Päevad kihutavad kiirelt, kerged nagu langevad lehed. Päevad kraaksuvad varestena akna taga, jooksevad kajakatena asfaldil, jätavad lärakaid. Päevad murduvad ja murenevad.
Ükskord aga saavad päevad loetud. Siis tuleb sellest kirjutada.
Andrei Ivanov kirjutab ühe ema elust ja surmast 20. ja 21. sajandi Tallinnas. Kirjanikust jutustaja liiigub 90ndate Kalamaja ja tänaste pealinna maastike vahel, kuni sõda järsku kõike muudab. Siin on Ivanovile omast naturalistlikkust ja tragikoomikat, unistusi, maailmavaatelisi põrkumisi, luhtumisi, aga romaani peategelasteks on eelkõige Tallinn ja ema. Üllatuslikult haakus Ivanoviga hästi samuti Loomingu Raamatukogus ilmunud Simone de Beauvoir’ lühiromaani “Väga kerge surm” uustrükk, mis räägib samuti autori emast, aga 60ndate Prantsusmaal. Kirjanduses saavad emad ja emaduse-eelsed elud aina rohkem ruumi, vaatepunkte ja hääli lisandub. Hea märk.
Ivanoviga on alati üllatav. Ses mõttes, et tema stiil on muidugi suht paigas ja ootamatusi sealt ei tule, aga just see, et üks kord loed ja päriselt loedki ja naudid. Siis aga mingi teine kord ei lähe ega lähe käima. Põhjuseid võib olla mitmeid, ent seekord tundsin esimest korda, et okei, nüüd hakkab pilt kokku jooksma. Siinses raamatus on sageli viiteid eelmistes raamatutes kohatud tegelastele või seikadele. Ja üldse ei ole tähtis, kas oled neid varasemaid lugenud või mitte, lihtsalt kui oled lugenud, siis nüüd asetuvad pusletükid natuke nagu paika.
Emast, kodust, ikka ja alati ka eneseteadvusest ja (mitte)kuulumisest, argipäeva mõjutavad loomulikult Ukraina sõda ja koroona. Huumori poolest meeldis lõik spordihalli nurga taga kohatud eesti tõlkija ja lastekirjanikuga, nende sõjaks valmistumisest. Ivanovil on huumorisoont küll.
"Tagasi läksin kergelt tibutava vihmaga Lauluväljaku kaudu: mõnus on mäkke minna, võiksin täna kolm sellist vallutada! Sain naha märjaks. Päris üleval, raudväravate juures, seisab vanaaegne dirigendipult, ehitatud juba 1960. aastal, muuseumieksponaat, silt kõikide selles puldis töötanud laulupeojuhtide nimedega, see on väga iseäralik pult - suurte kooride (üle saja inimese) juhendamiseks, meenutab vettehüppetorni. Mõtlesin: vaat kui tuleks siia öösel ja tõmbaks ennast oksa! Mind hakataks siis vihkama, öeldakse: on alles mölakas, poos end üles ajaloolise dirigendipuldi külge!"
Selle tsitaadiga tutvustas mulle seda raamatut ühes veinibaaris ühe lastekirjaniku prototüüp (lk 124-125), kes teeb kodus puust mänguasju. Tema on Ivanovi suur fänn, mina lugesin Ivanovi esimest korda ja sain sellest ikka korraliku litaka.
Sisuliselt on "Päevad" Ivanovi päevaraamat, narratiivne, kuid sellises teadvusvoolu stiilis, mille parimaks näiteks on lk 52 algav ja lk 66 lõppev lõik. Raamat räägib viimastest aastatest, kus kesksel kohal on esmalt covid ja siis Ukraina. Samas on see justkui sisekaemus postsovietlike (eesti)venelaste ellu ja olemusse, nende mentaliteeti. Kuna see on kirjutatud vene (ja prantsuse) kultuuri vaatepunktist ning mina puutun sellesse oma sünniaasta tõttu vaid varbaotsaga, siis läksid väga paljud Lotmanlikud viited minu jaoks üle pea. Ma san aru, et nad on olemas ja et nad on ülimalt diibid, aga ma isegi ei suutnud nende sisu aimata. Ja ma nautisin seda! Sest see lisas raamatule lisakihistuse, lisas sellele elu. Jumal tänatud, et seekord hoidis LR ääremärkustega kokku ja ei hakanud minu jaoks kõike läbinämmutama!
Tegu on tänavuse LRi kolmanda üleminekuaja looga, mis kõik jõuavad sisuliselt tänasesse päeva välja. Davidjantsi Plahvatus nätsuputkas ja teisi jutte on samuti kirjutatud mitte-eestlase perspektiivist ning selles on samamoodi kesksel kohal Tallinn kui selline (meenutab natuke Spike Lee filmi "25th Hour"). Looki Tantsi tolm põrandast puhul on samamoodi üheks keskseks elemendiks ema surm ja ma tahaks ka väita, et Looki esimese osa lähenemine on kohati Ivanovile sarnane. Lisaks tooksin veel ühe huvitava paralleelina Krasnjaštšõhhi Jumal on. +/-: Harkiv: Pommide all; Poltava: Ümberasunud, mis pakub "Päevade" viimasele post-24.02.2022 osale huvitavat antipoodi (üks ei suuda midagi lugeda, teine ei suuda midagi muud peale lugemise).
