Selles romaanis on mitu lugu: jutustus kunstniku kirest oma töö vastu ja kaunis armastuslugu, postapokalüptiline lugu laipu ja varemeid täis linnast, mida asustavad zombid ning fantaasialugu kahest iidsest vastastikku vaenutsevast linnast ja nende vahel asuvast lossist, mida tabab hukk. Põgenema pääseb vaid lossi aednik, kes läheb oma salapärase nõuandja käsul otsima oma puud, et saada iseendaks. Mis aga neid lugusid ühendab ja kuhu süžee järgmiseks pöörab?
Mihkel Nummerti esikromaani võib kõige lühemalt kokku võtta sõnadega, et tegu on teosega, mis kõneleb hea ja kurja vahelisest võitlusest – seda ka inimese enda sees – ning mille eesmärgiks on näidata, mis juhtub, kui müürid inimeste vahel kasvavad ületamatult kõrgeks. Autor on varem avaldanud novelle, neist viimane, „Psühholoogid maal”, ilmus 2010. aastal ajakirjas Looming.
Mihkel Nummerti teos "A. Kirjad" on üks üpriski kummaline raamat, seda nii vormilt, sisult kui ka stiililt. Raamat, mis võib oma mängulisuse ja otsingulisusega tekitada mõningast huvi kriitikute seas, aga "tavalugeja" ütleb ilmselt lugedes - "Pole saba ega sarvi!" või "Segi nagu puder ja kapsad!".
Žanriliselt peaks tegemist olema kiriromaaniga, mis räägib kirjastuse sõnul "hea ja kurja vahelisest võitlusest". Samas jääb lugedes mulje, et tegemist on pigem kolme eraldiseisva jutuga (vaimuhaiglas paiknev Jaan saadab lood kirjadena oma endisele naisele Kadrile), millest on üritatud vahetekstide (Kadri vastused) abil sidusamat ja terviklikumat muljet jätta.
Kui teile meeldib "Downton Abbey", "The Walking Dead" või hoopis "The Lord of the Rings", siis ehk leiate sellest raamatust midagi endale. "A. Kirjades" on nimelt õhtuseid jalutuskäike mõisapargis, Tallinnas oma pronksiööd korraldavaid zombisid ning lõputuna tunduvaid rännakuid Uus-Meremaa lumistes mäestikes. Eraldi võetuna on kõik kolm teksti huvitav ja ladus lugemine. Natuke on ulmet ja ajutükke, natuke metatekste ja mõistujutte ning natuke arutlemist elu "suurte küsimuste" üle (Tähtis on ikka teekond ja mitte eesmärk!). Kuid kogumiku või "romaanina" ei hakka teos kordagi korralikult toimima ja panebki lõpuks lihtsalt nõutult õlgu kehitama.
Päris okei lugemine. Põhimõtteliselt oleks tegu nagu kirjaromaaniga, millesse on pikitud kolm lugu - vana kunstniku ja koduõpetaja ärkavatest tunnetel põhinev mõisaromantika (mille sees on veel omakorda üks jutt), sellele järgneb tänapäevane zombi-trample Tallinnas ja kolmas jutt on selline süngemat sorti fantaasia. Milles on üks veider kõrvalepõige tänapäeva Tsooru poe juurde. Kokkuvõttes -- hästi kirjutatud, üksikutes kohtades on veidi kummi venitamist ja veidi õhtub liiga nagu moraliseerivat ja näpuga näitavat tooni, aga igati nauditav lugemine. Kõik kolm lugu eraldi ja ühe kiriromaanina kokku ka.