What do you think?
Rate this book
Tagavara-malev
Vastsevalla rahvad, kes elavad Ekurana süsteemi neljandal planeedil, hoiavad veel sadu põlvi hiljem elus ühiste esivanemate maakaitse-kombestikku. Miks, seda nad ei küsi. Ka tagalatehnik Tikuta ei juurdle, miks on tema rahulikus ja küllases olevikus tarvis malevat või maakaitset või õppuseid. Malev lihtsalt on ja tema on selle vabatahtlik, nii nagu kõik tema rahva täiskasvanud.
Tikuta, kes ei pea end just ülearu töökaks, unistab salamisi pöörastest seiklustest, uljamatel hetkedel koguni tähtsatest tegudest. Nõnda võtab ta vastu kutse Vastsevalla malevate suurele ühisõppusele, mille käigus lennatakse oma koduplaneedi suurema kuu peale.
Vabatahtlikud ei osanud aga arvata, et suurõppuse varjus võib toimuda midagi veel suuremat. Tikuta tagalatehnikuna on nende väheste hulgas, kellele on avaldatud tegelik ülesanne: ehitada kuumaastikule üles baas, kuhu peab määramata ajaks paigale jääma. Nüüd peab tema, rahulik soojamereranna asukas, selle ülesande täitmiseks oma oskused päriselt proovile panema.
Tikuta, kes ei pea end just ülearu töökaks, unistab salamisi pöörastest seiklustest, uljamatel hetkedel koguni tähtsatest tegudest. Nõnda võtab ta vastu kutse Vastsevalla malevate suurele ühisõppusele, mille käigus lennatakse oma koduplaneedi suurema kuu peale.
Vabatahtlikud ei osanud aga arvata, et suurõppuse varjus võib toimuda midagi veel suuremat. Tikuta tagalatehnikuna on nende väheste hulgas, kellele on avaldatud tegelik ülesanne: ehitada kuumaastikule üles baas, kuhu peab määramata ajaks paigale jääma. Nüüd peab tema, rahulik soojamereranna asukas, selle ülesande täitmiseks oma oskused päriselt proovile panema.
511 pages, Paperback
First published June 17, 2025
8 people want to read
Ratings & Reviews
Friends & Following
Create a free account to discover what your friends think of this book!
Community Reviews
Displaying 1 - 8 of 8 reviews
June 18, 2025
Lugu räägib Vastsevalla rahvastest, kes elavad Ekurana süsteemi neljandal planeedil ja hoiavad endiselt elus ühiste esivanemate maakaitse-kombestikku. Tagalatehnik Tikuta ja teised tema maleva vabatahtlikud saavad võimaluse liituda suure ühisõppusega. Kuid kas see on siiski vaid õppus või toimub selle varjus midagi muud?
"Tagavara-malev" on Laura Loolaiu esimene romaan, mille paberraamat on kohe trükikojast väljumas. Hooandjas kampaania toetajana oli mul võimalus juba praegu lugeda e-raamatut.
Tegemist on selgelt teadusulme looga, mille jutustamisel on tunda autori kogemust nii ulme kui kodukaitse valdkonnas. Lugu on jutustatud sujuvalt. Tegelaskujud on värvikad ja neil jagub tundeid, siseheitlusi, suhteproove, aga ka huumorit. Puudu jäi minu jaoks pinevusest. Kõik juhtumised ja läbielamised kulgesid samas pehmes rütmis. Seda oli meeldiv lugeda, aga teatav teravus oleks muutnud selle veelgi nauditavamaks. Mõned viimased peatükid tuletasid mulle mingil põhjusel meelde Dan Simmonsi kogumikku „Heeliksi orvud“.
Meeldis, et autor on põiminud kokku tuleviku kõrgtehnoloogilise ühiskonna meile koduste ja armsate etnograafiliste elementidega. Näiteks kasutab Tikuta enda rahustamiseks keelemängu "musta lehma saba valge lehma taga, valge lehma saba musta lehma taga".
