Andrus Ansip jutustab avameelselt lugusid oma elust alates ajast, mil ta vanaisa põlvel istudes vanaisa elutarkusi kuulas, ning lõpetades tänasega, kui ta ise lapselapsi põlvel hoiab.
Need, kes raamatu läbi loevad, mõistavad paremini Andrus Ansipi valikuid keerulistes situatsioonides, saavad ülevaate peaministri tööst ning sellestki, millest tavaliselt ei räägita – kuidas on turvatud peaminister ja tema pere; mis pronksiöö sündmustest on jäänud avalikkuse eest varjule; kuidas on otsustatud mõni suur riiklik tehing, miks osteti näiteks raudtee riigile tagasi; mida teevad tippkohtumiste ajal riigijuhtide abikaasad. Ja mida on peategelane läbi elanud, olles ise Eesti saatust puudutavate sündmuste keskpunktis.
Küllap tekib lugejalgi rohkesti äratundmishetki: ta elab taas läbi ülikooliaja ja malevaelu, võtab vastu esimesed eurod, elab kaasa Liibanonis röövitud jalgrattureile, vaidleb Euroopa Parlamendis. Ja hakkab kõigi nende sündmuste keskel paremini mõistma, miks üks või teine otsus langetati just nii, nagu see langetati.
Andrus Ansipi jutustatu aitas raamatuks kirjutada ajakirjanik Ülo Russak.
Üldiselt päris põnev lugemine, aga lugedes tuleb kindlasti kasuks poliitilise mälu olemasolu, millest mul paraku jäi väheks. Nagu (tipp-)poliitiku pajatuste puhul ikka, siis tõenäoliselt mäletavad tema võitluskaaslased ja kriitikud mõnda sündmust teisiti (võin vaid aimata, milliseid). Samuti sümpaatne, et tõi esile ka enda heaks töötanud inimesi, sh neid, kes avalikus sektoris kipuvad nähtamatuks jääma.
Kui muidu nõustun Juure ja Kivirähki hinnanguga, et kui eetrisse lähevad mälestused sõjaväest, EÜEst ja ... (mis see kolmas asi oli, ma enam ei mäleta), siis tuleb vahetada kanalit, siis kummalisel kombel olid need ühed eredamalt meelde jäänud osad raamatust. Üleüldiselt oli huvitavam pool see elu enne poliitikat.
Ühesõnaga, tore lugemine, kasvõi juba selle poolest, et viib oma PM aastate kirjeldusega tagasi mingisugusesse juba nostalgiliseks saanud aega lapsepõlvest, teistsugusesse Eestisse (tuleb meelde "Jan Uuspõld läheb Tartusse" intro)
Ma olen nii noor, et hakkasin poliitikast aru saama siis, kui Ansip oli olnud juba aastaid peaminister. Ma poleks uskunud, kui palju erinevaid töid ja spordisaavutusi Andrus tegi enne peaministri ametit ja ka selle ajal. Kõik need episoodid olid head ja väärt lugemist. Raamatus Andrus õigustab oma poliitilisi otsuseid, mis on loomulik. Õnneks ei halvusta ta liigselt konkurente, mis oleks labane. Oleks küll tahtnud teada rohkem ta ebaõnnestumistest. Nii pika karjääri peale kogunes kindlasti nii tahtmatuid kui tahtlikke töiseid eksimusi. Ehk sooviks natuke rohkem eneseanalüüsi.