What do you think?
Rate this book
Soome ulme 3
Maarit Leijon ja Reetta Vuokko-Syrjänen on kaks edukamat lühivormide autorit Soome ulmes. Seni on eesti keeles ilmunud M. Leijoni kogumik Musträstas ja R. Vuokko-Syrjänenini jutt Punane kui lumi, valge kui patt, must kui mu süda (ant Ohver, 2023).
Käesolev antoloogia on koostatud nende kahe autori juttudest.
Alva on vana rahva ehk trollide viimane esindaja, kes elab salaja inimeste seas. Hooldusõena töötades kohtab ta mitmeid omapäraselt käituvaid patsiente, kes kõik pole sugugi ohutud. (M. Leijon, Laanekuuse juure all)
Kuriteopaikade koristaja Elias on hakanud ära koristama ka halbu inimesi. Kui kaua õnnestub tal varjata oma tegevust ja üleloomulikke võimeid? (M. Leijon, Koristaja)
Noorest Nergalist saab rändnäitleja õpilane. Meistri saladuslikud maskid lasevad tal näha varem elanud inimeste saatusi. (R. Vuokko-Syrjänen, Maskide tants)
Klassikaline muinasjutt on ühendatud põneva küberpunklooga noorest naisest, kes hakkab kätte maksma oma vendade eest. (R. Vuokko- Syrjänen, Neljas põrsas)
Noor õpetaja Katja hakkab tööle Lapimaal. Õpilaste kirjanditest loeb ta välja, et külas toimub midagi müstilist ja ohtlikku … (R. Vuokko-Syrjänen, Mida tegime klassimatkal)
Käesolev antoloogia on koostatud nende kahe autori juttudest.
Alva on vana rahva ehk trollide viimane esindaja, kes elab salaja inimeste seas. Hooldusõena töötades kohtab ta mitmeid omapäraselt käituvaid patsiente, kes kõik pole sugugi ohutud. (M. Leijon, Laanekuuse juure all)
Kuriteopaikade koristaja Elias on hakanud ära koristama ka halbu inimesi. Kui kaua õnnestub tal varjata oma tegevust ja üleloomulikke võimeid? (M. Leijon, Koristaja)
Noorest Nergalist saab rändnäitleja õpilane. Meistri saladuslikud maskid lasevad tal näha varem elanud inimeste saatusi. (R. Vuokko-Syrjänen, Maskide tants)
Klassikaline muinasjutt on ühendatud põneva küberpunklooga noorest naisest, kes hakkab kätte maksma oma vendade eest. (R. Vuokko- Syrjänen, Neljas põrsas)
Noor õpetaja Katja hakkab tööle Lapimaal. Õpilaste kirjanditest loeb ta välja, et külas toimub midagi müstilist ja ohtlikku … (R. Vuokko-Syrjänen, Mida tegime klassimatkal)
260 pages, Paperback
Published January 1, 2025
6 people want to read
Ratings & Reviews
Friends & Following
Create a free account to discover what your friends think of this book!
Community Reviews
Displaying 1 - 5 of 5 reviews
July 31, 2025
Eesti ulmelugejad on viimasel ajal saanud kirjastuse Skarabeusi omaniku Arvi Nikkarevi eestvedamisel igal aastal nautida uut kogumikku. Seekord hõlmab teos viit lugu, mille autorid on Maarit Leijon ja Reetta Voukko-Syrjänen, põhjanaabrite kaks tipptegijat ulmekirjanduses. Maarit Leijoni erinevaid jutte on lugejad saanud juba maitsta kogumikus „Musträstas”, ka teine autor Reetta Voukko-Syrjänen ei ole eestlastele päris tundmatu. Voukko-Syrjänenilt ilmus lugu „Punane kui lumi, valge kui patt, must kui mu süda” antoloogias „Ohver”. Minu jaoks avavad autorid kogumikus olevate juttudega endast hoopis uue ning palju parema külje, kuna just nende ulmeelementidega olmelistes tekstides on lugejal väga kerge loosse sisse elada ning tegelastega samale lainepikkusele häälestuda. Ilmselt on selliseid jutte loojatel ka veidi lihtsam kirjutada, kui jätta piisavalt ruumi lugeja enda fantaasiale, mis teeb väga palju taustatööd ise ära, mistõttu lühikesele tekstiloomele ei pea autor hakkama suuremat raamistikku ehitama. Tervikuna on antoloogia suurepärane, kuigi mõnede lugude puhul jäi minu maitse jaoks midagi veidi puudu, ent sellest olemata ei jäänud ükski neist oma teostuse ja sisu poolest millelegi alla.
