What do you think?
Rate this book
Minu... #73
Minu Jeruusalemm. Kaameraga kloostris
Jeruusalemm on erakordselt tundlik linn. Pole olemas teist paika maa peal, kus nii palju palvetataks, kus erinevad religioonid risti‐rästi läbipõimununa üksteise kõrval nõnda eksisteeriks ja kuhu inimesed saabuks nii suurte ootuste ja lootustega. Viise, kuidas Jeruusalemma kogeda, on lõpmatu hulk. Mina elasin Ida‐Jeruusalemmas, vene õigeusu kloostris keset araablaste küla, okupeeritud Palestiina aladel. Olin 28aastane, kui hakkasin seal tegema dokumentaalfilmi 82aastasest eesti nunnast ema Kseniast. Käisin läbi pika tee – idee tekkimisest kuni filmi “Õlimäe õied” valmimiseni läks seitse aastat. Pidin kloostrielust sügavuti läbi kasvama, et mind omaks võetaks. Teisalt sain lähemalt tundma õppida, kuidas tuksub püha linna süda väljaspool kloostrimüüre – sattusin müstilistesse seiklustesse nii ultraortodokssete juutidega kui ka palestiinlastega. Pidasin filmimise ajal päevikut ja sellest kasvas välja raamat, millest leiab vastused mõnelegi olulisele küsimusele, mis jäi filmis vastamata.
- GenresBiography
245 pages, Paperback
First published November 25, 2014
1 person is currently reading
106 people want to read
Ratings & Reviews
Friends & Following
Create a free account to discover what your friends think of this book!
Community Reviews
Displaying 1 - 17 of 17 reviews
January 14, 2016
Raamat kloostrielust ei tundu just eriti põnev. Olgugi, et kloostrid on mulle lapsest peale müstiliselt põnevad kohad tundunud, asusin ma selle loo kallale kerge eelarvamusega. Pean tunnistama, et eksisin. Üks parimaid "Minu"-sarja raamatuid. Väga hästi kirjutatud, südamlik, kaasahaarav ja informatiivne. Erinevalt paljudest reisiraamatutest ei ole tegemist seostamata peatükkidega stiilis "eile käisime seal, täna läheme sinna, kohtasime huvitavaid inimesi", vaid korraliku looga, kus lisaks peategelase, ema Ksenia, põhjalikule portreteerimisele, jõutakse avada ka mitme teise kõrvaltegelase lugu. Ja olgem ausad, kloostrite puhul ongi ju kõige põnevamad nende inimeste lood, kes sinna mingil põhjusel sattunud on. Miks ometi? küsib keskmine tänapäeva maailma vabadusi nautiv indiviid šokeeritult. Raamat annab aimu. Ja seda mitte kollasel, klatšimaigulisel moel, vaid südamlikult ja kaasahaaravalt.
February 8, 2022
Ma olen avastanud "Minu.." sarja raamatud, nii huvitav on lugeda teiste eestlaste kogemustest, justkui vaataks maailma läbi nende silmade. Teekond Jeruusalemmas oli huvitav, mulle meeldis, et Heilika oli lisanud nii palju huvitavaid fakte sealsest eluolust, millest mul loomulikult aimugi ei olnud. Tunnen, et need lood rikastavad ka mind.
January 11, 2026
Kloostri ja usu teema ei ole üldse mulle. Siiski raamat oli huvitav ning andis päris palju paeluvat sissevaadet kloostriellu. Siiski tekitas endas ka hunniku segadust, et no miks ometi. Aga see raamat polnudki selleks, et neile küsimustele vastata.
Kindlasti vaatan ka filmi.
Kindlasti vaatan ka filmi.
November 14, 2018
Üks parimaid "Minu..." sarja raamatuid üldse.
Isiklik, aga meeldivalt, harivalt, mõtlemapanevalt isiklik.
Isiklik, aga meeldivalt, harivalt, mõtlemapanevalt isiklik.
March 28, 2015
See teos jättis sellise kummalise tunde. Olles ise luterlane, tundsin kloostrieluga ja osade nende uskumustega kuidagi erilist sidet. Ma ei usu, nagu nemad, et vaid üks kristlus on õige, kuid sarnaselt autoriga, usun, et neil on õigus oma arvamusele.
Tahaks välja tuua veel kaks mõtet. Esiteks, kuidas said ultraortotoksed juudid sõita ühistranspordiga? Nad ei saa nii ju jälgida et 3. moosese raamatus 15:19 täidetud oleks (mis see on uurige ise järele ;) ). Teiseks autori väide, et luterlased ei tee palvetades üldjuhul ristimärki. Kontrollisin selle üle (selleks, et veenduda enda mitte erakordsuses) ning sain kinnitust, et üha enam luterlasi teeb ristimärki ning on kogudusi, kus seda nö propageeritakse (miks ja kuidas saab ise järele vaadata).
