What do you think?
Rate this book
Tõsine inimene
Mudlumi esimene avalikult ilmunud novell "Minu tädi Ellen" nomineeriti Tuglase auhinnale. See raamat sisaldab Elleni-lugu, ja veel 22 teist juttu, mõnedki neist kannavad sisu, mis on romaani mõõtu. Kokku moodustub neist üks suur lugu, mis räägib elust maailmas, siin, Eestis. Räägib enamasti lihtsalt ja lõbusalt, aga vahel ka kurvalt ja tõsiselt. Igaüht võib haarata äratundmine, nagu oleks seal killukesi tema elust, sest ega see üksik nii palju üldisest ei erinegi. Autor ise ütleb, et ta juttudes on loetelu-tüüpi narratiiv, pole vaja muud teha kui kõik maailma asjad üles lugeda ja näpuotsaga natuke tõsiseid mõtteid vahele visata.
- GenresShort Stories
199 pages, Hardcover
First published November 1, 2014
1 person is currently reading
82 people want to read
Ratings & Reviews
Friends & Following
Create a free account to discover what your friends think of this book!
Community Reviews
Displaying 1 - 9 of 9 reviews
January 27, 2021
Päris tore "minu elu, mingi nurga alt" elulooline raamat.
Ainult asjadeloetelud, "kuidas korterisse saab" -pöörangute loetelud, "mis tal seljas oli" -loetelud ja "missugused loomad veel olemas olid" -loetelud läksid tüütuks.
Muidu - olen mõnevõrra noorem, aga enamiku kohtade või rõivaste, inimeste või tegudega olid mul mingid analoogid. Ka iidvana tsaariaegse kesklinnakorteri (mingil ajal mu toonane mees kutsuti ühte seesugusesse elanikuks, sest omanik tahtis maja maha müüa, aga senised elanikega korterid ei andnud luba. Meil polnud seal isegi elektrit, aga oli palju põnevaid tube, asju ja urkaid ning no kui kraanist tuli sooja vett ning pliit käis gaasiga, kellele seda elektrit nii väga vaja ongi) või suitsutegemist varjava ema või ise-ilutegemis-tungiga.
Ainult asjadeloetelud, "kuidas korterisse saab" -pöörangute loetelud, "mis tal seljas oli" -loetelud ja "missugused loomad veel olemas olid" -loetelud läksid tüütuks.
Muidu - olen mõnevõrra noorem, aga enamiku kohtade või rõivaste, inimeste või tegudega olid mul mingid analoogid. Ka iidvana tsaariaegse kesklinnakorteri (mingil ajal mu toonane mees kutsuti ühte seesugusesse elanikuks, sest omanik tahtis maja maha müüa, aga senised elanikega korterid ei andnud luba. Meil polnud seal isegi elektrit, aga oli palju põnevaid tube, asju ja urkaid ning no kui kraanist tuli sooja vett ning pliit käis gaasiga, kellele seda elektrit nii väga vaja ongi) või suitsutegemist varjava ema või ise-ilutegemis-tungiga.
January 28, 2021
Mulle Mudlum meeldib. Meeldib kuidas ja millest ta kirjutab, õigemini räägib lugusid.
Tekib selline õhkõrn piir reaalsuse ja väljamõeldu vahel.
Taaskord on lugudes palju äratundmisrõõmu.
Kusjuures just lugesin üle meie raamatukogu (Pärnu Keskraamatukogu) kroonikat, kus endine kolleegid meenutas, kuidas talle anti ülessndeks pidada ühe Häädemeeste kandi laevamudeli meistriga, et osta üks mudel kingituseks Juhan Smuulile. Mudlumi ühest loost sain teada, et see mudel seisiski tädi Elleni kaminasimsil. Näide sellest, kuidas lood omavahel ristuvad 😊
Tekib selline õhkõrn piir reaalsuse ja väljamõeldu vahel.
Taaskord on lugudes palju äratundmisrõõmu.
