What do you think?
Rate this book
Meie mürgiseimad taimed
Selles raamatus käsitletakse 21 meie kõige mürgisemat taime, mis on võimelised tapma nii inimese kui ka looma. Iga taime puhul on toodud tema põhilised tunnused, kasvukohad ning mürgisusega seotu.
Raamat sobib laiale lugejaskonnale, pakkudes lugusid antiikmütoloogiast ja kirjeldades mürgistusjuhtumeid üle maailma, kuid tänu rohketele viidetele ja süvitsi minevatele üksikasjadele peaks see eriti huvitav olema inimesele, kes hindab teaduspõhist faktoloogiat ja lisaks teada saamisele soovib ka aru saada.
Ain Raal on proviisor, Tartu Ülikooli farmaatsia instituudi farmakognoosiaprofessor, ravimtaimede, looduslike ühendite ja farmaatsia ajaloo uurija ning publitsist. Ta on avaldanud üle 160 teadusartikli, sadu eestikeelseid kirjutisi ja 40 raamatut.
Kristel Vilbaste on loodusajakirjanik ja -kirjanik, kes on kirjutanud sellest, mis on looduses armastamist väärt ja kuidas tuleks meie ilusat Eestimaad hoida. Ravimtaimede kõrval räägivad tema mahukamad tööd allikatest ja õuesõppest.
Raamat sobib laiale lugejaskonnale, pakkudes lugusid antiikmütoloogiast ja kirjeldades mürgistusjuhtumeid üle maailma, kuid tänu rohketele viidetele ja süvitsi minevatele üksikasjadele peaks see eriti huvitav olema inimesele, kes hindab teaduspõhist faktoloogiat ja lisaks teada saamisele soovib ka aru saada.
Ain Raal on proviisor, Tartu Ülikooli farmaatsia instituudi farmakognoosiaprofessor, ravimtaimede, looduslike ühendite ja farmaatsia ajaloo uurija ning publitsist. Ta on avaldanud üle 160 teadusartikli, sadu eestikeelseid kirjutisi ja 40 raamatut.
Kristel Vilbaste on loodusajakirjanik ja -kirjanik, kes on kirjutanud sellest, mis on looduses armastamist väärt ja kuidas tuleks meie ilusat Eestimaad hoida. Ravimtaimede kõrval räägivad tema mahukamad tööd allikatest ja õuesõppest.
352 pages, Hardcover
Published March 31, 2025
2 people are currently reading
4 people want to read
Ratings & Reviews
Friends & Following
Create a free account to discover what your friends think of this book!
Community Reviews
Displaying 1 of 1 review
December 16, 2025
Imeilusa kaanekujundusega raamat, kuid sisu oli minu jaoks kuidagi kaootiline. Jäi mulje, et autorid ei olnud suutnud ülisuurest allikmaterjalist loogilise ülesehitusega sisu vormida. Ja et allikmaterjal oli seotud peamiselt müütidega, ajalooga, toimeainete eraldamisega. Enamasti justkui tavalugejale mõeldud klantspaberil väljaanne, siis kohati jälle nagu viimaste kursuste keemia- või arstitudengitele mõeldud erialaterminitest koosnevad laused. Peatükkide jaotised „müüdid, legendid“, „rahvapärimus“, „ajalugu“ sisaldasid kõigi taimedekirjelduste juures praktiliselt sama infot.
Oleks oodanud veenvamat selgitust, miks eesti autorite kirjutatud raamatusse, mille pealkiri on „Meie mürgiseimad taimed“ on just need taimed valitud. Miks on nt unimagun või elupuu või maarjasõnajalg autorite arvates mürgisemad kui nt siumari, jõulutäht, ohtene sõnajalg või aas-karukell. Ja kindlasti oleks oodanud mingisugustki selgitust, miks autorid väidavad et nt maarjasõnajalal, koerapöörirohul, oleandril … on mürgised vaid teatud taime osad kui guugeldades praktiliselt kõik allikad väidavad, et mürgine on kogu taim.
Läbivalt jäi arusaamatuks, kas ja kui mürgised on teised sama perekonna liigid ning peatüki erinevates jaotistes tegelikult kirjeldatakse läbisegi sama taimeperekonna erinevaid liike.
Oleks oodanud rohkem keskendumist Eestile, valitud taimede ohtlikkusele looduses. Kohati näis kogu taime mürgisust kirjeldav jutt piirduvat vaid neist toodetud toimeainete mõjuga ja taimest valmistatud preparaatide kasutamisega.
Ning täiesti ebaveenev oli minu jaoks autorite põhjendus, miks raamatus ei kajastatud viimaste aastakümnete Eesti statistikat. Selle asemel toodi üsna suvalisena mõjuvad näited Argentiina lammaste, USA koerte, Türgi laste jms kohta. Kui Eestis nende taimede mürgistusjuhtumite statistikat ei ole või autoritel puudus sellele juurdepääs, siis oleks seda võinud ka ausalt tunnistada. Olen alati huviga lugenud infot ravim-, ilu ja mürgitaimedest ning Kristel Vilbaste artiklid on mulle väga meeldinud.
Oleks oodanud veenvamat selgitust, miks eesti autorite kirjutatud raamatusse, mille pealkiri on „Meie mürgiseimad taimed“ on just need taimed valitud. Miks on nt unimagun või elupuu või maarjasõnajalg autorite arvates mürgisemad kui nt siumari, jõulutäht, ohtene sõnajalg või aas-karukell. Ja kindlasti oleks oodanud mingisugustki selgitust, miks autorid väidavad et nt maarjasõnajalal, koerapöörirohul, oleandril … on mürgised vaid teatud taime osad kui guugeldades praktiliselt kõik allikad väidavad, et mürgine on kogu taim.
Läbivalt jäi arusaamatuks, kas ja kui mürgised on teised sama perekonna liigid ning peatüki erinevates jaotistes tegelikult kirjeldatakse läbisegi sama taimeperekonna erinevaid liike.
Oleks oodanud rohkem keskendumist Eestile, valitud taimede ohtlikkusele looduses. Kohati näis kogu taime mürgisust kirjeldav jutt piirduvat vaid neist toodetud toimeainete mõjuga ja taimest valmistatud preparaatide kasutamisega.
Ning täiesti ebaveenev oli minu jaoks autorite põhjendus, miks raamatus ei kajastatud viimaste aastakümnete Eesti statistikat. Selle asemel toodi üsna suvalisena mõjuvad näited Argentiina lammaste, USA koerte, Türgi laste jms kohta. Kui Eestis nende taimede mürgistusjuhtumite statistikat ei ole või autoritel puudus sellele juurdepääs, siis oleks seda võinud ka ausalt tunnistada. Olen alati huviga lugenud infot ravim-, ilu ja mürgitaimedest ning Kristel Vilbaste artiklid on mulle väga meeldinud.
Displaying 1 of 1 review