„Mõtelge korraks inimeste peale, keda te tunnete või olete tundnud. Miks on nii, et mõne peale mõeldes liiguvad meie suunurgad ülespoole, silmadesse tuleb sära ja süda täitub soojusega, aga teise peale mõtlemisel läheb kulm kipra, suu kriipsuks? Ja nüüd mõelge, kuidas võiksid teised mõelda teist – mis meile mõtleja näos muutub? Võib tulla mõte, et peaks enda juures midagi muutma. Ikka selleks, et elu võiks olla elamisväärsem.“ Elukaar on palju enamat kui kriips sünni- ja surmadaatumi vahel. Vaimulik Jaan Tammsalu mõtiskleb siin raamatus paljude teemade hulgas sünni ime üle, kutsub kuulama vanavanemate tarkusi, aitab mõelda, miks on vaja armastust hoida ja kuidas vältida üksildust ning kuidas kiirustavas maailmas headele mõtetele ja mõnusatele tegevustele ruumi teha. Autori elupagas ja kirikutöö koorem on nii suur, et tema pilgu eest varjule jäävat ei ole palju. Nii ongi hea. Vaimuliku silma ja sõna all on igal (risti)inimesel turvalisem oma elukaarel liikuda. Ikka igaviku poole.
Isiklikke mõttekäike ja kõigile kasulikke meeldetuletusi, koos kaunite Evi Tihemetsa graafikateostega. Kuigi suunitlus on kristlik ja Jumalaga tutvuma kutsuv, ei suru Tammsalu peale või sildista head ning kurja. Ladus lugemine õhtusse jõudnud väsitavamast päevast puhkamiseks ning järelemõtlemiseks. Pigem ka aegajalt teema kaupa sirvimiseks-lugemiseks sobiv kui järjest läbimiseks.
Kohe esimestest lausetest kõlab kõrvus Jaan Tammsalu mahe hääl...ja nii raamatu lõpuni. Soovitan lugeda kõigil, kes vähegi elu vastu huvi tunnevad.See raamat võiks endal kodus olla (27 eurot Rahva Raamatus). "Kui öeldakse, et mees on perekonnas pea ja naine kael, siis mulle täiesti meeldib, et kui naisel just vaimset radikuliiti pole, siis oskab ta päris hästi kaela liigutada nii, et pea ei saagi aru, et kael on teda keeranud ja ta ise pole otsustanud kaela otsas natuke keerduda" (lk 28) Väga head peatükid "Vanavanemate tarkus" (lk 35), "Miks me enam ei jaksa" (lkl191) "Siin on jälle see, et oma teooriaga mittesobituv osa on lõigatud ütlusest välja. "Eksimine on inimlik, kuid kangekaelselt eksituses püsimine on saatanast". See on tegelikult Augustinuse ütlus, millest teine pool peaaegu alati välja lõigatakse, kui inimene kasutab seda oma vigade õigustamiseks." (lk73) "Tõeliselt suured inimesed on tõeliselt alandlikud. Olen neid oma elus palju kohanud ja nad on mind mu elurännakul palju aidanud - need, kes räägivad teisega, silmad tema silmade kõrgusel, mitte ei vaata ülalt alla." (lk 116) "Näiteks on 50 ainuke tegelik juubel. Kui inimesed räägivad oma 20. juubelist, siis on see natuke harimatuse tunnusmärk. Jubileum - juubel, saabub vaid 50. eluaasta täitumisel" (lk 173) Kuigi ÕS räägib teist juttu, olen minagi õppinud just niisugust eesti keele reeglit.
This entire review has been hidden because of spoilers.