Kusjuures just lugesin üle meie raamatukogu (Pärnu Keskraamatukogu) kroonikat, kus endine kolleegid meenutas, kuidas talle anti ülessndeks pidada ühe Häädemeeste kandi laevamudeli meistriga, et osta üks mudel kingituseks Juhan Smuulile. Mudlumi ühest loost sain teada, et see mudel seisiski tädi Elleni kaminasimsil. Näide sellest, kuidas lood omavahel ristuvad 😊
November 12, 2014
Pisut kõhe tunne olla esimene, kes siia miskit kirjutab. Noh et pole ma miskine autoriteet ega midagi. Aga. Üle aegade oli tegemist kodumaise kirjandusega, mis mulle tõepoolest ja väga-väga meeldis. Et oleks see kohe alguses ära öeldud ja kirja pandud.
Ma ei ole sedasorti inime, kes vajaks lugemiseks spetsiaalset kohta või valgustust või taustsüsteemi. Noh, igal pool ja igal ajal kõlbab ja saab lugeda. Kui ainult piisavalt valgust on. Aga vat seda raamatut oleks tahtnud lugeda kügeledes mõnel kunagi paremaid päevi näinud kuid siiski-siiski veel sümpaatsel ja mõnusal diivanielukal, käeulatuses kruusike kohviga ja päike kuklasse pai tegemas. Noh et mitte ainult ei oleks meeldiv see, mis raamatus on, või siis pigem see, kuidas see raamatus on, vaid kogu ümbritsev oleks meeldiv. Ja mõnus. Selle asemel oli rong ja jalutuskäik perroonilt tööle (jah, ma vahel, kui ikka eriti hea raamat on juhtunud, loen ka käies) ja töölt varastatud pooltunnid ja peaaegu et kottpime uksetagune ja voodi ja... aga ma ei suutnud pooleli jätta mitte ühtki lugu. Kasvõi pisukeseks ajaks.
See raamat loeb ennast ise. Natuke nagu Mudlumi häälega. Aga mitte päris. Loeb ette sellise rahuliku ja hüpnootilise häälega, vahel pidamaks pausi, et rüübata lonks kohvi või suitsetada. No need vaikushetked, mis siis tekivad, kui rääkija vahepeal suitsu sisse peab hingama ja siis jälle välja. Need pausid on seal täiesti olemas ja ma pean rahutult ootama ja kannatama ka neid pisupisukesi hetki, et noh, aga kuidas edasi, mis seal veel oli? Tegelikult ju ei pea. Kannatama. Saab kohe edasi lugeda. Aga tundub, et on.
Mudlum oskab sõnadega tekitada olukorra, kus pealtnäha mitte millestki olulisest rääkides on samas räägitu nii krdi oluline. See, kuidas ta suudab kirjeldada kohti ja asju ja mõtteid ja asju ja asju nii, et seda on hea lugeda. Mitte midagi pole üleliia. Ja puudu ka ei ole midagi. Ja see, et ma pooli neist lugudest olin juba varem lugenud, see ei old enam üldse oluline. Sedasi päris raamatus ja järjest lugedes täiendasid nad üksteist, tekitasid kui Muidlumi, mida oli krdima kahju katkestada ja lõhkuda, et teha neid krdi tüütuid igapäeva asju.
Mulle meeldib see, et see raamat tundub pisike. Kuidagi jupi maad pisem kui teised raamatud, julgelt taskusse mahtuv ja igal pool kaasas kantav. Tegelikult ei ole sugugi pisem. Aga tundub.
Ja Martini pildid mulle ka meeldivad. Need jälle on ka pisikesed. Ja sellest on kuidagi kahju. Taskus kaasaskantavad pildid. Ja natuke kut vääähevõitu on neid seal. Aga olulised. Ilma nendeta nagu poleks ikka see.
Üleüldse peaks otsad kokku tõmbama ehteestlaslikul moel. Et ei saa ju inimest lihtsalt kiita. Ikka peab natuke halvasti ka ütlema.
Vääähevõitu on see sõna.
Noh et oleks tahtnud veel ja edasi ja rohkem.
Ei jää muud üle, kui tuleb netist kõik need teised lood ka üles tuhnida, et äkitse on veel midagi kuhugi sellist ripakile jäänud, mida ei ole veel lugenud.
Lugege Teie ka!
