Mul on täna mingi üleküllus sõnast "liigutav", aga muud ei tule ka pähe. Väga liigutav mosaiikteos nõukogude ajast ja oma vanaisast ja sõjast, häbist, igasugu asjadest, mis selle kõigega kaasas käisid. Pani mõtlema, millise raamatu ma oma traktoristist vanaemast kirjutaksin, ma ei ole otsinud, kas teda ka kusagil kolhoosi lendlehes kunagi mainiti.
Huvitav ja toimiv tervik. Esimese hooga, raamatut avades, küll puhisesin, et mida hekki, lugeda polegi midagi, põhiliselt ainult illukad. Kõrvalt öeldi elutargalt: "Ära oota midagi". Ja ärge saage valesti aru, aga kui sa suvel suure vaevaga vead urgu paljutõotavat kraami, siis võib ikka nörritada küll, kui saad mõnerealise raamatu. Õnneks oli tekst ikkagi tihe, mõtteainet pakkuv ja seda tekstigi lõpuks täitsa oli.
Mul ja autoril on mõni hea aasta küll vahet vanusel, aga hästi palju äratundmisrõõmu oli. Mitte vanaisa osas, aga no paljudes muudes aspektides.
Oeh. Vau. Kurb ja tuttavlik ning samal põhjusel kohati lausa muhe, kuigi alatoon muidugi sünge. Eile suri mehe vanaema, meie pere viimane vanavanem. Lõpp oli seega eriti emotsionaalne. Vapustav raamat.
Teate, täitsa hea raamat ja positiivne üllatus! Indrek Koff räägib oma vanaisast, õigemini enda ja vanaisa lähedasest suhtest. Tal ei ole seda sugugi lihtne teha, sest nagu ikka sellistel puhkudel, ei saa ühestki konkreetsest asjast kinni hakata. Mälestus moodustub üksikutest mälupiltidest, lihtsatest tunnetest ja eelkõige paljudest vastusteta küsimustest. Ometi on Indrek Koff kõige selle kokkuseadmisega osavalt toime tulnud - ka raamat on lihtne, napp, valus ja südamlik. Täpselt õige pikkusega teksti toetab raamatu õnnestunud kujundus koos Olena Londoni illustratsioonidega.
Visuaalselt väga köitev meenutus raskestimeenutatavast. Vanaisa suri juba ehk Indrek Koffi 8-9-aastaseks saades, aga mõned mälestuspildid temast on, põimumas muude mõtetega, mida intensiivne meenutamine kaasa toob. Ma ei tea, kas saan juba / veel nõustuda leppida sellega, mis on antud, aga eks ma kunagi jõuan ka selleni. Seni mõtlen oma vanaisadele ja pigem nendega seotud hirmudele kui turvatundele.
Tammsaare kirjanduspreemia nominent ja üks ägedaima ülesehitusega kirjateos, mis 2025. aastal ilmus. Justkui raamat, justkui koomiks, justkui luulekogu, justkui pildiraamat. Vana lugu tuleviku formaadis.
Raamat jutustab loo poisit (autorist, Koffist) ja tema vanaisast. Eesti on osa Nõukogude Liidust, noortele kehtivad teistsugused reeglid, poes on teised tooted ja talongid, tuleviku väljavaated pigem hämarad. Kuid võrreldes vanaisaga on elu ikkagi parem: ei pea metsas end peitma, ei pea kuulirahe eest jooksma, mured küüditamise osas on minevik. Elu on justkui parem, aga nagu igal ajastul, on ka sel omad valukohad. Teose jooksul arutleb poiss oma lapsepõlve üle, pendeldades mõtetega ühel või teisel moel tagasi vanaisa poole. Mees, kes palju ei rääkinud, kuid kelle minevik oli kirju ja armiline ning kes jättis jälje oma lapselapse hinge.