Kokkuvõteks - väga huvitav ja mõtlemapanev teos.
Tahaks välja tuua veel kaks mõtet. Esiteks, kuidas said ultraortotoksed juudid sõita ühistranspordiga? Nad ei saa nii ju jälgida et 3. moosese raamatus 15:19 täidetud oleks (mis see on uurige ise järele ;) ). Teiseks autori väide, et luterlased ei tee palvetades üldjuhul ristimärki. Kontrollisin selle üle (selleks, et veenduda enda mitte erakordsuses) ning sain kinnitust, et üha enam luterlasi teeb ristimärki ning on kogudusi, kus seda nö propageeritakse (miks ja kuidas saab ise järele vaadata).
Kokkuvõteks - väga huvitav ja mõtlemapanev teos.
November 8, 2017
Selles raamatus on hästi palju rahu, palju silmaga nähatamatut. Seda nii otseses kui ka kaudses mõttes. Mõtlemapanev.
Elades koos selle raamatuga ja lugedes seda päevast-päeva iga päev natuke sai see nii omaseks. Südant puudutav oli raamatu lõpp: "Palun ema Ksenial lõpetuseks lugeda eestpalveid, et saaksin veel viimasena filmida tema käsi. Ta võtab palvekee ja hakkab seda sõrmede vahel sõlm sõlme haaval vaikselt edasi liigutama. Üks sõlm, üks inimene, üks palve tema eest. Ja nõnda mitusada korda järjest. Ema Ksenia, käed risti põlvedel, paneb silmad kinni ja vajub sügavasse palvesse, unustades mind täiesti. Me vaikime koos.
Kurb et raamat läbi sai. Kuid tore on see mõne aja pärast siis uuesti avastada. :)
Elades koos selle raamatuga ja lugedes seda päevast-päeva iga päev natuke sai see nii omaseks. Südant puudutav oli raamatu lõpp: "Palun ema Ksenial lõpetuseks lugeda eestpalveid, et saaksin veel viimasena filmida tema käsi. Ta võtab palvekee ja hakkab seda sõrmede vahel sõlm sõlme haaval vaikselt edasi liigutama. Üks sõlm, üks inimene, üks palve tema eest. Ja nõnda mitusada korda järjest. Ema Ksenia, käed risti põlvedel, paneb silmad kinni ja vajub sügavasse palvesse, unustades mind täiesti. Me vaikime koos.
Kurb et raamat läbi sai. Kuid tore on see mõne aja pärast siis uuesti avastada. :)
July 10, 2022
See raamat oli üks põhjustest, miks tahtsin minna Iisraeli ja Jeruusalemma. Õlimäe kloostrisse küll ei jõudnud, aga olen nõus kõigi eelkõnelejatega, kes ütlevad, et see on üks parimaid "Minu ... " sarjas. Aus ülestunnistus - päirs kõiki üllitisi ei ole ka lugenud. Filmi "Õlimäe õied"olen näinud ja IMHO on raamat parem. Filmist jääb puudu autori enda lugu, mis aga teeb selle raamatu köitvaks ja ehedaks. Noor naine (režissöör Eestist) veetmas aega vana naisega (õde Ksenia Jeruusalemma õigeusu kloostris).
February 7, 2016
Tahaks selle raamatu kohta nii palju öelda, aga ei leia õigeid sõnu. Väga hea raamat. Läks hinge. :)
Nüüd tahaks filmi ka vaadata.
Nüüd tahaks filmi ka vaadata.
May 28, 2015
Armastasin igat sõna.
December 28, 2022
Suurepärane raamat! Aitäh, Heilika Pikkov! Nautisin igat peatükki, mõnda lugesin mitu korda üle. Vaatasin vahepeal ära ka filmi, mis andis raamatu tegelastele päris näo ja päris hääled juurde.
Olen võlutud ja üdini raamatu lummuses.
Olen võlutud ja üdini raamatu lummuses.
February 24, 2025
Huvitav teema käsitlus ja valik. Andis kergelt aimu kloostrielust, tegi kiirrännaku Jeruusalemma keerulisest poliitlisest kaosest, lubas vaadata rohkem sisse nunnakas saamise lugudesse.
Kuid mind see endaga 100% ei haaranud, midagi jäi puudu. Kuid mis? Seda ei oskagi sõnadesse panna.
Kuid mind see endaga 100% ei haaranud, midagi jäi puudu. Kuid mis? Seda ei oskagi sõnadesse panna.
May 3, 2021
Tehtud ka dokumentaalfilm samast kloostrist.
February 26, 2023
Kindlasti Minu-sarja raamatute parimate topis. See raamat andis lisaks lugemismõnule ka tarkusi. Kuna olen ka ise Jeruusalemmas käinud, tekitas raamat minus soojust ja äratundmist.