Omanäoline lugu, mis rikastab Eesti ulmekirjandust. Tagalas on alati soe!
"Tagavara-malev" on Laura Loolaiu esimene romaan, mille paberraamat on kohe trükikojast väljumas. Hooandjas kampaania toetajana oli mul võimalus juba praegu lugeda e-raamatut.
Tegemist on selgelt teadusulme looga, mille jutustamisel on tunda autori kogemust nii ulme kui kodukaitse valdkonnas. Lugu on jutustatud sujuvalt. Tegelaskujud on värvikad ja neil jagub tundeid, siseheitlusi, suhteproove, aga ka huumorit. Puudu jäi minu jaoks pinevusest. Kõik juhtumised ja läbielamised kulgesid samas pehmes rütmis. Seda oli meeldiv lugeda, aga teatav teravus oleks muutnud selle veelgi nauditavamaks. Mõned viimased peatükid tuletasid mulle mingil põhjusel meelde Dan Simmonsi kogumikku „Heeliksi orvud“.
Meeldis, et autor on põiminud kokku tuleviku kõrgtehnoloogilise ühiskonna meile koduste ja armsate etnograafiliste elementidega. Näiteks kasutab Tikuta enda rahustamiseks keelemängu "musta lehma saba valge lehma taga, valge lehma saba musta lehma taga".
Omanäoline lugu, mis rikastab Eesti ulmekirjandust. Tagalas on alati soe!
September 1, 2025
See lugemiskogemus ilmus värskes Reaktoris, terviktekst on ka siin postituses.
https://www.ulmeajakiri.ee/?raamatuar...
Laura Loolaiu (Loolaidi? mul on alati häda nimete käänamisega, eriti kui teinekord omanikud ei taha, et neid üldse kuhugi keerataks-käänataks) lühemad jutud on mulle varasemast jäänud meelde kui sellised parajad sutsakud, kus on tunda autori head keeleoskust ning lühiloo sisse on sisu mõõduka kapaga pandud (näiteks “Öö laulupeomuuseumis”). Seega kui Hooandjas jäi silma, et nüüd on debüüdina tulemas romaan, siis hea meelega viskasin pilgu peale. Eriti kuna mitme nurga alt paistis juba ette, et me jagame autoriga sarnaseid väärtusi ning toimetame samalaadses vallas.
Kui hästi üldiselt sisust ja olemusest rääkida, siis tuleviku eestlased, Vastsevalla rahvad on oma pastalde ja kanneldega võtnud ette planeetidevahelised teed ehk siis tegevus on kosmoses ja -laevades. Vahepeal on mööda kõndinud sadu põlvi ning kui vaadata tänapäevase skaalaga, siis liigub ajaratas tuhandeid aastaid tulevikku. Samas on alles traditsioonid, mis kannavad esivanemate mõttemaailma seni ning ega ka peategelane Tikuta alati mõtlegi, et miks on seni alles maakaitse, miks tehakse drilli ja õpet ning miks pärgli päralt elu koosneb pidevast valmisolekust, et "äkki juhtub midagi". Väike mutrike satub aga keerulisema tegevuse sisse, sest suurema õppuse taustal selgub, et asjad polegi niiväga lihtsad.
"Kurakätt-kaamerate vaateväli näitas abimeedikute gorillasid. Raskekõndurid nägid tasakaalu hoidmisega samuti kurja vaeva – ikka ja jälle käivitusid nende pisipõtkurid, kui meedikud end
kukkumisest pääsemiseks õhku tõstsid. Ka roomukitele oleksid praegusel pinnal põtkurid ära kulunud. Eestpoolt kostis üle tuulevilina õõnsat kriipimist ning tuul pillutas vaatevälja pika sädemetejoa."
