Aprill on valguse murdumise koht, see on lahtisulamise aeg. See on tunnustus pika talve üleelamise eest, see on elujõu vaikne naasmine. „Aprill“ on luulekogu, mis annab mõista, et talvega tuleb rahu teha, selleks, et kevad saaks saabuda.
„Aprill“ on Berit Kaschani neljas luulekogu, milles saavad autorile omaselt kokku mütoloogia, argisus ja huumorimeel. Siiski, „Aprilli“ puhul on midagi teisiti. Mis täpselt, see jäägu juba lugeja enese otsustada.
Kaschan on luuletaja, keda huvitab sõna ravitsev ja psüühikat tasakaalustav toime. Tema eelmine luulekogu „Täna piisab vähesest“ (2022) oli nomineeritud Eesti Kultuurkapitali luuleauhinnale.
Berit Kaschani luulekogusid on alati rõõm lugeda. Luule on isiklik ja subjektiivne ning selle autori viis sõnu ritta seada on mind alati kõnetanud. Tema eelmine luulekogu “Täna piisab vähesest” on üks mu absoluutseid lemmikuid. Tekstid on elulised, voogavad ja tabavad ning tihti ootamatud. Lihtne on end selles luules ära tunda, et jah, ka mina tahan istuda pool tundi päikeselaigus ja kindlalt teada, et kohe-kohe läheb eluks.
Ega ei tahagi, et hea asi ruttu otsa saaks. Nii ka Aprilliga. Ma ei lugenud järgmist luuletust meelega, kuigi oleks võinud. Meeltel tuli lasta veidi settida ja rahuneda, enne kui uus lehekülg pöörata. Nautida seda rännakut, kuhu loetud read viisid. Nii võtsingi teadlikult aega. Aprilli kotis kaasas kandes, lubades endal lugeda luuletuse või kaks just mõnel eriti mõnusal hetkel. Ja loetud luuletused kumavad kusagil sügaval hingepõhjas ikka edasi...
Berit ei valmista kunagi pettumust. Need väiksed pildilesed rikkalikust sisekosmosest toniseerivad, värelevad õhus ja meelitavad välja nii mõnegi üllatava tõdemuse. Rohkem Beriteid tänasesse maailma! Igaühele oma Berit!
Muuseas, vaatasin, et su vannitoas juba on kaks hambaharja. Ouououuuouu. Aga võib-olla on üks neist alumise ja teine ülemise hambarea jaoks. Ouououuuu.
Müütiline ja mitmekihiline, avardav ja kergitav luulekogu üleelamise kunstist ja uue tõusu ootusest. „Aprill” innustab elama võimalikult elusat elu, muigab enese ja maailma üle, vahel võtab korraks aja maha ja lihtsalt jälgib, kuni algab midagi uut. Nagu ütleb autor ise: "Ja eelistan unistada aprillist. Tasasest, kuid kindlast avanemisest, suure õitsengu eelmängust. Võimalusest istuda tagaaias päikeselaigus pool tundi särgiväel, ja kindlalt teada, et kohe-kohe läheb eluks."