liiga suur tükk oleks ette võetud.
Tundisin viimastel lehekülgedel pöörast soovi algusest alustada ja kõik raamatus olevad suhted korralikuks sugupuuks joonistada ja siis raamatu vahele kleepida pilte sellest, milline on jaamahoone, milline on mets ja milline on ujumiskoht. See lugu vääriks illustratsioone.