On ju ilus? Minu jaoks on selle raamatu peamine võlu väljendusviisis, selles, kuidas on kõik kirja pandud, mehkades keelemängudes. Loolaid näitab elu nii, nagu see on ja olla võib, seega näiteks kui kohe samal lehel vaadata järgmisse lõiku, siis seal vaatab taaskord vastu vägagi värvikas jutupruuk.
"“Ossa tatravikat!” müristas muidu nii vagur Petroskoi ühiskanalisse.
“Soemunn ja saatana silguprigu! Poiss, tömba heaga paremale, et sa mulle nüüd selga ei tule!”"
Ääremärkus - Petroskoi esivanemad on ilmselt Pöide kandist pärit.
"Tagavara-malevast" paistab läbi tänapäeva Eestit ja Kaitseliitu ning eks paljud probleemid on ju ajatud. Minu jaoks on raamatu tohutult suur pluss lisaks keelekasutusele kogu olemus, vabatahtlike maailma näitamine, läbi ulmeprisma kaasaegsete teemade kajastamine. Selles osas olen ma autori kätetööga igati rahul, müts maha ja kraaps. Veel lisaplussina mainin, et raamat oli mu silmis tehniliselt veatud, ei torganud kordagi kirjaveakuradi kõverat sõrme silma.
Samal ajal mu lugemiskogemus ei olnud suurem asi. Sest mu jaoks oli algus, nii 50 või 100 lehekülge, mõnus lugemine, kus olid tegelased, oli keelemänge, lahedaid ütlemisi. Kulissid, essents, keskkond, side kaasajaga - kõik olemas, super ning tõesti vägev värk. Kuid sinna sisse ei tulnud kaasahaaravat tegevust.
Kuidas ma nüüd ütlengi - jah, oli tegevust, kuna inimesed ju rääkisid, toimetasid, juhtus asju ning lugu veeres nagu hernes. Kuid see kõik oli selline sulnis, tasane, ühtlane ja äramäärdunud värviga, umbes nagu toidutegemisega, kus viskad potti väga palju häid ja väärt komponente, segad-vaaritad-kupatad ning kokkuvõttes hajuvad kõik need nüansud (las see trükiviga olla, "nüansud" on numpsikas sõna) ja finessid ära ja alles jääb mõnevõrra nõutusttekitav mass. Teine pool raamatust läkski mul suures osas kaotsi, kuna kogu keeleline mäng oli alles, kuid selle sees puudus põnevus-pinevus ning jäi natuke arusaamatuks, et mis toimps?
Millest mul on kokkuvõttes jube kahju! Hullult äge ikka, et eestlaste vabatahtlik kaitsetahe on pandud ilukirjandusena raamatukaante vahele, paras ports elutervet patriotismi kulub meile praegu väga ära. Raamatut lõpupoole (üle) lehitsedes jäin mõtlema, et lühiloona olnuks äkiste seis hoopis midagi muud kuna praegu murdus mu jaoks raamat oma raskuse all kokku. Või isegi mitte lühiromaanina vaid lühema romaanina (ma ise olen nende romaanide fänn, kus suudetakse paarisaja lehe peale kõik kokku kerida). Praegu oli samal ajal midagi liiga palju ja teisalt midagi liiga vähe.
Kokkuvõttes: "Musta lehma saba valge lehma taga, valge lehma saba musta lehma taga...". Hea plaan, mulle igatepidi sobiv suund ning suurepärane keelekasutus, ma ootan huviga, mis tee Laura tanksaapad võtavad. "Tagavara-malev" näitab mu jaoks hästi seda, et väga palju eeltööd on tehtud ning siit vintpüssist võib tulla päris kõva pauk. Oma peas ja riiulis jätan kirjaniku raamatu riiulisse kindlasti alles ning vaatan huviga, mis edasi saab. See, et mulle kõnealune raamat läks ja ei läinud ka korda ning südamesse, pole isegi oluline, kuna esimene lehm... st vasikas kepslebki täpselt nii nagu ta seda teeb. Ajad ja järgnevad romaanid toovad juba uuemad ja küpsemad tuuled.
https://www.ulmeajakiri.ee/?raamatuar...
