Minu Saaremaa. Kompassiga sisepagulane

Minu... #187

by Olavi Antons, Mae Lender (Editor), Triinu-Mari Sander (Editor)

Olavi eelmisest raamatust „Minu Tenerife“ sai lugeja aimu, et elu palmisaarel on kõike muud kui rannal lebamine, papagoi õlal ja kokteilikõrs suus. Ilmselt jäi autoril siiski proovilepanekuid väheseks, sest ta otsustas ennast sisse seada kahele saarele korraga, ning et sellel teisel saarelgi kõik liiga libedalt ei läheks, võttis ette saja-aastase rehielamu ja asus rajama oma väikest Saaremaad, kuhu tasapisi hulluksmineva maailma eest pageda koos kasside ja Kiisuga.

Et õigustada oma patoloogilist kiindumust meretagustesse paikadesse, teeb autor raamatus põikeid kaugemasse ja lähemasse minevikku, kust vaatavad vastu
kirikutele katuse pakkumine, laulatus tõrvikuvalgel, gooti peldik, verejanuline jahiemand ja isegi külmavereline piiriületus võltsitud passiga.

Olavi Saaremaa-raamat on omamoodi jätk ja täiendus Tenerife saagale. On lehekülgi, kus autoril õnnestub päris hästi varjata ilmselget asjaolu, et tegelikult on ta kass.

Paperback

Published July 10, 2025

Reviews

[Epp Petrone · Rating 5 out of 5]

Olavi on salapärane kuju. Hüpotees, et ta on tegelikult kass, võib täitsa paika pidada.
Ja Saaremaa on ka salapärane. Kui olin teismeline, armusin Saaremaasse, sel ajal oli mul kindel plaan kolida suurena sinna elama. Piiritsooni load, matkaturiaad, kümne päevaga ring jalgsi ümber Eesti suurima saare! Mis mind seal siis toona nii väga lummas, ei oskagi öelda. Kadakad ja lambad? Lame maa? Ö täht? Vulisev üles-alla kõneviis? Igal juhul kindlasti see meresoolane õhk, mis pooridest sisse imbus ja omaks sai.
Kõik, mis algab noores eas, jääb südamesse. Nii läks see ka Olavil. Tema raamat algab umbes ta teisest eluaastast ja saarte-obsessiooni tärkamisest (väike hüpe „Minu Prangli“ maailma), kulgeb läbi nõukogude aja mälestuste kuumadesse 90ndatesse... Mulle meeldib, et Olavi nii julgelt ja enesestmõistetavalt toob raamatusse sisse retrofookuse. Vist mitte üheski teises „Minu...“ sarja raamatus pole seda nii tugevalt sisse toodud, pigem on olnud reegel, et tuleb kiiresti nõukogude ajast üle libiseda ja jõuda tänapäeva. Aga kas on vaja? Võimalik, et Eesti kohtadest kõnelevad „Minu...“ sarja raamatud peaksidki rohkem reisima ka ajas.
Mõtlen, mida need Eesti „Minu...“ raamatud lugejale annavad. Mida nad otsivad? Kas Saaremaad või lugu? (Ja kas nad peavadki alati just seda saama, mida nad otsivad?) Saaremaa on uhke ja iseseisev, ebatavaline ja eriline, viikingiaegadest alates, 13. sajandi võitluste lõpukants. Olavi lugu ei puuduta nii kaugeid aegu, aga taustal on see Saare vägi igal juhul. Raamatu vinjetiks on valitud Karja kiriku laest maagiline märk, paganlik õnnehoidja ja kurjapeletaja - üks selline märk, mille väge täpselt sõnadesse panna ei saa. Soovitan minna Saaremaale Karja kirikusse, pea kuklasse ajada ja tunnetada, mis märgid need seal laes sellised on, mis pikkadeks aastasadadeks peitu lubjati... Niisamuti on mõttetu täpselt sõnadesse ajada seda vikerkaarena veiklevat mulli, mida Olavi raamatu kaanele soovis.
Olavi raamat on pigem novellide kogumik. Iga lugu algab, kulgeb kindla joonega ja jõuab lõpuni. Lugu noortest kiilakatest pätikalduvustega seikluseotsijaist, lugu vanaldastest saksa jahimees-pensionäridest, lugu kinnisvaraotsingust, lugu vana rehielamu üles vuntsimisest, lugu kogu maalma eestlaste Saaremaale kutsumisest, lugu kassidega Tenerifelt Saaremaale reisimisest... Olavi on oma loomult loojutustaja.
Kõigi nende lugude üle ja ümber on ka üks suurem lugu. Midagi see mees otsib, aga mida? Miks ta oma "Minu Tenerife" maailma tagasi minna ei tahtnud? Tal on teooria, et „maailm on hulluks läinud ja vaja on pelgupaika“, aga ta pole vist veel aru saanud, et on ka teine teooria: ta on lihtsalt vanaks saanud. Maailm läheb ehk alati hulluks? Aga pelgupaika hakatakse otsima teatud vanuses. Ja siis lähed sa tagasi oma esimeste mälestuste juurde ja soovid kogeda nelja aastaaega, nagu sa titena kogesid. Sa tahad istuda kodus ja kogeda seda tunnet, et mitte kusagile pole vaja minna , mitte midagi saavutada pole vaja. Budistid nimetavad seda nirvaanaks.
Midagi erilist Olavi taluhoovis tõesti on. Ait (mille katus, muide, on valesti pandud, mandrimehed panid, naljakas peatükk!), jah, see ait asub rehielamust natuke eraldi, nurga taga. Mul oli õnne seal aidas hiljuti üks öö veeta. Uks ei ulatunud kinni, oli vist vihmast pundunud. Ukse vahelt paistis üks valge koon, kes kutsus mind õue. See oli Kiisu (koer nimega Kiisu), ma kalpsasin temaga täiskuuvalgel aasal, ümisedes Debora Vaarandi ja Raimond Valgre ainetel: „Just sellisel heinamaal peamegi pidu, kui hämarik koidule ulatab käe...“, kuni Kiisu kahe käpaga pead kinni hoidis ja puhkust palus. Vaat see on Saaremaa, (muinas)lugude maa!