Ma ei ole sedasorti inime, kes vajaks lugemiseks spetsiaalset kohta või valgustust või taustsüsteemi. Noh, igal pool ja igal ajal kõlbab ja saab lugeda. Kui ainult piisavalt valgust on. Aga vat seda raamatut oleks tahtnud lugeda kügeledes mõnel kunagi paremaid päevi näinud kuid siiski-siiski veel sümpaatsel ja mõnusal diivanielukal, käeulatuses kruusike kohviga ja päike kuklasse pai tegemas. Noh et mitte ainult ei oleks meeldiv see, mis raamatus on, või siis pigem see, kuidas see raamatus on, vaid kogu ümbritsev oleks meeldiv. Ja mõnus. Selle asemel oli rong ja jalutuskäik perroonilt tööle (jah, ma vahel, kui ikka eriti hea raamat on juhtunud, loen ka käies) ja töölt varastatud pooltunnid ja peaaegu et kottpime uksetagune ja voodi ja... aga ma ei suutnud pooleli jätta mitte ühtki lugu. Kasvõi pisukeseks ajaks.
See raamat loeb ennast ise. Natuke nagu Mudlumi häälega. Aga mitte päris. Loeb ette sellise rahuliku ja hüpnootilise häälega, vahel pidamaks pausi, et rüübata lonks kohvi või suitsetada. No need vaikushetked, mis siis tekivad, kui rääkija vahepeal suitsu sisse peab hingama ja siis jälle välja. Need pausid on seal täiesti olemas ja ma pean rahutult ootama ja kannatama ka neid pisupisukesi hetki, et noh, aga kuidas edasi, mis seal veel oli? Tegelikult ju ei pea. Kannatama. Saab kohe edasi lugeda. Aga tundub, et on.
Mudlum oskab sõnadega tekitada olukorra, kus pealtnäha mitte millestki olulisest rääkides on samas räägitu nii krdi oluline. See, kuidas ta suudab kirjeldada kohti ja asju ja mõtteid ja asju ja asju nii, et seda on hea lugeda. Mitte midagi pole üleliia. Ja puudu ka ei ole midagi. Ja see, et ma pooli neist lugudest olin juba varem lugenud, see ei old enam üldse oluline. Sedasi päris raamatus ja järjest lugedes täiendasid nad üksteist, tekitasid kui Muidlumi, mida oli krdima kahju katkestada ja lõhkuda, et teha neid krdi tüütuid igapäeva asju.
Mulle meeldib see, et see raamat tundub pisike. Kuidagi jupi maad pisem kui teised raamatud, julgelt taskusse mahtuv ja igal pool kaasas kantav. Tegelikult ei ole sugugi pisem. Aga tundub.
Ja Martini pildid mulle ka meeldivad. Need jälle on ka pisikesed. Ja sellest on kuidagi kahju. Taskus kaasaskantavad pildid. Ja natuke kut vääähevõitu on neid seal. Aga olulised. Ilma nendeta nagu poleks ikka see.
Üleüldse peaks otsad kokku tõmbama ehteestlaslikul moel. Et ei saa ju inimest lihtsalt kiita. Ikka peab natuke halvasti ka ütlema.
Vääähevõitu on see sõna.
Noh et oleks tahtnud veel ja edasi ja rohkem.
Ei jää muud üle, kui tuleb netist kõik need teised lood ka üles tuhnida, et äkitse on veel midagi kuhugi sellist ripakile jäänud, mida ei ole veel lugenud.
Lugege Teie ka!
March 13, 2015
“Nii tunnen ma nüüd, et kirjaniku sõnad lähevad läbi otse mu südamest, mitte peast. Ma tunnen lugedes, misasi maailm on, mis ta oli selle inimese jaoks, kes tema üles ehitas, ja mis ta võiks minu jaoks olla.” (“Tõsine inimene”, lk 135)
Seega ärge jumala eest uskuge ühtki selle novellikogu arvustust. Tõlgendus Mudlumi maailmatõest, see mis tema võiks Sinu jaoks olla, moodustub lugeja peas ega pruugi minna kokku ühegi teisega.
*
Mudlum teostab mälumaastikel väljakaevamisi. Ettevaatlikult arheoloogi pehme pintsliga toimetades tulevad nähtavale ruumid, inimesed ja asjad. Suure armastusega maalib ta need üksikasjalikult sõnadesse, sätib loodud natüürmordid, sõnapildid olnud asjadest välja sooja näitusesaali ja kutsub meid sisse.