Laura Loolaiu (Loolaidi? mul on alati häda nimete käänamisega, eriti kui teinekord omanikud ei taha, et neid üldse kuhugi keerataks-käänataks) lühemad jutud on mulle varasemast jäänud meelde kui sellised parajad sutsakud, kus on tunda autori head keeleoskust ning lühiloo sisse on sisu mõõduka kapaga pandud (näiteks “Öö laulupeomuuseumis”). Seega kui Hooandjas jäi silma, et nüüd on debüüdina tulemas romaan, siis hea meelega viskasin pilgu peale. Eriti kuna mitme nurga alt paistis juba ette, et me jagame autoriga sarnaseid väärtusi ning toimetame samalaadses vallas.
Kui hästi üldiselt sisust ja olemusest rääkida, siis tuleviku eestlased, Vastsevalla rahvad on oma pastalde ja kanneldega võtnud ette planeetidevahelised teed ehk siis tegevus on kosmoses ja -laevades. Vahepeal on mööda kõndinud sadu põlvi ning kui vaadata tänapäevase skaalaga, siis liigub ajaratas tuhandeid aastaid tulevikku. Samas on alles traditsioonid, mis kannavad esivanemate mõttemaailma seni ning ega ka peategelane Tikuta alati mõtlegi, et miks on seni alles maakaitse, miks tehakse drilli ja õpet ning miks pärgli päralt elu koosneb pidevast valmisolekust, et "äkki juhtub midagi". Väike mutrike satub aga keerulisema tegevuse sisse, sest suurema õppuse taustal selgub, et asjad polegi niiväga lihtsad.
"Kurakätt-kaamerate vaateväli näitas abimeedikute gorillasid. Raskekõndurid nägid tasakaalu hoidmisega samuti kurja vaeva – ikka ja jälle käivitusid nende pisipõtkurid, kui meedikud end
kukkumisest pääsemiseks õhku tõstsid. Ka roomukitele oleksid praegusel pinnal põtkurid ära kulunud. Eestpoolt kostis üle tuulevilina õõnsat kriipimist ning tuul pillutas vaatevälja pika sädemetejoa."
On ju ilus? Minu jaoks on selle raamatu peamine võlu väljendusviisis, selles, kuidas on kõik kirja pandud, mehkades keelemängudes. Loolaid näitab elu nii, nagu see on ja olla võib, seega näiteks kui kohe samal lehel vaadata järgmisse lõiku, siis seal vaatab taaskord vastu vägagi värvikas jutupruuk.
"“Ossa tatravikat!” müristas muidu nii vagur Petroskoi ühiskanalisse.
“Soemunn ja saatana silguprigu! Poiss, tömba heaga paremale, et sa mulle nüüd selga ei tule!”"
Ääremärkus - Petroskoi esivanemad on ilmselt Pöide kandist pärit.
"Tagavara-malevast" paistab läbi tänapäeva Eestit ja Kaitseliitu ning eks paljud probleemid on ju ajatud. Minu jaoks on raamatu tohutult suur pluss lisaks keelekasutusele kogu olemus, vabatahtlike maailma näitamine, läbi ulmeprisma kaasaegsete teemade kajastamine. Selles osas olen ma autori kätetööga igati rahul, müts maha ja kraaps. Veel lisaplussina mainin, et raamat oli mu silmis tehniliselt veatud, ei torganud kordagi kirjaveakuradi kõverat sõrme silma.
Samal ajal mu lugemiskogemus ei olnud suurem asi. Sest mu jaoks oli algus, nii 50 või 100 lehekülge, mõnus lugemine, kus olid tegelased, oli keelemänge, lahedaid ütlemisi. Kulissid, essents, keskkond, side kaasajaga - kõik olemas, super ning tõesti vägev värk. Kuid sinna sisse ei tulnud kaasahaaravat tegevust.