[Kitty · Rating 4 out of 5]

vana tõde, et kes oskab kirjutada, see võib kirjutada enamvähem ükskõik millest, igal juhul on tore lugeda. ja Olavi kahtlemata kirjutada oskab, lisaks on tal elust igasuguseid lugusid ka pajatada ikka... üksjagu. tundub kord olevat selline "kes teeb, see jõuab" ja "tegijal juhtub nii mõndagi" mees, nii et tulebki välja, et kuigi ta enda meelest põhiliselt laiskleb, siis selle käigus ikkagi saavad ehitatud nii kirikud kui peldikud, rehielamust rääkimata, ja selle käigus kohtutud igasuguste huvitavate inimestega, küla- ja jutumehest Väudurist kuni maailmakuulsate staarideni välja. samuti kiidan alati heaks pikemad kirjeldused kassidest ja koertest, kes inimese ellu jälje on jätnud, ja Olavil on selliseid mitu, üks toredam kui teine.

mõned teemad jäävad siin kuidagi segaseks või lõpetamata ka, näiteks ootasin terve raamatu jagu, et saaks seletuse, miks on lõikude vahesid tähistama valitud triskele ja lõpuks see tõesti mainiti ära, aga kuidagi hirmus põgusalt. ja sellest Saaremaa Stonehenge'ist oleks ka tahtnud midagi kuulda, kui ta juba jutuks võeti. noh ja üldse see nüüd päris sedasorti raamat pole, mille Saaremaale minnes kaasa võtaks, et neid kohti või asju vaatama minna, millest siin juttu - aga samas minu meelest ei peagi olema.

muidu jäin veel pikemalt mõtlema selle üle, et kui mina oleksin noorpõlves osalenud mingis WhitePoweri nimelises organisatsioonis, siis aastal 2025 ma pigem vaikiksin selle (vähemalt nime, kui mitte seiklused) lihtsalt maha kui et raamatusse raiuks.

[Merlin · Rating 5 out of 5]

Kui jõudis info, et Olavi Antonsi poolt on tulemas uus teos, siis teadsin, et pean seda kindlalt lugema. Tema “Minu Tenerife” oli nii mõnusalt ja hubaselt kirjutatud, ajas tihti naerma ning autori kaine talupojamõistuslik suhtumine ellu oli värskendav. Seda enam, et olen hakanud rohkem avastama meie ilusat Eestimaad, oli tore lugeda Saaremaa kohta, sest mingil hetkel on soov ka see saar uuesti läbi sõita.

“Minu Saaremaa” on huvitava ülesehitusega. Iga peatüki alguses on lühike lõik selle kohta, mis toimub kohalikul või globaalsel tasemel ning seejärel järgneb autori enda jutustus. Oli põnev näha, et maailm võib suures laastus edasi pöörelda oma tõusude ja mõõnadega, aga tegelikult see väga inimest tema tasandil ei mõjuta. Meie elame ikkagi oma elu edasi.

Naerma ja pead vangutama ajasid NSVL aegsed jutustused. Mitte selles mõttes, et “appi, kuidas siis elati”, sest elati ja kohati tundub, et ka lihtsamalt kui tänapäeva nutistunud maailmas.Vangutama just see, et mida kõike inimesed tegid selleks, et saada, mida soovisid. See kujutluse aste, riskialdisus. Ise ei kujutaks ette, et Tallinnast-Saaremaale saamiseks kasutaks ainult küüdi küsimise võimalust. Või see, et saarele pääsen sõbra passiga ning siis smuugeldada kuidagi selle praamile tagasi, et ka sõber saaks tulla. Eriti itsitama ajas autori kirjeldus Janek Siiberi kirjeldusest “Neli tankisti ja koer” ning mida see mees noorte neidudega tegi. Ei tea, väike kadeduse torge või mis?