Detailsemalt saad juttude muljeid lugeda ulmeajakirjast "Reaktor" https://www.ulmeajakiri.ee/?raamatuar...
Detailsemalt saad juttude muljeid lugeda ulmeajakirjast "Reaktor" https://www.ulmeajakiri.ee/?raamatuar...
July 7, 2025
Antoloogias „Soome ulme 3“ on kaks lugu Maarit Leijonilt ja kolm Reetta Vuokko-Syrjänenilt. Maarit Leijoni loomingut olen varem lugenud tänu eesti keeles 2022. aastal ilmunud kogumikule „Musträstas“. Reetta Vuokko-Syrjäneni juttudega tutvusin esimest korda.
Lejoni lood kalduvad sel korral rohkem maagilise realismi poole, Vuokko-Syrjäneni jutud on olemuselt ulmelisemad. Samas on lugudes olemas ühiseid jooni, mis seovad kogumiku kokku õnnestunud ühtlaseks tervikuks.
Leijoni „Laanekuuse juure all“ jälgib hooldusõena töötava Alva argipäeva. Alva elab salaja inimeste seas ja proovib võimalikult hästi ühiskonda sobituda. Autor avab loo arenedes samm-sammult, kes on Alva tegelikult.
Leijoni teine lugu „Koristaja“ keskendub üleloomulike võimetega Eliasele, kes tegutseb kuriteopaikade koristajana. Õigluse eest seisev Elias laseb aga ühel hetkel minevikul oma otsustusvõimet varjutada ja selle hind on ränk.
Vuokko-Syrjäneni esimene lugu „Maskide tants“ viib ühiskonda, kus noore Nergali ainuke võimalus vabadusele on kaubelda ennast rändnäitleja õpilaseks. Meistri saladuslikud maskid näitavad varem elanud inimeste saatusi ja ühel hetkel saab Nergal tõe jälile, mis muudab ka tema meistri edaspidist elu.
Vuokko-Syrjäneni „Neljas põrsas“ on klassikalise muinasjutu uustöötlus, kus noor naine haarab ohjad ja asub kätte maksma oma vendade eest. Ladina-Ameerika mõjutustega maailmas on ellujäämiseks vaja vastupidavust ja erinevaid oskusi.
Vuokko-Syrjäneni „Mida tegime klassimatkal“ on mitmekihiline lugu, mis räägib nii väikese kogukonna püüdlustest oma kultuuri ja keele säilitamisel, kuid ka läbi saami müütide kuidas kiskjatel ühiskonnas võib olla mitu nägu.
Kõigis lugudes on olemas mitu mõõdet ja need puudutavad sügavamaid teemasid nagu ühiskonda kuulumine, toimetulek, inimsuhted, pere ja üksildus. Autorid on sidunud need samastumist võimaldavad teemad suurepäraselt ulmelise poolega. Maarit Leijoni lugudest meeldis enim kogumiku avalugu „Laanekuuse juure all“, Reetta Vuokko-Syrjänenilt aga kogumiku viimane lugu „Mida tegime klassimatkal.“ Mõlemas on saavutatud suurepärane sümbioos reaalsuse ja ulme vahel. Aitäh Arvi Nikkarevile, kes Soome ulmet meieni toob. Soovitan kogumikku kindlasti ka neile, kes tavaliselt ulmelt ei loe.
Lejoni lood kalduvad sel korral rohkem maagilise realismi poole, Vuokko-Syrjäneni jutud on olemuselt ulmelisemad. Samas on lugudes olemas ühiseid jooni, mis seovad kogumiku kokku õnnestunud ühtlaseks tervikuks.