Olgugi, et mul puudub kõnealuse ajastuga kokkupuude, olin sellest raamatust võlutud. Midagi täiesti teistsugust (vormi poolest) ja samas tuttavat (lugu nõukogudeajastust). Teema on küll väheke sünge, kuid illustratsioonide värvipalett muudab loo elavamaks ning mõneti rõõmsamaks. Pildid on pigem minimalistlikud, kuid hoolikalt valitud detailide ja sümbolite näol äärmiselt kõnekad. Siinkohal oleks ka tark mainida, et antud teose puhul on teksti ning illustratsioonide tasakaal niii hästi paika pandud, et üks ilma teiseta poleks enam õige – pool jääks automaatselt puudu. See poleks lihtsalt enam see.
Sõnu on raamatus vähe, kiire sirvimise käigus võib jääda mulje, et teksti osa on lühike ja lugemine läheb kiirelt. Muidugi sõltub asi ka lugeja enda lugemiskiirusest, ent suures joones on siinne võlu just sõnades peidus. Jah, sõnu on vähe ning teema võrdlemisi tuttav (palju korratud), aga samaaegselt on need nii hoolega valitud ja sügavad, et nende väheste jooksul saab palju öeldud, jagatud. Lugu on emotsionaalne, mitmekihiline ning kõnekas. Eriti osad, mis puudutavad lapselapse ja vanaisa vahelist suhtlust.
Kui Kairi Look jutustas loo lapselapsest ja vanavanaemast, siis Koff ja London tõid tasakaaluks loo lapselapsest ja vanaisast. Muidugi on tegemist väga erinevate stiilide ja lähenemistega, kuid puhas rõõm on näha, kui hinnatakse vanavanemate olemasolu, neist räägitakse ning neid mälestatakse. See on ood vanaisadele ja tasakesi vaikuses sumisevatele suhetele. Aitäh, Koff ja London!
'Küll on hea, et ma olin laps. Jõudsin hakata aru saama. Peamiselt kogu selle kupatuse absurdsusest. Kannatustest ma osa saada ei jõudnud. Süsteeem vajus visinal kokku. Aga eks see nõukogude kogemus olnud ka huvitav ja kasulik. Mingis mõttes hindamatu elukool. Õpetas elama korraga kahes või enamaski reaalsuses. Ridade vahelt lugema. Keelt hammaste taga hoidma. Valikuliselt nägema ja kuulma. Irvitama.
Ma ei annaks ära päevagi oma nõukogude elust. See oli ikkagi minu elu. Aga soovitada ei julge seda kellelegi.'
Lugesin seda vanaisa majas ja mõtlesin palju tema peale ja tema elu peale ja teos on nauditav aga vb olen liiga palju sarnase temaatikaga teoseid lugenud aga tekkis tunne, et tahaks vahepeal lugeda ka kellegi lapsepõlvest, kus usutakse, et NL on tore ja vahva ja et ei ole väikestel lastel juba sellist moraalikriisi, sest ei ole ju võimalik, et kõik said aru, et NL on halb, eriti lapsed.
Kunstniku töö meeldis väga. Tekst... lugedes tulid olnud ajad meelde, tugev retrolaks ja üsna täpsed kirjeldused tollasest ajast. Aga mingil hetkel hakkas lugemisel miski häirima, minu jaoks läks veidi liiga mustvalgeks see lugu.
Autori poeetilises laadis mälestused lapsepõlvest, nõukaaja ängidest, vanaisast. "Leppida sellega, mis sulle oli antud. Mitte oodata seda, mida ei ole" Nii on tõesti lihtsam elada.
Lugesin selle tegelikult täiesti häbematult juba maikuus Pärnu Port Arturi Rahva Raamatus läbi. Oli kena poolteist tundi avalikult raamatupoes nutuklomp kurgus.
Lihtsalt nii-nii hea raamat! Austusavaldus autori vanaisale koos mälestuskildudega nõukogude ajast. Nii aus ja soe. Lihtsalt suurepärane! Boonusena nii hästi raamatu sisuga sobituvad illustratsioonid. Soovitan!