Huvitav oli lugeda ka ostetud talu protsessi ning mis kõik sellega kaasas käis. Kuidas autor ise asju tegi, avastas kivipõranda lambasõnniku alt, kuidas katust valesti peale löödi ja mida kõike veel. Kas ise midagi sellist teeks? Arvatavasti mitte, pole minu maitsele. Lugeda aga ning saada aru, et kellelegi meeldibki sedasi kõpitseda? Iga kell.

Mis tegi mõnel määral kurvaks oli tegelikult üleüldiselt inimeste suhtumine. Eriti, kui kirjeldatakse potentsiaalse jahikuurordi loomist Saaremaale. See “investorite” üleolevus mõjus väga ebameeldivalt, aga paratamatult sedasi suhtutakse Ida-Euroopasse. Lisaks, kui Olavi Antons kirjeldab ka ühiskonna kui terviku “lollistumist”. Ka mina nõustun, et me oleme jõudnud ja kahjuks veereme väga suure hooga mäest alla, ise takka lükates, olukorda, kus inimesed ei saa enam tekstidest aru. Isegi lihtsamatest versioonidest.

[Päikeselill · Rating 5 out of 5]

6 tärni!
Ma olen ehk üdini subjektiivne, aga vähem ei saa anda.

[Hedi · Rating 4 out of 5]

Olavi teab kuidas häid raamatuid kirjutada. Jutt veereb, põnev on lugeda ning humoorikat soont leidub täpselt parasjagu. Huvitav oli lugeda neid nõukaegseid reise saarele, kusjuures mina olen ka häälega Saaremaal ära käinud. Kodukohta võib samuti niivõrd ära armuda, et muud enam ei oska nähagi (kui just talveks Tenerifele ei saa sõita). Niiet jah, Olavi mõlemad raamatud, "Minu Saaremaa" ja "Minu Tenerife", on lugemist väärt. Soovitan.

[Triinu · Rating 4 out of 5]

Minu arvamuse raamatust leiab blogist https://triinuraamatud.wordpress.com/...

[Kadri · Rating 5 out of 5]

Lõpetasin lugemise ja tahaksin kohe Sõru sadamast Saaremaale sõita. "Minu Saaremaas" on nii mitu sellist asja, mida ma Saaremaa kohta enne ei teadnud ja nüüd tahaks neid asju uurida. Teine koht, kuhu kohe tahaksin minna, on ehituspood, sest mul oleks vaja nii tiigri- kui tikk- kui jaapani saagi ja freesi ka. Seda ma ka enne ei teadnud. Juba neist kahest uuest asjast peaks piisama, et viit tärni anda, aga tegelikult on see uudistetagi hea raamat, milles on mitu kihti. Peale Saaremaa ja talutaastamse on hea ka 80ndaid kirjeldav kiht, mis on naljakas ja muidugi õudne ja millest paarkümmend aastat nooremad sõbrad muidugi alati aru ei saa. Ma Titovi looga katsetasin ja no ei saanud aru. Mulle tundub, et nii mõnedki lood, mis autori tutvust Saaremaaga iseloomustaksid, on raamatust välja jäänud ja päris kindlasti on välja jäänud rohkem kui mõnedki 80ndate lood. Naerda saab palju ja kaasa mõelda kindlasti ka. Kaks ei jää ilma kolmandata, Olavi. Jääme ootama.

[Maire Forsel · Rating 5 out of 5]

Lihtsalt ülimõnus lugemine, nagu kõigi Olavi kirjutistega. Sain mitmes kohas naerda ja leidsin palju sarnasusi iseenda Saaremaale kolimisega ja siin elamisega - nii saarele kolimise põhjus, maja otsimine ja lõpuks siin kohanemine ja mitu muud seika olid nagu üks-ühele minu elust. Ootamatu, aga huvitav, oli nõukaaegsete mälestuste sissetoomine - see annab kuidagi teise perspektiivi ka tänasele saarel elamisele, aitab tunnetada paremini tänast heaolu ja vabadust. Tore oli ka see, et kuigi inimesi mainiti vaid eesnimega, siis tundsin vist kõik mainitud siin ära - ju olengi siis juba piisavalt saarlane ka ise :)
Lugege ja nautige!

[Taavi Tuisk · Rating 4 out of 5]

Kassid.

[Tanel Vari · Rating 3 out of 5]

Ega ei saa ju mingil saaremaal lasta ilusalt voolavat autobiograafiat rikkuda. Mõneti mu jaoks siiani nagu "Minu..." seeria apoteoos (pole kõiki lugenud küll).