Leijoni „Laanekuuse juure all“ jälgib hooldusõena töötava Alva argipäeva. Alva elab salaja inimeste seas ja proovib võimalikult hästi ühiskonda sobituda. Autor avab loo arenedes samm-sammult, kes on Alva tegelikult.
Leijoni teine lugu „Koristaja“ keskendub üleloomulike võimetega Eliasele, kes tegutseb kuriteopaikade koristajana. Õigluse eest seisev Elias laseb aga ühel hetkel minevikul oma otsustusvõimet varjutada ja selle hind on ränk.
Vuokko-Syrjäneni esimene lugu „Maskide tants“ viib ühiskonda, kus noore Nergali ainuke võimalus vabadusele on kaubelda ennast rändnäitleja õpilaseks. Meistri saladuslikud maskid näitavad varem elanud inimeste saatusi ja ühel hetkel saab Nergal tõe jälile, mis muudab ka tema meistri edaspidist elu.
Vuokko-Syrjäneni „Neljas põrsas“ on klassikalise muinasjutu uustöötlus, kus noor naine haarab ohjad ja asub kätte maksma oma vendade eest. Ladina-Ameerika mõjutustega maailmas on ellujäämiseks vaja vastupidavust ja erinevaid oskusi.
Vuokko-Syrjäneni „Mida tegime klassimatkal“ on mitmekihiline lugu, mis räägib nii väikese kogukonna püüdlustest oma kultuuri ja keele säilitamisel, kuid ka läbi saami müütide kuidas kiskjatel ühiskonnas võib olla mitu nägu.
Kõigis lugudes on olemas mitu mõõdet ja need puudutavad sügavamaid teemasid nagu ühiskonda kuulumine, toimetulek, inimsuhted, pere ja üksildus. Autorid on sidunud need samastumist võimaldavad teemad suurepäraselt ulmelise poolega. Maarit Leijoni lugudest meeldis enim kogumiku avalugu „Laanekuuse juure all“, Reetta Vuokko-Syrjänenilt aga kogumiku viimane lugu „Mida tegime klassimatkal.“ Mõlemas on saavutatud suurepärane sümbioos reaalsuse ja ulme vahel. Aitäh Arvi Nikkarevile, kes Soome ulmet meieni toob. Soovitan kogumikku kindlasti ka neile, kes tavaliselt ulmelt ei loe.
July 8, 2025
Nagu pealkirigi ütleb on tegu kolmanda kogumikuga soome ulmest, koostaja ja väljaandja ikka kirjastus Skarabeus ja Arvi Nikkarev. Eelmise skahes põhjanaabrite ulme kogumikes oli rohkem autoreid, seekord on esindatud ainult 2, Maarit Leijon (kelle autorikogumiku "Musträstas" on Skarabeus samuti välja andnud, 2022. aastal) ja Reetta Vuokko-Syrjänen, kellelt on seni eesti keeles ilmunud üks jutt, 2023. aastal
Maarit Leijon jäi juba "Musträstast" meelde kui omalaadse, ajaloolise hõnguga ulmeliste lühiromaanide autorina, millesse on segatud ka maagilist realismi, seda ulme sohivenda. Selles kogumikus on ta aga esindatud veidi teist laadi juttudega. Kogumikku avav "Laanekuuse juurte all" üllatab naturalistlike detailidega dementsete vanainimeste elust. Peategelane Alva nimelt töötab sotsiaalhoolekande poolt rahastatud hooldeõena, kes käib ringi mööda erineva dementsusastmega patsiente hooldamas. Töö on vaimselt enam kui raske, töötegijaid vähe ja seega tundub rõõmsa üllatusena, kui talle saabub praktikant sama ametit harjutama. Selle aja peale on lugeja muidugi ammu aru saanud, et Alva pole üldse inimene.
"Koristaja" jätkab sama šokeerivalt natualistlike detailidega. Elias on väikese internatsionaalse töötajaskonnaga koristusfirma omanik, kes on spetsialiseerunud kes surmajuhtumite koristamisele. Lisaks on tal ka üleloomulikke andeid, ja tasapisi selgub, et ta koristab ära mitte ainult laipu vaid ka tema arust halbu inimesi.
