Sügisball

by Mati Unt

Teose kollektiivseks peategelaseks on üks uuem linnaosa koos oma probleemidega. Me kohtume mitme inimesega, linnaosa rajajatest tema põhjakihini. Autor on püüdnud selle mudeli kaudu öelda oma sõna tänapäeva linnatsivilisatsiooni kohta.

Genres: Fiction, Read For School

208 pages, Hardcover

First published January 1, 1979

About the author

Mati Unt was an Estonian writer, essayist and theatre director.

Unt's first novel, written at the age of 18 after having finished high school, was Hüvasti, kollane kass (Goodbye, Yellow Cat). This made him famous all over Estonia. He studied literature and journalism at Tartu University in Tartu, Estonia.

After this precocious beginning‚ Unt arranged a wide call in the artistic and intellectual circles of Estonia as a writer of the fiction, plays, and criticism. His books The Moon Like the Outgoing Sun, The Debt (1964), On the Existence of life in space, and The Black Motorcyclist rocketed Unt to the top of the novelist world in Estonia. In addition, he served a purpose in bringing avantgarde theatre to post-Soviet Union Estonia. Unt was well known as a theatre director. In 1981, he became a director of the Youth Theatre in Tallinn.

In 1979, his novel Autumn Ball (adapted to a movie in 2007 by Veiko Õunpuu) brought him international recognition. Other books include 1990s Notebook of a Donor and the 2001 play Graal!. Films based on Unt's works Tühirand and Sügisball have been created after his death.

Mati Unt died in 2005. He is buried in the Metsakalmistu cemetery in Tallinn.

Reviews

[Piret Tänava · Rating 4 out of 5]

Luuletaja peaks nagu ikka häbenema, et ta on ja et ta luuletab. Luulet hinnatakse küll, ja luulet ostetakse, ja ehk loetaksegi, aga üldiselt arvatakse, et kõike, mis pähe tuleb, ei maksa ka välja öelda, ja meest hinnatakse seltskonnas ikka vaikimise järele, luuletaja aga ei saa ju kunagi suud pidad, kirjutab kohe üles, teeb luuletuse...
ma ei tea mulle lihtsalt meeldis see Eero mõtisklus.

[Peeter Talvistu · Rating 3 out of 5]

Selle raamatu peategelaseks on linn nagu väga mitmetes teistes maailmakultuuri seisukohalt olulistes teostes (ja mitte ainult raamatutes). Või isegi täpsemalt Mustamäe ja seda ajal kui veelgi moodsamana valmib kõrval Õismäe ja Lasnamäe on oma järge ootamas. Ehk siis linn, kui inimest või lausa inimest kui niisugust muutev keskkond. Kuigi Unt on raamatusse pununud sisse ka positiivseid aspekte, on tema arvamus sellisest linnaplaneerimisest suhteliselt selge.

Teisalt on tegu mitmikromaaniga, kus ümbritsevat vaadeldakse erinevate (pea)tegelaste pilgu läbi. Ütlen spoilerina ette ära, et lõpuks saavad nad kõik kuidagi kokku ja see on meeletult kohmakas ja nõme a la 2004. aasta film "Crash", mis võitis küll parima filmi Oscari, kuid mida keegi enam kunagi meenutada ei taha.

Karakteriseeringus ja inimloomusesse kiikamises on Unt tabanud tõeliselt nauditavaid aspekte ja suudab meile pakkuda väga läbinägelikke tõdemusi, kuid millegi pärast soovib ta läbi tegelaste meiega .... ehk on õige sõna "moraliseerida"? ning valib selleks mingi totaalselt jubeda ja iga korraga üha närvidele käivama üleslugemise või entsoklüpedismi võtte, mis kohati muudab teose suhteliselt loetamatuks.

Ühesõnaga, soovitan lugeda ja usun, et võib paljudele meeldida, kuid vähemalt minu jaoks lõi mingid tõsised blokid ette. Oli nagu mingi stiililine ilulemine puhtalt selle pärast, et näidata, kui lahe kirjanik ta suudab olla. Aga jah, head kohad on HEAD kohad!

[Gertrud Soone · Rating 5 out of 5]

Mõnus laupäevaõhtune mõttemõlgutus Mati Untiga niivõrd igapäevastel teemadel.

