Kogumikesarja „Kaarnakirjas“ teise raamatu eesmärk on nii tuua esile uusi autoreid kui ka rebida tuntud kirjanikud välja oma mugavustsoonidest ja panna nad kirjutama teemal, millel nad tavaliselt ei kirjuta
Siin on esindatud nii Eesti ulmekirjanduse raskekahurvägi – Veiko Belials, Mairi Laurik, Siim Veskimees – kui ka ennast juba korduvalt tõestanud snaiperid Meelis Kraft, Häli Kivisild, Koidu V. G. Ferreira ja Krafinna. Põnevust lisavad uuemad nimed: Toomas Krips, Kristi Reisel, Timo Talvik ja Urmas Nimetu.
Kõik need on armastuslood, aga mitte muinasjutuprintsidest, valgetest hobustest ja kuuvalgetest öödest, ei, need lood on tumedamad ja teistsugused.
Sarja „Kaarnakirjas“ teine kogumik koosneb 11 armastusloost: muinasjutulistest fantaasiajuttudest teadusulme šedöövriteni. Aga ükski neist lugudest ei ole lihtsalt tavaline suhtedraama või stereotüüpsete tegelastega roosamanna naistekas. Kogumik on täidetud nüansirikaste tumedamate alatoonidega – lood üksteise leidmisest, ohverdustest ning valikutest, mis sageli ei pruugi kõige õigemad olla. Juttude autoriteks on nii eesti ulmemaastikul juba ammu tegutsenud kirjanikud kui ka minu jaoks täiesti uued tulijaid. Positiivse elamuse pakkusid kõik lood: mõni meeldis lihtsalt veidi rohkem kui teine, aga ühtegi minu jaoks väga kehva lugu ei olnudki. Väga nauditav oli, et kõikides lugudes suutsid tegelased võita lugeja poolehoiu ning nendega samastumine oli tehtud lihtsaks ja seda enam sai ka juttude kulgemisi nautida. Suur kummardus tuleb selle eest teha kogumiku koostajatele, Manfred Kalmstenile ja Lüüli Suukile, sest ühtlaselt kõrge tasemega antoloogiat ei ole sugugi lihtne kokku panna. Ka raamatukaas on seekord ideaalselt välja kukkunud ja nii selle kui ka juttude keskel asuvate monokromaatiliste illustratsioonide autoriks ikka Liis Roden.
Eesti ulmeautorid on jälle hakkama saanud - seekordne kogumik tõestab, et isegi kosmoselaevad ja paralleeluniversumid ei suuda armastust eemale peletada. Nautisin raamatut, sest igal lool oli oma mõnus võnge, kord kosmiline, kord täiesti argine.
Kokkuvõttes on tegemist raamatuga, mis kinnitab, et armastus ei tunne ei aega ega ruumi.
Eesti ulme raskekahurvägi ühtede kaante vahel. Mulle, mitte-erilisele-ulmefännile, oli väga meeldiv üllatus, et lood olid lihtsalt jälgitavad, ladusalt loetavad ning väga toredad. ma megarahul 😊