March 25, 2025
Huvitav sissevaade pigem tundmatusse maailma. Annab ülevaate kloostri igapäevaelust. Rõõmudest ja valudest. Samas avab natukene ka Iisraeli väga keerulist olemust.
December 15, 2025
mulle väga meeldis. Hästi kirjutatud, aga eelkõige väga põnev teema. Maailmast, millest ma midagi varem ei teadnud.
tahaks nüüd filmi ka ära näha.
tahaks nüüd filmi ka ära näha.
September 23, 2025
On üks raamat, mida mulle meeldib „Minu...“ sarjast soovitada teatud inimtüüpidele. Kindlasti neile, kes on kristlased. Aga ka neile, kes on laiemas mõttes vaimsed, otsijad. Ja neile, kellele meeldib dokumentaalfilme vaadata, sest see on lugu dokfilmi tegemise köögipoolest, lugu sellest, kuidas tekivad filmitegija ja peategelase vahelised tõmbed-tõuked ja kuidas see protsess neid muudab. Heilika on filmitegemise (ehk selle raamatu) alguses 28, tema filmi peategelane, õigeusu nunn Ema Ksenia aga 82 aastat vana. Juba see vanusevahe on intrigeeriv ja kui tegevus toimukski vaid kloostriseinte vahel isolatsioonis, oleks ikkagi huvitav. Aga kloostri ümber on Jeruusalemm, üks maailma kõige tundlikumaid ja intensiivsemaid linnu, nagu Heilika seda nimetab, üks linnu, kus on nutetud palju valgustumispisaraid, kloostri ümber Õlimäel on aga samas karjuvalt eksootiline araabia küla reaalsus.
Jeruusalemma valgustumist otsima minna pole ilmselgelt nii moes kui näiteks Indiasse minna. Mina olen oma otsingute käigus mõlemale poole jõudnud ja olen ka õigeuskliku kloostri juures kunagi natuke elanud (küll vaid paari nädala jagu päevi kokku). Ma saan täiesti aru sellest, kuidas Heilikat tõmbas kloostri poole. Juba see viirukilõhn... ja need reeglid ja heameel, kui saad aru, et oled midagi õigesti teinud ja oled sammu võrra omamaks saanud.
Olen ka sealsamas Jaffa värava juures noortehostellis elanud-olnud ning neid radu Jeruusalemma vanalinnas käinud, mida Heilika kirjeldab (sellest saab lugeda mu raamatus „Kas süda on ümmargune?“ 1. osas, kloostrikogemusest sama raamatu 3. osas). Mulle meeldib, et Heilika ei lähe oma raamatus liiga sügavale religioossete küsimuste või isiklike kogemuste sisse. Tegelikult ei olegi kusagil öeldud, on ta ise usklik või ei (mida iganes see uskumine üldse tähendab). Juttu tuleb küll nunnade murest, et noor naine ei ole ristitud.
Peamine fookus on raamatus mujal, selle fookuse nimi on Ema Ksenija. Eestlanna, kelle elu on teinud ootamatuid arenguid ja pöördeid, ta on olnud teadlane, fotograaf, korduvalt abielus, palju armastanud ja end armastada lasknud... ja siis jõudnud kloostrisse. Mis tunne see võiks olla, kui oled jätnud kõik maise seljataha ja siis tuleb üks neiu jutuga teha su elust film? Mingisugune missioonitunne, uudishimu või mängulust oli Ema Ksenias, sest ta ütles jaa ning nii said need kaks naist seotud, heas ja halvas, erineva ilma ja erinevate tujudega. Imelikud lood hakkasid juhtuma, kusagilt tuli salapäraselt välja vanade ammu hävinud fotode karp. Ja tuli välja lugu Ema Ksenia emast... Taas kord saab kinnitust väide, et iga keerulise elu taga on düsfunktsionaalne suhe emaga.
Siin raamatus on kõik nii hõrk ja parajalt kokku komponeeritud, kõik mõjub õiges kohas ja õiges annuses. Visandatud on mitmed teised nunnad, kloostrit ümbritseva araabia küla elanikud, aga ka nunnade elu aastaring (näiteks töö oliiviistanduse kallal) ja üldse nunna eluring, isegi, kui nii võib öelda, karjäärivõimalused. Kõige selle taustal on ka Heilika enda arengulugu, sest aeg läheb, ta käib kloostrisse külla korduvalt, vahepeal sünnib laps (ja kui ma õigesti mäletan, ka teine), ta jätab vahel oma lapsed ja lendab kloostrisse, on lojaalne oma teele.
Ma mäletan kirjastajana seda muret, et oma raamatut tegi Heilika pikalt ja nähtamatult. Me tegime kirjutama õppimise koolituspäeva, ta tuli kohale, istus vaikselt, kuulas, kirjutas kõik üles, ja kadus jälle ära. Kui see raamat lõpuks ilmus, olin südamest tänulik, sest pelgasin ausalt öeldes, et see jääb pooleli.
