Olen vaadanud palju videoid, kuidas droonid jahivad Vene sõdureid. Mehed jooksevad ja jooksevad, kuni väsivad. Siis otsivad koha, kus neile tundub turvaline. Aga see on illusioon, sest kohe pärast mürsu langemist on näha verepritsmeid. Venelase teekond lõpeb siin ning juba mõne aasta pärast kasvavad tema kehast välja päevalilled, mis Ukraina tulevastele põlvedele ilusad vaadata on. Okupandi karistuseks on surm. Edaspidi hakkab neid kohtuotsuseid täide viima võimas droon nimega Baba Yaga, peal viimane tekst, mida Vene sõjakurjategija elus loeb: REHI. Raamatu autor Artur Rehi on Eesti sõjablogija, kel on YouTube’is üle 700 000 jälgija. Pooleteise aasta jooksul on Artur viinud Ukrainasse väärtuslikku sõjalist abi: annetajatelt kogutud 800 000 euro eest soetati sõduritele hädavajalikke autosid ja droone. Ta on teinud koostööd nii armee parimate ja salajasimate üksuste kui ka Ukraina kaitseministeeriumi luure peadirektoraadiga.
Olen küll Ukrainas toimuvaga kursis, kuid Artur Rehi YouTube kanalit eelnevalt vaadanud ei olnud. Olin valmis väga raskeks ja keeruliseks lugemiseks, kuid tegelikkuses oli raamat südamlik, humoorikas ja lihtne haarata.
Kirjeldades oma kaheksat missiooni Ukrainas ja selle vahepeal toimunud tegevusi, on see ülimalt siiras lugu sellest, kuidas meil kõigil on võimalik midagi Ukraina toetamiseks ära teha. Arturi missioonitunne on imekspandav ja tema tahtejõud on see, tänu millele ta on suutnud sellises mastaabis Ukrainale abi organiseerida. Tugevalt puudutas ka teadliku aja maha võtmise ja prioriteetide seadmise teema. Tuleb teada, kus enda käed jäävad lühikeseks ja milles oled parim ning millisel hetkel tuleb anda endale paus.
Siiras ja soe lugudekogum erinevatest juhtumistest avab nii ukrainlaste kultuurilist tausta, tutvustab sõjas toimuvat, kasutatavat tehnikat ja süsteeme, mida vabatahtlikud on aitamiseks loonud. Ühel hetkel on südamlik ja humoorikas lugu ukrainlaste külalislahkusest, teisel hetkel kirjeldatud Butšas toimunud õuduseid. Paras tasakaal, et mitte olukorra tõsidust ja fookust kaotada, seda muu temaatikaga miksides.
Varasemalt on minu jaoks meediast autori nimi täitsa tuttav, kuigi tema Youtube'i videoid pole varem vaadanud. Nüüd aga tekkis huvi ja kindlasti vaatan hiljem ka Arturi kanalit.
Raamat haaras mind endaga juba esimesest leheküljest ja nii ta mul kahe päevaga läbi saigi. Kohati oli väga emotsionaalne lugemine ja tõi pisara silma, kuid samas oli Artur raamatusse toonud ka humoorikaid hetki, mis mind muigama pani. Raamat oli nagu Ameerika mäed, pannes mind tundma nii palju erinevaid emotsioone. Raamatu lugemise vältel oli tunda, et Artur on suure südamega inimene ja oma missioonide elluviimisel on ta hingega asja juures.
Kuna raamat põhineb inimese enda läbielatud sündmustel, siis tunnen, et ei saa sellele nii hinnangut panna, aga soovitan väga seda kõikidel lugeda. Raamat jättis mulle väga sügava mulje ja see on teos, mida kõik võiksid vähemalt korra lugeda. Slava Ukraini 💙💛
Tean, et väga paljud ei anna sellele hinnangule, aga mina ikka teen. Sest see on nii hea raamat, mida peate lihtsalt lugema. Isiklik, aga ka informatiivne. Hästi kirjutatud; jõudis mind naerma ajada ja teisel hetkel olid mul pisarad silmades. Suur aitäh, Artur, et sa mulle raamatu saatsid!
Ma ei ole isiklikult varem autori videosid näinud-vaadanud ehk et sõjablogindus on minust pigem jäänud kaugeks, eriti kuna sõja algul olin rase oma esiklapsega ja tundsin, kuidas tollal igapäevane sündmustel silma peal hoidmine hakkas tekitama minus süvenevat ärevust, mida ma lapse kasvatamise kõrvalt ei saanud endale sedasi lubada. Seda enam on minu poolt austus autori tegemiste suunal suur, kuna tegelikult on sõjast ülevaadete omamine väga oluline. Kõige ohtlikum asi, mida me saame teha, on muutuda täiesti ükskõikseks ja eirata seda, mis toimub meist vaid paari tuhande kilomeetri kaugusel.
Raamat kajastab Arturi kaheksat eri missiooni Ukrainasse ning nendeks tehtud ettevalmistusi. Ta jutustab kõigest ausalt, avatult (või nii avatult, kui teatud teemadest ohutult saab) ja vahel suisa humoorikalt. Läbivalt on tajuda, et autor on tõesti kogu südamega asja juures ja püüab aidata nii palju ja hästi kui tal võimalik. Sõjaaegse riigi kirjeldused on kummastavad – ühest küljest jätkub tavapärane elu, teisalt võib iga hetk kostuma hakata õhusireene ning öösiti kehtib komandanditund. Ning sellega harjumist kirjeldab Artur läbi iga missiooni.
Põhirõhk on siiski erinevatel heategevuslikel koostööprojektidel, mida iga reisiga Ukraina heaks on tehtud. Ning iga missioon justkui avab uksi uutele koostöövõimalustele. Lugejale avatakse natuke erinevate Ukraina üksuste maailma, droonide maailma ja seda, mida sõjatehnika on suuteline inimesega tegema. Ja paralleelselt räägib raamat inimestest, kes on oma riigi, rahva ja iseseisvuse nimel tegema kõike, kes leiavad endas jätkuvalt seda jõudu, et laulda ja tantsida ning hoida pea kõrgel.
Teos on praegusel ajahetkel väga hea meeldetuletus sellest, miks ja milleks me Ukrainat toetame. Minu poolt soe soovitus. Slava Ukraini!
"8 missiooni Ukrainas" on ühe mehe lugu sellest, kuidas ta kogu hingega soovib aidata ühte rahvast.
Artur Rehi on eesti sõjablogija, kelle nimi oli mulle tuttav ka enne kui raamatut lugema hakkasin, kuid mitte tema Ukraina sõda kajastava YouTube'i kanali kaudu. Ma kuulsin ta nime esimest korda ca 8 aastat tagasi, kui ta Geography Now kanalil käis Eestist jutustamas.
Raamatut ise, nagu pealkirjast ka arvata võiks, räägib Arturi missioonidest Ukrainasse. Iga missiooni tarbeks oli ta oma YouTube'i kanali kaudu kogunud raha, et osta ukrainlastele sõjaks vajalikku, nt autosid ja droone. Erinevate missioonide vältel kohtub Artur oluliste figuuridega nii Ukraina sõjategevuses, kellega koostööd tehes filmitakse nii mõnigi video Rehi Youtube'i kanalile. Olin meeldivalt üllatunud, kuivõrd hea huumoriga Artur raamatu kirjutanud on, kuna kartsin, et see jääb minu jaoks pigem tõsiseks.
"8 missiooni Ukrainas" on huvitav ülevaade Ukrainas toimuvast läbi ühe eestlase silmade ning soovitaksin seda kõigile, kes soovivad end selle teemaga rohkem kurssi viia.