Kuidas ma nüüd ütlengi - jah, oli tegevust, kuna inimesed ju rääkisid, toimetasid, juhtus asju ning lugu veeres nagu hernes. Kuid see kõik oli selline sulnis, tasane, ühtlane ja äramäärdunud värviga, umbes nagu toidutegemisega, kus viskad potti väga palju häid ja väärt komponente, segad-vaaritad-kupatad ning kokkuvõttes hajuvad kõik need nüansud (las see trükiviga olla, "nüansud" on numpsikas sõna) ja finessid ära ja alles jääb mõnevõrra nõutusttekitav mass. Teine pool raamatust läkski mul suures osas kaotsi, kuna kogu keeleline mäng oli alles, kuid selle sees puudus põnevus-pinevus ning jäi natuke arusaamatuks, et mis toimps?
Millest mul on kokkuvõttes jube kahju! Hullult äge ikka, et eestlaste vabatahtlik kaitsetahe on pandud ilukirjandusena raamatukaante vahele, paras ports elutervet patriotismi kulub meile praegu väga ära. Raamatut lõpupoole (üle) lehitsedes jäin mõtlema, et lühiloona olnuks äkiste seis hoopis midagi muud kuna praegu murdus mu jaoks raamat oma raskuse all kokku. Või isegi mitte lühiromaanina vaid lühema romaanina (ma ise olen nende romaanide fänn, kus suudetakse paarisaja lehe peale kõik kokku kerida). Praegu oli samal ajal midagi liiga palju ja teisalt midagi liiga vähe.
Kokkuvõttes: "Musta lehma saba valge lehma taga, valge lehma saba musta lehma taga...". Hea plaan, mulle igatepidi sobiv suund ning suurepärane keelekasutus, ma ootan huviga, mis tee Laura tanksaapad võtavad. "Tagavara-malev" näitab mu jaoks hästi seda, et väga palju eeltööd on tehtud ning siit vintpüssist võib tulla päris kõva pauk. Oma peas ja riiulis jätan kirjaniku raamatu riiulisse kindlasti alles ning vaatan huviga, mis edasi saab. See, et mulle kõnealune raamat läks ja ei läinud ka korda ning südamesse, pole isegi oluline, kuna esimene lehm... st vasikas kepslebki täpselt nii nagu ta seda teeb. Ajad ja järgnevad romaanid toovad juba uuemad ja küpsemad tuuled.
September 16, 2025
Väga ilus keelekasutus ja detailne maailmaloome, aga kahjuks keelemustrid muutuvad tüütuks, kui sisu väga edasi ei liigu. Esimesed 100 lehekülge sissejuhatuseks kõlbas hästi küll, siis vahepealsest 300 tuleks õhk ja kordused välja lasta ning saaks 50 lehekülge sisu ja viimased 100 oli jälle veidi parema minekuga. Autor teab millest kirjutab ning visioon oli väga tugev, aga teostus kahjuks jooksis veidi lati alt läbi, kuna lugeja ei tunne tekstist seda tagala töölise uhket minekut, vaid pigem jääb rutiinsetest olmetoimetustest kehv maitse suhu.
December 9, 2025
Raamatu sisu vastab pealkirjale, kaasa saab elada tagala toimetustele - küll tulevikus ja teisel planeedil. Juures oleks võinud olla läbivam pinget hoidev ja keriv süžee-liin ja rohkem stseenide vaheldumist - jätsin raamatu kolmandiku peal pooleli, endiselt toimetatakse neid tagala tegevusi.
September 7, 2025
Palju organisatsoonilist äratundmisrõõmu ja veel enam põnevat keelekasutust! Dialoogi oli mu jaoks liig ohtralt, lugu ise jäi tagaplaanile ja seega veidi kahvatuks. Ootan huviga järgmist!