Lisaks asjadele ja ruumidele kirjutab Mudlum palju naistest. Mõnda neist pole ta kunagi näinud ja teisi pole ehk ülepea olemaski. Kandvaid rolle mängivad ema ja tädi Ellen. Ja läbi nende saab näo ka Mudlum ise. Kõik on tugevad naised, kelle kõrval Eestile nii tüüpiliselt mõni kurvameelne joodik, printsiks muundumata konn või ammusurnud inimese vari.
Naised teevad heina, peavad loomi, kasvatavad lapsi, kõigutavad end ise magama, kütavad sauna. Ja sünnitavad lapsi. Elu, nagu ikka. Suuri armastusi, peale poja ja südamesõbra Martini (tsau, Luiks!), nagu polekski olnud, ainult argipäev. Selles konstateeringus on mingit pettumust maailmas. Nii palju, kui elu on lubanud ideaalidel tekkida.
Rikkalik keelekasutus ja väga peen esteetiline tunnetus muudavad “Tõsise inimese” väga nauditavaks lugemiseks, minu alanud aasta lemmikuks. Eriti seepärast, et selles pealtnäga tõsises toonis varjab end kerge iroonia, mingi minnalaskmine ja lapsemeelsus.
Ja mis kõige mõnusam, ei jagata hinnanguid ei olnule ega tulevale. Kõik lihtsalt on, nagu see on. Veidi kolletunud, veidi kulunud, kuid oma ja väärtuslik.
Seega ärge jumala eest uskuge ühtki selle novellikogu arvustust. Tõlgendus Mudlumi maailmatõest, see mis tema võiks Sinu jaoks olla, moodustub lugeja peas ega pruugi minna kokku ühegi teisega.
*
Mudlum teostab mälumaastikel väljakaevamisi. Ettevaatlikult arheoloogi pehme pintsliga toimetades tulevad nähtavale ruumid, inimesed ja asjad. Suure armastusega maalib ta need üksikasjalikult sõnadesse, sätib loodud natüürmordid, sõnapildid olnud asjadest välja sooja näitusesaali ja kutsub meid sisse.
Lisaks asjadele ja ruumidele kirjutab Mudlum palju naistest. Mõnda neist pole ta kunagi näinud ja teisi pole ehk ülepea olemaski. Kandvaid rolle mängivad ema ja tädi Ellen. Ja läbi nende saab näo ka Mudlum ise. Kõik on tugevad naised, kelle kõrval Eestile nii tüüpiliselt mõni kurvameelne joodik, printsiks muundumata konn või ammusurnud inimese vari.
Naised teevad heina, peavad loomi, kasvatavad lapsi, kõigutavad end ise magama, kütavad sauna. Ja sünnitavad lapsi. Elu, nagu ikka. Suuri armastusi, peale poja ja südamesõbra Martini (tsau, Luiks!), nagu polekski olnud, ainult argipäev. Selles konstateeringus on mingit pettumust maailmas. Nii palju, kui elu on lubanud ideaalidel tekkida.
Rikkalik keelekasutus ja väga peen esteetiline tunnetus muudavad “Tõsise inimese” väga nauditavaks lugemiseks, minu alanud aasta lemmikuks. Eriti seepärast, et selles pealtnäga tõsises toonis varjab end kerge iroonia, mingi minnalaskmine ja lapsemeelsus.
Ja mis kõige mõnusam, ei jagata hinnanguid ei olnule ega tulevale. Kõik lihtsalt on, nagu see on. Veidi kolletunud, veidi kulunud, kuid oma ja väärtuslik.
January 4, 2015
Tõesti, mulle meeldis.
Paar mõtet ka:
Ma ei teagi, kuidas see nii on, et asjade armastusest nii väga palju ei kuule. Ma usun, et minusuguseid asjadearmastajaid on ikka kordades rohkem kui välja kipub paistma. Igatahes on asjad ja nende nautimine ja nende ike ja vaev ja vabadus "Tõsise inimese" mitmes loos nii kenasti kirjas, et jääb üle vaid kergendustundes ohata. Ja nii mõnigi iseenesestmõistetavus on nii lihtsalt kirja saanud, et imesta või kortsud laubale. Imesta, et nii lihtsalt saabki ära tabada ja imesta, et polegi nagu varem kuskilt lugenud. Kuidas elu ja nende va asjadega on. Ja endal on kergem, et keegi nii ära ütles.
