Reva sattumisest Pimeduse ja Valguse maailma kujunes tema elu suurim katsumus. Mitte miski polnud enam endine – kogu tema mõttemaailm pöördus sõna otseses mõttes pea peale. Valgusevõti, mis oli aktiveerunud, võttis tavalise inimese üle kiiresti võimust, ja Reva ei suutnud ürgset jõudu taltsutada isegi nelja printsi abist hoolimata. Temast sai ohtlikum olend, kui oli olnud kunagi varem Valguseprints ise. Kuningas nägi ainsa pääseteena Reva hukkamist ja võtme temalt ära võtmist.
Lõpuks saabus abi. Aga kas Valgusevõtme esmakaitsja – vanim olend selles maailmas ja ainus, kes teadis Valguse tõelist eesmärki – tuli Revale appi või mängis ta hoopis oma mängu, seda ei osanud keegi öelda.
Kui Reva oli viimaks võimeline koju naasma, ootasid teda ees uued katsumused ja veelgi suuremad ohud. Nüüd ei soovinud tema surma mitte ainult Valguseprints, vaid ka Valguse ja Pimeduse maailma kuningas. Pealegi oli ühendatud võtmel nüüd võime sundida Revat tegema asju, mida ta poleks iialgi tohtinud teha. Reva otsused ei kuulunud enam ainult talle. Tunded, mis temas Pimeduseprintsi vastu üha tugevamaks muutusid, viisid teda vaid lähemale eesmärgile, mida Valgus oli püüdnud saavutada aegade algusest saati.
Kui esimese osa puhul teadsin, et teine ootab laual siis nüüd teadsin, et ei saa laiata ja pean õppima väikeste ampsudena lugemist, et seda raamatut kestaks. See oli minu jaoks nagu suhkur või valgus Reva jaoks. Sundisin ennast raamatust eemale aga külgetõmbejõud oli tugevam ja ei aidanud siin midagi. Avasin öösel kell 3 uuesti silmad, panin lambi põlema ja ühe jutiga ta läbi sai.
Selles osas jätkus tegevus osalt teises maailmas ja siis naaseti tavamaailma tagasi. Ma lihtsalt ei tea, kui kaua ma suudan järgmist osa oodata :) Koidu, ei mingit survet aga ma ootan.
Õnneks on mul Domineerivad värvid lugemata ja loodetavasti saan seda tühimikku, mida toob ootamine, kuidas Reva ja Damiani lugu edasi läheb, täita värvidega.
Nii põnev ja sujuv lugemine. Sai palju naerda, aga oli ka tõsisemaid hetki ja sügavamaid taustalugusid. Väga hästi kirjutatud ja ei suuda järgmist osa ära oodata.
Mõnedest raamatutest kirjutamine on mul jäänud venima, kuna olen neid lugenud ebatavalise moel. "Valguse hellitus" on mul loetud tegelikult päris ammu, talvel, ning seetõttu jäidki mõtted kirja panemata, kuna tähelepanu ja rõhk olid mujal. Seega praegu sirvisin raamatut üle ja mõtisklesin, et kuidas on Reva elutee kulgenud Pimeduse ja Valguse maailmade vahel.
Kui esimene osa oli rohkem "meie" maailmas, tavapärasest keskkonnas ning kirjanik paotas ukse, et saaksime piiluda Pimeduse ja Valguse maailma, siis Valgusevõtme aktiveerinud Reva siseneb hoopis teise ilmaruumi. Suuresti ongi seekord tegevus siis "nende" maailmas ning võitlus hea ja kurja vahel läheb lahti. Ise asi, et kes siin on nüüd valgete ja kes tumedate jõudude (heh-heh) poolel.
Kujundus on ikka iiimeee-kaunis! Eriti kui sarja mõlemad raamatud kätte võtta, neid keerutada ja sirvida. Müts maha ja kraaps kunstniku ja kujundaja ees, kes kuulu järgi elavat kirjaniku sees. ;)
Ei hakka seekord pikka juttu tegemagi. Mul vahel on petturi sündroomi tunnusmärgid koos mõningase obsessiiv-kompulsiivse häirega (jep, sujuvalt raamatumaailmast meditsiinivaldkonda) ning ka selle raamatu puhul tundsin, et ei taha kirjutada mu kohta tavapäratult lühidat lugemiskogemust. Samas ega alati pea artikleid tootma, teinekord ongi nii, et raamatu lugemisest jääb lugejasse maha hea tunne - ning see on tähtis. Mu jaoks jäi siinse raamatu maailm natuke võõraks ning eks hakkavadki sarjas raamatud teinekord omavahel konkureerima - ning mulle istus avaosa "Pimeduse paitus" kohe VÄGA. "Valguse hellitus" on igatepidi hea ja turvaline ferreira, seega kellele on meeldinud Koidu muud raamatud, selle südames äratab tundeid ka Pimeduse ja Valguse maailma teine raamat. Ning linnuke siristas oksal, et ega kolmas osa ka enam kaugel ole.