Aga miks öelda inimestele, kelle vaadetega me ei nõustu "Käi kuu peale!"? Milline vastutustundetu sooviavaldus - mis küll toimuma hakkaks?!? Autori mõtisklus samal teemal: "Toidujäänustega taldrikuid ja õllepudeleid lendaks Maa poole. Orbiitidel tiirleks okset. Pätid murraksid Kuu küljest kamakaid. Lastele näidataks öösel kosmiliste jõudude heitlusi. Mehed Kuu peal - elu käib!"

Teos, mis pealtnäha räägib mittemillestki ning mille mittemiski peidab endas nii paljut.

[leena · Rating 5 out of 5]

kummalisel kombel ei saagi tihti aru, kui palju me lähedal elavate inimestega üksteist mõjutame, seoseid loome. organiseerume üksteisest niimoodi mööda, mõistmata situatsioonide tähtsust, mis määravad meid ja me elusid.

tõesti väärt lugemine!

[Helin Puksand · Rating 5 out of 5]

Kuigi raamat on ammu läbi loetud, siis ometi ei ole ma jõudnud sellest kirjutada. Raamat räägib Mustamäe elanikest, kellel igaühel on oma elu, kuid ometi viib elu neid kokku.

[matilx · Rating 5 out of 5]

poetasin yhe pisara a muidu oli intrigeeriv 👍mustamäe olemus oli oli midagi

[Pille-Riin Joosu · Rating 3 out of 5]

tore, humoorikas ja lihtne lugemine, samas undilikult palju detaile ja fakte. lõpplahendus oli okei.

"Kunst, kus tungitakse elu sisse, vaadatakse silma, karjutakse, muudetakse kuju, kaotakse ära, käiakse teises maailmas. Kus kunsti haardest ei pääse" !!!

"Luuletajad on ise lapselikud ega armasta seetõttu lapsi"
"Arhidektid olid arhidektuurist nii tüdinenud, et eelistasid lagedaid välja ja ööbisid telkides"

[Miia · Rating 5 out of 5]

see oli midagi imelist. fantastiline raamat. puhas 5/5.

[Maarja Lünekund · Rating 5 out of 5]

See teos oli melanhoolselt kaunis. Nii lihtne, kuid samas võluv sisu. Realistliku igapäevaelu peegel. Mulle meeldis, millise terviku nende inimeste elud ja lookesed moodustasid. Tegelikult on ju päriselus ka nii, me ise lihtsalt ei mõtle sellele või ei pane seda tähele. Igatahes jääb kummitama.

[Mia Lisette]

mans refereerib romaanis

[säde · Rating 3 out of 5]

Sügisball. Ma olin kaua tahtnud seda lugeda. Mu praegune eesmärk on lugeda läbi kõik raamatud, mille põhjal Veiko Õunpuu enda filme on teinud.

Sügisballi peategelaseks on Mustmäe. Huvitav oli lugeda sellest kui ''uuest linnaosast''. Raamatu ülesehitus on väga omapärane. Unt väljendab nõnda erinevaid isiksusi nii usutavalt, et leidsin kohe enda elust paralleele inimestega, keda tunnen. Vahepeal tundub nagu Unt proovib enda alteregosid ning nende huvisid selle raamatu kirjutamise kaudu läbi elada. Suur osa raamatust on hunnik suvalisi fakte, mis aitavad kaasa tegelaste mõttemaailma mõistmisele, kuid on vahepeal tüütud lugeda. Kõikide tegelaste loomuste vahel on suur kontrast - ainuke asi, mis neid ühendab, on alkohol.

Raamat väga eestipärane ning usun, et raamatu mõistmiseks peab eesti päritolu olema.

Ma armastan Undi raamatuid ja seda oli hea mõnus kerge lugeda, kuid see ei ole kindlasti tema lemmikteos.

[Kristin Soone · Rating 3 out of 5]

“pimedas on inimene jõuline, üleliigsed aistingud on välja lülitatud. päeval segab pisiasjade küllus. öö on tähetund nii sõna otseses kui ka kaudses mõttes.”

väga filosoofiline ja poeetiline, räägib erinevate inimeste elust mustamäel ja suudab nad kõik kuidagi lõpuks põimida. väga sügavamõtteline ja tänu sellele läheb kiiresti igavaks. ei loeks uuesti

[Kätrin Välba · Rating 4 out of 5]

3,5⭐️ Suht huvitav lugeda inimeste teadmatust mõjust teineteisele

[Delfi · Rating 5 out of 5]

Väga ilus kokkumäng lõpus. Ma sooviksin väga, et mul oleks raamatust oma eksemplar, et ma saaksin mitmeid lõike alla joonida ja uuesti lugeda.