Miskipärast ei mõjunud aga loomalood mulle selle raamatu osana - olid liiga... juhusliku (?) maiguga vist. Mitte, et ma poleks öösel voodis külitades nende tüüpide üle vaikselt naerda puksunud, muretsedes, et voodi rütmiline vappumine teise, voodit sihtotstarbeliselt kasutava inimese äratab. Ei. Lihtsalt sellesse tervikusse nad mu jaoks ei klappinud, raamatu mõju langes. Aga see võib olla kinni sellest, et ma ei tahtnud raamatut kaua lugeda ja lugude vahele hingamisruumi jätta, tahtsin kohe kõik ja järjest.
Paar mõtet ka:
Ma ei teagi, kuidas see nii on, et asjade armastusest nii väga palju ei kuule. Ma usun, et minusuguseid asjadearmastajaid on ikka kordades rohkem kui välja kipub paistma. Igatahes on asjad ja nende nautimine ja nende ike ja vaev ja vabadus "Tõsise inimese" mitmes loos nii kenasti kirjas, et jääb üle vaid kergendustundes ohata. Ja nii mõnigi iseenesestmõistetavus on nii lihtsalt kirja saanud, et imesta või kortsud laubale. Imesta, et nii lihtsalt saabki ära tabada ja imesta, et polegi nagu varem kuskilt lugenud. Kuidas elu ja nende va asjadega on. Ja endal on kergem, et keegi nii ära ütles.
Miskipärast ei mõjunud aga loomalood mulle selle raamatu osana - olid liiga... juhusliku (?) maiguga vist. Mitte, et ma poleks öösel voodis külitades nende tüüpide üle vaikselt naerda puksunud, muretsedes, et voodi rütmiline vappumine teise, voodit sihtotstarbeliselt kasutava inimese äratab. Ei. Lihtsalt sellesse tervikusse nad mu jaoks ei klappinud, raamatu mõju langes. Aga see võib olla kinni sellest, et ma ei tahtnud raamatut kaua lugeda ja lugude vahele hingamisruumi jätta, tahtsin kohe kõik ja järjest.
October 7, 2023
Võtab hästi kokku minu (ja iga lugemishullu) harjumused:
"Ma olen viimase nädalaga rindu tõmmanud ühe Provence'i välimääraja, ühe elurõõmsa Kreeka külaelu raamatu, ühe filosoofilis-fantastilise ajaromaani, ühe väga ängistava kriminaalse suhtedraama ja vaadanud kaks head dokumentaalfilmi ning mõned täiesti ilma väärtuseta Ameerikamaa filmid. Kõik see kultuur loksub mu sees edasi-tagasi nagu maohape."
Lood on hästi kirjutatud. Lemmik oli "Igav päev". Mõned loetelu stiilis pajatused (autori mälestused asjadest ja kassidest) oleksid võinud pigem isiklikku päevikusse jääda.
"Ma olen viimase nädalaga rindu tõmmanud ühe Provence'i välimääraja, ühe elurõõmsa Kreeka külaelu raamatu, ühe filosoofilis-fantastilise ajaromaani, ühe väga ängistava kriminaalse suhtedraama ja vaadanud kaks head dokumentaalfilmi ning mõned täiesti ilma väärtuseta Ameerikamaa filmid. Kõik see kultuur loksub mu sees edasi-tagasi nagu maohape."
Lood on hästi kirjutatud. Lemmik oli "Igav päev". Mõned loetelu stiilis pajatused (autori mälestused asjadest ja kassidest) oleksid võinud pigem isiklikku päevikusse jääda.
July 19, 2015
Raamat, mille oleks tahtnud/võinud ise kirjutada. Kummaliselt palju kattuvaid mälestusi ja detaile.
