„Ikka veel“ on nii ajakajaline kui ka autori lapsepõlve vaatav luulekogu. Kuidas rääkida sellest, millest kõnelemiseks pole sõnu? Kuidas leida üles hääl, kui eluaeg on õpitud vaikima? Selles luulekogus saab isiklikust poliitiline, sisekaemusest kasvab välja otsekohene pilguheit süsteemile, mis vaikimisi loob võimalused vägivallaks. „Ikka veel“ astub vaikusest välja, hülgab dogmad, loob end uueks.
Carolina Pihelgas (1986) on mitmeid kirjandusauhindu pälvinud autor, kes on avaldanud nii luulet kui ka proosat. Temalt on ilmunud muu hulgas luulekogud „Kiri kodust“, „Pimeduse pisiasjad“ ja „Valgus kivi sees“ ning romaanid „Vaadates ööd“ ja „Lõikejoon“, viimane pälvis 2025. aastal Eesti naiskirjanduse preemia. „Ikka veel“ on Carolina Pihelga seitsmes luulekogu.
“ma ei taha anda ennast minevikule ei taha jääda tema sõrmede vahele siplema tahan / ikka veel muutuda võidelda kasvada müüridest kõrgemaks pajudest sitkemaks”
Olen erutunud. "Ikka veel". Pihelgas ei kirjuta puude ja põõsaste ilust, vaid sellest, mis teeb valu. Vägivald, mis teeb haiget ka peale lõppu, teiste valu, võimatus aidata, ebaõiglus, ärakasutamine. Eriti naiste kogetu. See kõik pole mitte luuleprintsesside ja -printside vaimus ilulev mahedus, vaid täiesti arusaadav, sõnavara nõtkuse ja nuti kõrval üllatavalt jõuline, ausameelne. PS: Ainus nõder osa on kujundus, mis luuleraamatule iseloomulikult on saanud väreleva joonekesega graafika.
Äärmiselt masendav raamat. Autor on kogu oma maailmavalu välja elanud ja tundub, et ta elus pole ühtegi ilusat hetke - väga kurb. Lausete puudumine häiris mind ka tohutult, aga lugedes saad ikka loogilise rütmi sisse ja paned mõttes punkte ja suuri algustähti.
Mõtlen nii: 1. Kui noored sõbrad meie ühises chatis (Üksikul saarel) teistele lugemiseks Carolina Pihelgase sonette saadavad, siis ei ole kõik veel kadunud. 2. Carolina võiks sünniaastalt mu tütar olla, aga on tegelikult minust vanem, sest on rohkem ja paremini olulisi asju kirja pannud.