[Loona Mets · Rating 5 out of 5]

Paneelmaja hingeelu.

[kirkeloom · Rating 4 out of 5]

ma tahan yhte eerot endale

[aditi · Rating 3 out of 5]

2.5 tegelikult

[reading instead of sleeping]

i really didnt think a lot throughout this book

[Liisa Pilt · Rating 5 out of 5]

Üks üheotsapilet Mustamäele, palun. (Ma varsti kirjutan pikemalt)

[Helene · Rating 5 out of 5]

see raamat oli poolteist aastat mu laual sisustuselement, sümbioosis ühe kunsttaime ja küünlaga
üks päev avastasin, et see on EK6 lugemisvaras olemas ehk mõtlesin miks mitte, ju tuli nüüd siis see aeg
mul on siiralt hea meel, et see aeg lõpuks tuli

[Lotte Suurküla · Rating 3 out of 5]

Muidu suht chill lugemine aga ma ei saa aru miks seal seda Cunninghami asja nii palju oli?! Lõpp oli äge plottwist muidu

[Ingrid · Rating 4 out of 5]

Kui saada üle alguse tundest, et tegu on pretensioonika faktide loopimise ja teadmistega edvistamisega, siis selgub, et täitsa humoorikas raamat elust magalarajoonis 70ndatel.

[jaana · Rating 4 out of 5]

Lugesin seda üle kahe kuu, sest tahtsin, et praegune aeg (sügis) läheks kokku sellega, mis raamatus. Võib-olla polnud sellel mõtet, aga omasuguse tunde andis küll.

[Liisi Ü. · Rating 3 out of 5]

3.5!

[Reti · Rating 5 out of 5]

Kurb, tõsine, lihtne, tõeline, kriipiv, kummitav... sügisball

[h-birgit · Rating 5 out of 5]

august kask ajas mind nii närvi

[Dolores Mäekivi · Rating 5 out of 5]

Autor on andnud läbi absurdi edasi seda, kuidas ta linna ja sealseid elanikke tajub. Unt on kirjeldanud lihtsalt lihtsate inimeste igapäevaelu ja see lihtsus ajabki naerma. Kuigi tegelikult on kirjeldatu reaalsusele lähemal kui naljale. Minu jaoks tiirles raamat liblikaefekti idee ümber. Ühe lihtsa inimese pealtnäha tühine otsus mõjutab ka teisi elanikke ja nii moodustavad Mustamäe elanikud ühtse energia kogumi, mille liikumine sõltub kõigist asukatest, sõltumata sellest, kas tegu on arhitekti või kelneriga.
Ja mu lemmikud read:
„Eero ei põlastanud linna kui niisugust. Ta leidis linnas oma veetlevalt ängistava rütmi, oma ahistava võimsa pinge, oma mõrkjad rõõmud. Eks see olnud ju ka maailm? Käidi Egiptuses püramiide vaatamas, vaadati Eiffeli torni – ometi sai ka siin linnas elamusi. Oli tarvis vaid veidigi tundlik olla, natukenegi end avada sellele maailmale, mis sind ümbritses. Oli tarvis aknale minna.“

[Katri · Rating 4 out of 5]

nüüd saan öelda, et olen mõnda eesti tähtteost lausa 2x lugenud!

unt nii oskuslikult suudab rääkida eimillestki ja kõigest nii täpse detailiga samal ajal. kui nüüd küsida minult ühe lausega, et millest ta siin rääkis, oleks mul raske mitte jääda pooleks tunniks lobisema (aga see probleem mul on suht iga raamatuga). tal on justkui läbinägelikkus elu kui sellise kirjutamisel, mis paneb sind inimesena, oled sa siis mustamäel elanud või mitte, selle mingil isiklikul tasemel oma hinges ära tundma ja paralleele leidma. ise tunnetan nüüd suurlinnas elades seda anonüümsust igapäevaselt, kuna olen suhteliselt väikesest linnast pärit, ja see rõhub kohati masendavalt. haripunkt ja lõpp, olles selle ise ära unustanud, oli samuti superpõhjalikult läbi mõeldud. tõepoolest üks linnakirjanduse tippteoseid, rääkimata tema mõjust eesti kirjandusklassikale.

//
"Oleme tänulikud juba selle eest, et oleme aine. Juba seegi olevat suur õnn – koosneda molekulidest."

