Muusik ja arengutreener Sandra Sillamaa jagab autobiograafilises enesearenguraamatus oma elu õppetunde. Ausalt kirjeldab ta enda haigetsaamisi ja sisemisi maadlusi, andes lugejale kaasa küsimused, mille abil luua ellu rohkem selgust ja – julgust.
Väga mõnus lugemine!💫 Hea ülesehitusega, ladusa kirjastiiliga, paraja pikkusega peatükkid, rohkelt raamatusoovitusi ja suunavaid küsimusi. Leian, et kõigil inimestel on sellest raamatust midagi kaasa võtta. Mind ennast kõnetas (hetkel) enim harjumuste peatükk.🤍 Sandra poolt väga julge samm nii aus ja vajalik raamat kirjutada. Imetlen!🌼 pani mõtlema, analüüsima, arutlema, tegutsema.😎
Mul oli selle raamatuga kartus, et kuna tegemist on lühikese raamatuga ja Sandraga, keda kõikjal jälgin ja kaasa elan, siis on see äkki liiga pealiskaudne.
Aga mulle meeldib selline ülevaatlik lähenemine koos raamatusoovitustega (et kui mingi teema kõnetab, siis saab ise edasi uurida). Ja ka Sandra enda avameelsus, haavatavus ja ausus annab palju juurde.
Mul on selle raamatu osas kahetised tunded. Esmalt positiivne. Nautisin väga neid lühikesi peatükke, sest siis oli lihtsam leida seda aega lugemiseks. Teine vahva osa olid need küsimused. Need olid sisukad ja panid tõesti mind mõtlema, kuidas on lood mu erinevates eluvaldkondades. Ma tean, et tegu on autobiograafilise raamatuga, kuid oleksin tahtnud rohkem siiski enesearenguga seotud nippe. Muidu arvan, et kirjutada raamat julgusest on väga julge samm ja täpselt see, mida maailmale on vaja.
Väga sümpaatne, avameelne ja mõnus lugemine. Ei leidnud enda jaoks küll midagi uut aga tuletas meelde vana ning andis motivatsiooni/julgust neid mõtteid ka uuesti enda ellu rakendada.
Sandra on äge ja inspireeriv naine!🫶 Olles juba aastaid esmalt tema muusika fänn ja seejärel imetlenud tema teisi pööraseid ja vähempööraseid ettevõtmisi, oli see raamat igati loogiline jätk. Kuna olen ilmselt keskmisest suurem Sandra tegmiste austaja, siis raamatus loetu oli suures osas juba tuttav ning mõni mõte varasematest allikatest korduv. Kuid see ei vähenda selle väärtust teps mitte. Häid ja eluterveid mõtteid/harjumusi tasubki kordi ja kordi meelde tuletada kuniks need muutuvad orgaaniliseks osaks elust. Palju head toorest ausust, mida on perfektsionistide maailmas niivõrd küllastumiseni palju, mõjus äärmiselt elutervelt. Selle eest juba sooviks tänud ja embused teele saata. 🥹 Peatükid olid konkreetsed, ühest juhtideest kandvad ja lõppesid mõnusalt kokkuvõtete või järeldustega. Eriti kiiduväärt olid iga peatüki lõpus olevad küsimused mida tasuks endale esitada. Tihti olid need noh.. ebamugavad.😄 Aga pididki olema, et mugavustsoonist välja tulla ning veidi oma elule auditit teha. Eriti suur rõõm on tajuda kui teaduspõhisuse usku Sandra on, mis annab kindlama tagala ja julguse tema läbi töötatud materjale usaldada. Lõpetuseks pisuke asi mis kripeldama jäi oli mõne peatüki ehk veidi pinnapealne mõttelaad. Igati arusaadav, et kõikjal ei pea ega saa alati süvitsi sisse minna. Üldjoontes igati suur ja soe soovitus igal elutervel naisel seda raamatut lugeda❣️
Raamatut lugesin pigem sellepärast, et Sandra isik pakub mulle huvi. See formaat: eneseabiõpik ja soovitused segatuna autori enda kogemustega mulle eriti ei istu ning otsast lõpuni seda läbi lugeda ma ei suutnud, jäi pigem diagonaalseks sirvimiseks. Arvan, et lihtsalt Sandra enda elulugu või huvitavamad-kurioossemad sündmused, Trad.Attacki saamislugu vms oleks palju huvitavamad ja stiilipuhtamad lugeda. Neid soovitusi: ära tarbi meelemürke, ära istu ekraanide taga, tee sporti... neid me teame niigi ning midagi värsket taoline raamatuformaat enam pakkuda ei suuda.
Kiire ja lihtne lugemine enesearengu teemadel. Kuna olen Sandra podcaste kuulanud teadsin juba päris palju mõttekäike ja oleksin oodanud raamatust rohkemat. Samas mõnus lugemine neile, kes enesearengu teemadega tutvumas ja tahaks saada mõtteid kust alustada. Meeldis, et on jaotatud selgeteks teemadeks ja peatükkide kaupa, samuti raamatusoovitused ja küsimused iga peatüki lõpus millele mõelda.
Raamat oli nii aus, et kohati jääb sõnu puudu, et seda kirjeldada. Nii hea oli lugeda, et teistel inimestel on samasugused probleemid. Olen viimasel ajal aru saanud, et tuleb rohkem oma mõtteid jagada. Nii jääb ära see ülemõtlemine. Sandra innustas mind taas päeviku kätte võtma, et oma mõtteid kirja panna. Aitäh, Sandra!
Täiskasvanud elevant on jalgupidi seotud vaia külge. Teda hoiab kinni ainult köis. Elevant võiks vabalt köie katki tõmmata ja minema jalutada, aga ta ei tee seda. Miks? Sest kunagi ammu, kui ta oli alles elevandipoeg, siis ta proovis ja köis oli temast tugevam. Elevandil on see meeles - ta ei proovi, sest mäletab, et see ei õnnestunud.