October 12, 2025
See ei ole totaalselt halb raamat, aga mulle ei meeldinud. Arenguta tegelased, väga halb tempo, emotsioonide suvalisus ja tähtsusetus.,
Seda 1 Goodreadsis ju tähendab. Mulle ei meeldinud.
Pikemalt https://loterii.blogspot.com/2025/10/...
Seda 1 Goodreadsis ju tähendab. Mulle ei meeldinud.
Pikemalt https://loterii.blogspot.com/2025/10/...
September 23, 2025
5 tärni Laura Loolaiule juba selle eest, et tal õnnestus saada mind kui teadusulme võhikut ja võõristajat üht puhast teadusulme raamatut kaanest kaaneni läbi lugema. Esimesed 100–150 lehekülge läksid küll raskelt, aga kuna mulle Loolaiu lugu "Kiirituskuu sõnnik" väga meeldis (mis on ka muide teadusulme! ja ühtlasi mu lemmiklugu kogumikust "Kübeke elutervet vihkamist", millele jäi arvustus laiskusest kahjuks kirjutamata, aga too lugu oli samuti 5 tärni, chef’s kiss) ja ma olin "Tagavara-malevat" kui Loolaiu esimest täispikka romaani pikisilmi oodanud, siis võtsin nõuks autori nimel vähemalt proovida see teadusulme tellis lõpuni lugeda. Ja hästi läks! Pärast esimest 100 või nii lehekülge läks lugemine juba lobedamalt ning lõpuks jäin teosega ka täitsa rahule. Mingid punktid küll on, mille kallal võiks nokkida, aga nokkida ma siinkohal ei viitsi, pigem tõstan esile, et mind väga kõnetasid need kaitse- ja koostöö teemad loo keskmes. Väärt lugemine!
August 30, 2025
Musta lehma saba valge lehma taga, valge lehma saba musta lehma taga ... Just seda lauset korrates rahustas peategelane, tagalatehnik Tikuta oma närve. Proovisin minagi mõnikord öösel, kui peas sagisid kümned mõtted ja plaanid ning uni ei tulnud, seda lauset mitmeid kordi korrata – peaaegu kohe jäin magama. Soovitan! Kümnete ja sadade kaupa mõnusaid ütlusi nagu: Kui sa ei tea, kuhu lähed, ei saa ka ära eksida. Ja ka vanasõnu kamalukaupa (näit: Pill tuleb pika ilu pääle, kusi kange naaru pääle) ja kõik kenasti tekstiga seotud.
Lahe kosmoseseiklus, kus Ekuranna süsteemi neljanda planeedi (Vastsevalla) inimesed hoiavad ühiste eelkäijate kombeid alal. Käivad kaitseõppustel ja nüüd toimuvad sellised Vastsevalla suurimal kuul. Võibolla reedan liiga palju, kui ütlen, et on selles paralleelmaailmu (mõnusalt nimetatud haruolevikkudeks, aga ka hargnevateks homseteks) kui ka armastust.
Esimesed sadakond lehekülge valmistas teatud raskusi kõikvõimalike tulevikusõnade ja -vidinate rohkus, kuid inimene harjub ära. Nii ka mina.
Lahe kosmoseseiklus, kus Ekuranna süsteemi neljanda planeedi (Vastsevalla) inimesed hoiavad ühiste eelkäijate kombeid alal. Käivad kaitseõppustel ja nüüd toimuvad sellised Vastsevalla suurimal kuul. Võibolla reedan liiga palju, kui ütlen, et on selles paralleelmaailmu (mõnusalt nimetatud haruolevikkudeks, aga ka hargnevateks homseteks) kui ka armastust.
Esimesed sadakond lehekülge valmistas teatud raskusi kõikvõimalike tulevikusõnade ja -vidinate rohkus, kuid inimene harjub ära. Nii ka mina.
Displaying 1 - 8 of 8 reviews