[nietzscheanista · Rating 4 out of 5]

sügisballi ei toimunudki, mati tõmbas haneks


mida ma nyyd teen kui mul kõik ta jutustused ja romaanid loetud on? keset elu me oleme surmas…🚬🚬💔💔💔

[Lauri · Rating 5 out of 5]

33selt jõudsin minagi lõpuks "Sügisballini." Järelsõnast sain teada, et sama vana oli ka Mati Unt, kui asus teda kirjutama. Ehk ei olnudki ma varem valmis?

Mõnikord on keeruline lugeda raamatut, mille kohta juba tean, et ta on "oluline" ja "klassika" ja "autor on suurkuju" ja "kui sulle ei meeldi, siis sa lihtsalt ei küündi teatud intellektuaalsele tasemele." Ja siis ma temaga maadlesin... Ja osadega iseendast, kes ei julgenud ühestki detailist üle libiseda, sest äkki jääb midagi märkamata selles absurdses pusles, kus juba esimesest lausest tehti meile selgeks, et "Midagi pidi ju juhtuma."

Natuke hirmus oli ka, - kui aeglaselt lehti edasi-tagasi pöörasin, et tegelased mul omavahel sassi ei läheks - sest õhus selgelt oli midagi, mõni irratsionaalne vihapurse või juhuslik-ootamatu veretöö, läbi meisterlikult loodud eksistentsiaalse tuimuse, igavuse, alateadliku soovi, et miski seda igapäevarutiini raputaks. Silme eest jooksid läbi Beckett, Camus, Sartre, - isegi David Lynch - keda kunagi nii fännasin just selle sama veider-groteskse-absurdse tooni pärast, kus sa ei tea, kas naerda või hirmu tunda, ja samal ajal sa tead, et ta tabab mingit päris kohta, et see ei ole absurd absurdi pärast, vaid tunne, mis läbib tervet ajastut, tunne, mis ei olegi "tunne," vaid tunnete puudumine, tuimus ning, juhtugu mis tahes, millelgi ei ole nagunii mõtet!, "Jumal on surnud" ja väljapääsu ei ole. Sama hästi võidki tee ääres oodata, teadmata, keda või miks, linna ääres hulkuda ja pudelikorke kinganinaga taguda, telekat vaadata, paneelmajade akende arvu kokku arvutada või luuletusi kirjutada...

Siiamaani mäletan seda sisemist vabaduse-kergenduse lainet, kui mõistsin Camus abiga, et kui millelgi pole mõtet-tähendust, siis ma võin ju kõigele ise tähenduse anda. Ühtäkki ma ei olnud enam piiratud kellegi teise tõlgendustest selle kohta, mis on oluline ja mis mitte. Kas mitte siin ei peitugi absurdi kõige suurem kingitus? - Kõik on lubatud!

Sellega kaasneb muidugi hirm: Ehk ei ole me selleks valmis? Ehk viib liiga suur vabadus meid kaosesse ja kõik hakkavad segast panema? Religioon, seadused, moraalipõhimõtted hoiavad meid ju kontrolli all ja mõistlikuna? Ja kui miski ei hoia tähenduslikult seda maailma koos, millele siis üleüldse toetuda? Kui surmast ja elust räägitakse sama tooniga; kui seks ja vägivald libisevad jutus läbi sama muuseas kui piima ja muna ostmine nurgapoest... Keegi peab ju narratiivi kontrollima?

Tore oli "Sügisballi" abil kogu oma kahekümnendate segadusele ja ärevale otsimisele tagasi mõelda ja näha, kuidas kõik need küsimused tegelikult said ühel hetkel vastuse. Kuidas just selline kraam - küll teiste autorite mahlas - mind teele tõukas ja filosoofiat õppima viis, et kogu see absurdne pusle nimega elu enda jaoks kokku panna.

Kuigi nõukaaja absurdsus on selja taga ja näiliselt vabadust kõrvuni, ei ole see tunne, mis "Sügisballi" tegelasi läbib, ju tingimata kuskile kadunud. Valikuid võib olla rohkem, restorane ühe asemel kakskümmend viis, telesarju mustmiljon, maailm odavlendudega avatud, aga üleüldine narratiiv kõige ümber ju endiselt pigem pessimistlik? Olla kerguses ja elu nautida on pigem ikkagi vähemuse pärusmaa, pigem veider: "Mis tal viga on, kas ta uudiseid ei kuulnud?".

Minevik endiselt pitsitab ja maalib vaadet tulevikule. Mustamäe on ehk tänasel päeval helgem, aga see kollektiivne energia, mille Mati Unt ära tabas, on endiselt kohal - ükskõik kui palju majaotsi värvilisemaks maalitakse.