Minu arust on kokkuvõttes tegu ülimalt sügavuti mineva sisekaemusega ühes riigis, ühes maailmas Teiseks olemisse. See on miski, mida meie eestlastena ei julge kuidagi Eesti või eestlaseks olemise osaks lugeda. Sümboolne on kasvõi see, et Ivanov on lausa kuuel korral saanud Kulka venekeelse autori kirjandusahinna, mis on sisuliselt moodus tõmmata Eesti kirjanduse ja tema vahele teatav demarkatsioonijoon. Minu arust on see aga äärmiselt väiklane ja tuleks tunnistada, et tegu on lihtsalt ülihea Eesti kirjanikuga. Üks nimetuks jääv kirjamees ütles mulle lausa, et Ivanov on praegusel hetkel tema lemmik Eesti meeskirjanik. Ehk tõesti. Kui ma tänaval ta ära tunneks, tahaks lihtsalt sõnatult kätt suruda.
"Kuradile töö! Pistke oma raha teate kuhu! Te ei saa panna mind tegema seda, mis on mu hingele vastik! Te ei tunne mind. Ei tunne minu hinge. Millega ja milleks ma tulin, mida pean tegema - seda teie ei tea. Seepärast ei ole teil õigust mind postkontoris laua taha istutada, te ei saa mind kassasse panna, mulle rohelist kullerikotti pihku pista, mind kulleriratta sadulasse või tehasesse ajada. Te ei tohi oma ühiskonda niiviisi üles ehitada, et mina oleksin sunnitud nende tegevustega leiba teenima. Teie ühiskond on näotu ja ebainimlik, kui ta sellisel moel toimib! Kuradile teie ja teie ühiskond, kuradile raha!"
Covid, ema haigus, Ukraina sõda. Olme seal kõrval. Kui ma esimest korda Ivanovi lugesin, mõjus see nagu ilmutus. See praegune mõjus pretensioonitumalt oma päevikulikus formaadis, teadvuse voog, keskealise mehe mustad mõtted ja elutüdimus. Aga meeldis väga.
Augusti keskpaik juhtus olema lämbe. Kõik pärnad läksid liimist lahti, kogu allee ja kõik teed meie maja ümber olid kaetud magushapu pärnamahlaga, ma kleepusin koguni aiapiirde külge, kui eksemplarisse pühendust kirjutasin. Päevil, mil sünnib samaaegselt midagi kohutavat ja kaunist, tundub eriti selgesti, et läheneb maailma lõpp, viimane piir jõuab kätte ja me kukume kohe-kohe üle ääre, koos kõigi oma kirstude, lillede, urnide, raamatute ja muu kribu-krabuga. Me olime lämbusest laiali pudisemas. (163)
See oli muidu ka hea raamat, aga muu hulgas mulle meeldis, et oli kirjutatud Ukraina sõjast, eriti meeleoludest Venemaal ja peategelase venelastest sõprade hulgas. Näiteks see, kuidas autor kirjeldas mingit kummalist kapuutsiga tüüpi, kes Tallinnas bussi peale tuli ja oli pilkupidi oma telefoni külge naelutatud - täiesti ümbritsevast äralõigatud, valideeris oma pileti validaatorile pilkugi heitmata jne - ja kuidas autor äkki taipas: see tüüp meenutas talle metrooreisijaid Moskvas. Seal olnuvat kõik sellised. Mujal mitte, isegi mitte mujal Venes, aga justnimelt Moskvas. Jne.
Mulle see vene ajavaim pakub huvi, aga niisuguseid raamatuid vms kirjatükke paistab vähe olevat. Pean muidugi silmas korralikku kirjandust, mitte mingit sõgedat pläusti. Ukraina kirjandust on nüüd äkki ümberringi palju, mis on väga super, aga vene oma - vähe. Arusaadav muidugi, miks (selles osas, mis puudutab ausat meeleolude väljendamist Venes), aga midagi võiks ju läbi niriseda. Kui keegi teab midagi veel soovitada (kindlasti autor isegi oskaks), oleks tänuväärne.
Päevad, päevad, päevad... Jah, raamatus kirjedatud päevad tulid mullegi tuttavad ette. Ei olnudki need ju nii ammu, kui ühele jamale järgnes teine - kõigepealt Covid, siis Ukraina sõda... Ent ometi olid minu tunded ja mõtted neil päevadel suuremalt jaolt teistsugused. Jah, oli ka sarnasusi, aga üldine tonaalsus oli minu peas siiski teistsugune.
Vaated võivad sarnased ju olla (joome Putini surma terviseks!), aga see raamat oli üldiselt... Kuidagi liiga hall. Liiga allaandev.