Raamatuga koos tuli välja ka film. „Õlimäe õied“.
Ja tuli ka lõpp loole. Ootamatult põnev ja omal moel elegantne. Ema Kseniale ei meeldinud mõelda, mis tema asjadest saab. Kui film oli lõpuni tehtud, puhkes tema majakeses tulekahju ja emake suri, une pealt vingumürgitusse. Võimalik, et see on üks paremaid võimalikke lahkumisviise, mis tuli just siis, kui kõik vajalik siinilmas sai tehtud...
Jeruusalemma valgustumist otsima minna pole ilmselgelt nii moes kui näiteks Indiasse minna. Mina olen oma otsingute käigus mõlemale poole jõudnud ja olen ka õigeuskliku kloostri juures kunagi natuke elanud (küll vaid paari nädala jagu päevi kokku). Ma saan täiesti aru sellest, kuidas Heilikat tõmbas kloostri poole. Juba see viirukilõhn... ja need reeglid ja heameel, kui saad aru, et oled midagi õigesti teinud ja oled sammu võrra omamaks saanud.
Olen ka sealsamas Jaffa värava juures noortehostellis elanud-olnud ning neid radu Jeruusalemma vanalinnas käinud, mida Heilika kirjeldab (sellest saab lugeda mu raamatus „Kas süda on ümmargune?“ 1. osas, kloostrikogemusest sama raamatu 3. osas). Mulle meeldib, et Heilika ei lähe oma raamatus liiga sügavale religioossete küsimuste või isiklike kogemuste sisse. Tegelikult ei olegi kusagil öeldud, on ta ise usklik või ei (mida iganes see uskumine üldse tähendab). Juttu tuleb küll nunnade murest, et noor naine ei ole ristitud.
Peamine fookus on raamatus mujal, selle fookuse nimi on Ema Ksenija. Eestlanna, kelle elu on teinud ootamatuid arenguid ja pöördeid, ta on olnud teadlane, fotograaf, korduvalt abielus, palju armastanud ja end armastada lasknud... ja siis jõudnud kloostrisse. Mis tunne see võiks olla, kui oled jätnud kõik maise seljataha ja siis tuleb üks neiu jutuga teha su elust film? Mingisugune missioonitunne, uudishimu või mängulust oli Ema Ksenias, sest ta ütles jaa ning nii said need kaks naist seotud, heas ja halvas, erineva ilma ja erinevate tujudega. Imelikud lood hakkasid juhtuma, kusagilt tuli salapäraselt välja vanade ammu hävinud fotode karp. Ja tuli välja lugu Ema Ksenia emast... Taas kord saab kinnitust väide, et iga keerulise elu taga on düsfunktsionaalne suhe emaga.
Siin raamatus on kõik nii hõrk ja parajalt kokku komponeeritud, kõik mõjub õiges kohas ja õiges annuses. Visandatud on mitmed teised nunnad, kloostrit ümbritseva araabia küla elanikud, aga ka nunnade elu aastaring (näiteks töö oliiviistanduse kallal) ja üldse nunna eluring, isegi, kui nii võib öelda, karjäärivõimalused. Kõige selle taustal on ka Heilika enda arengulugu, sest aeg läheb, ta käib kloostrisse külla korduvalt, vahepeal sünnib laps (ja kui ma õigesti mäletan, ka teine), ta jätab vahel oma lapsed ja lendab kloostrisse, on lojaalne oma teele.
Ma mäletan kirjastajana seda muret, et oma raamatut tegi Heilika pikalt ja nähtamatult. Me tegime kirjutama õppimise koolituspäeva, ta tuli kohale, istus vaikselt, kuulas, kirjutas kõik üles, ja kadus jälle ära. Kui see raamat lõpuks ilmus, olin südamest tänulik, sest pelgasin ausalt öeldes, et see jääb pooleli.
Raamatuga koos tuli välja ka film. „Õlimäe õied“.
Ja tuli ka lõpp loole. Ootamatult põnev ja omal moel elegantne. Ema Kseniale ei meeldinud mõelda, mis tema asjadest saab. Kui film oli lõpuni tehtud, puhkes tema majakeses tulekahju ja emake suri, une pealt vingumürgitusse. Võimalik, et see on üks paremaid võimalikke lahkumisviise, mis tuli just siis, kui kõik vajalik siinilmas sai tehtud...
June 29, 2016
Kerge lugemine, avas osa Iisraelist, millega sinna reisides ise kokku ei puutunud. Tilluke parandus: naiste sõjaväe kohustus on Iisraelis 2a (mitte 3) ja meestel 3
Displaying 1 - 17 of 17 reviews