February 19, 2022
Siin kogumikus on palju auhinnatud novell "Minu tädi Ellen", millest on võrsunud hiljem palju teisi Elleni lugusid ("Mitte ainult minu tädi Ellen"). Mudlum kõneleb läbi asjade ja asju on tema elus palju olnud, need pidavat teda jälitama ja lahti ei lase. Autorile on iseloomulik aus ja üllatavalt otsekohene väljendusviis, mis mõjub väga värskendavalt. Novellis "Ainult asjadest" tuleb põgusalt juttu Sindist ja Tammistest, kus autor lühiajaliselt elanud on.
Mõtted kogumikust: "Kas poleks äge, kui saaks kogu elu Exceli tabelitesse üles kirjutada. Ilus, lihtne, ülevaatlik. Lõpetada saaks pärgade ja kirstu maksumusega."
"Ei ole ühtegi kohta siin maailmas, mis oleks nii kadunud, nii kättesaamatud, kui kohad, kus sa OLED elanud."
"Leia endale tegevust, kasvõi vägisi, ära passi suitsu ja kohviga pliidi kõrval, ära toida oma pead Ameerika filmidega, ära kasvata vihavimma, ära valuta kõhtu, ära looda homsele. Muretse rohkem kohustusi. See on ainus asi, mis sind joone peal hoiab."
Mõtted kogumikust: "Kas poleks äge, kui saaks kogu elu Exceli tabelitesse üles kirjutada. Ilus, lihtne, ülevaatlik. Lõpetada saaks pärgade ja kirstu maksumusega."
"Ei ole ühtegi kohta siin maailmas, mis oleks nii kadunud, nii kättesaamatud, kui kohad, kus sa OLED elanud."
"Leia endale tegevust, kasvõi vägisi, ära passi suitsu ja kohviga pliidi kõrval, ära toida oma pead Ameerika filmidega, ära kasvata vihavimma, ära valuta kõhtu, ära looda homsele. Muretse rohkem kohustusi. See on ainus asi, mis sind joone peal hoiab."
August 22, 2020
Raamat, mida ilmumise järel loeti ja kiideti palju.
Mulle täitsa meeldis, ehkki mingit sügavamat mõtet ei tasu siit otsida. Pigem on need lihtsalt intiimsed mälestused, ajastu- ja asjade kirjeldused, olustikupildid.
Mõnda juttu lugedes, kus nagu midagi ei toimunudki, intriigi ei olnud, mõtlesin, et kuhu rappa see kõik küll välja viib, aga peab ütlema, et autor oskas oma heietused alati üsna oskuslikult puänteerida.
Mudlum on minust küll mõnevõrra vanem, aga mitte nii palju, et ma poleks aru saanud, millest ta räägib. Mõned märksõnad käivitasid ka minus meenutuste ja emotsioonide tulva (sarnase sättumusega enam-vähem samal ajal elanud inimeste kogemus võib nähtavasti suures osas kattuda; Mudlumiga on mul igatahes rohkem ühist kui endast kümme aastat noorematega): näiteks piima-aedviljasupp, kurjad haiglaõed, kõhuhädade "ravimine" kohvi ja suitsuga, joomine kui elamise abi (ah, see on miski, mida tänapäevased tervise- ja ökohullud iialgi ei mõista...).
Mulle täitsa meeldis, ehkki mingit sügavamat mõtet ei tasu siit otsida. Pigem on need lihtsalt intiimsed mälestused, ajastu- ja asjade kirjeldused, olustikupildid.
Mõnda juttu lugedes, kus nagu midagi ei toimunudki, intriigi ei olnud, mõtlesin, et kuhu rappa see kõik küll välja viib, aga peab ütlema, et autor oskas oma heietused alati üsna oskuslikult puänteerida.
Mudlum on minust küll mõnevõrra vanem, aga mitte nii palju, et ma poleks aru saanud, millest ta räägib. Mõned märksõnad käivitasid ka minus meenutuste ja emotsioonide tulva (sarnase sättumusega enam-vähem samal ajal elanud inimeste kogemus võib nähtavasti suures osas kattuda; Mudlumiga on mul igatahes rohkem ühist kui endast kümme aastat noorematega): näiteks piima-aedviljasupp, kurjad haiglaõed, kõhuhädade "ravimine" kohvi ja suitsuga, joomine kui elamise abi (ah, see on miski, mida tänapäevased tervise- ja ökohullud iialgi ei mõista...).
Displaying 1 - 9 of 9 reviews