Reetta Vuokko-Syrjäineni osakonna raamatus avab "Maskide tants". Idamaist hõngu tihkuv fantasy tõi momentaalselt silme ette klassika, Jack Vance'i "Kuukoi" (The Moon Moth, 1961. Eesti keeles ilmunud kogumikus "Aphra", Skarabeus 2005). Lummav fantasymaailm ning maskide läbi ainult viidetena ilmutatud killud miskist varasemast, suuremast ja varjatust.
"Neljas põrsas" on scifi kuues lugu kolmest põrsakesest ja suurest kurjast hundist. Õigemini, küberpunk-kuues ja kõvade latino lisanditega. Küberpunki on alati lahe lugeda, kui ta liialt iseenda tekitatud arvutisogasse ei kao ja see siin ei kadunud.
Ja sellega jõuame kogumiku parima loo, "Mida tegime klassimatkal" juurde. Noor Helsinkist pärit õpetajanna Katja põgeneb pealinnast purunenud suhte juurest nii kaugele kui võimalik, kaugele põhja, Lapimaale Inari järve äärsesse väikesesse külasse, kus ta asub kohalikus koolis tööle õpetajannana. Klassis on 14 õpilast, kõik inarisaami lapsed ja sisseelamiseks hakkab ta lugema laste eelmisel aastal eelmise õpetaja poolt antud kirjandeid, kust ilmneb kummalisi detaile. Lisaks sulandub ta kohalikku ellu sisse ning hakkab vaikselt uurima, mis võib olla paari kohaliku inimese karu kätte jäämise taga. Peagi ilmub ta ellu ka mees. Ja ega rohkem ei saagi midagi rääkida.
Mind on alati pannud imestama põhjamaiste rahvaste folkloori lahutamatu osana olnud õudus. Tundub, et lõputus pimeduses ja külmas vohab fantaasia erilise hooga. Kõik põhjarahvaste legendid ja folkloor mida olen lugenud, on kummalised ja üsna õudsed, horrorit on seal rohkem kui kogu eesti kirjanduses. Kummalist ja õudset aimub ka lastele suunatud ümberjutustustes, nagu näiteks "Tšuktši muinasjuttudes", "Unesnõidujas" või "Sahhalini legendides". Gröönimaa eskimote lood aga näiteks Rockwell Kenti "Salaminas" on juba korralikud etnohorroripurtsatused. Kõik põhjarahvaste jutud-legendid, mida siin-seal olen lugenud kubisevad õudsetest pahasoovlikest vaimudest, kes peamiselt tahavad inimest nahka pista. Ei ole siin erandiks ka saamid, sama vaibi õhkub ka sellest lihtsalt suurepärasest jutust. Kui mulle pilt lõpupoole selgeks hakkas saama, olin täiesti lummatud...
Suurepärane kogumik ja soe soovitus. Ahjaa, kui te juba seda loete, otsige ka "Soome ulme" ja "Soome ulme 2" üles.
Maarit Leijon jäi juba "Musträstast" meelde kui omalaadse, ajaloolise hõnguga ulmeliste lühiromaanide autorina, millesse on segatud ka maagilist realismi, seda ulme sohivenda. Selles kogumikus on ta aga esindatud veidi teist laadi juttudega. Kogumikku avav "Laanekuuse juurte all" üllatab naturalistlike detailidega dementsete vanainimeste elust. Peategelane Alva nimelt töötab sotsiaalhoolekande poolt rahastatud hooldeõena, kes käib ringi mööda erineva dementsusastmega patsiente hooldamas. Töö on vaimselt enam kui raske, töötegijaid vähe ja seega tundub rõõmsa üllatusena, kui talle saabub praktikant sama ametit harjutama. Selle aja peale on lugeja muidugi ammu aru saanud, et Alva pole üldse inimene.
"Koristaja" jätkab sama šokeerivalt natualistlike detailidega. Elias on väikese internatsionaalse töötajaskonnaga koristusfirma omanik, kes on spetsialiseerunud kes surmajuhtumite koristamisele. Lisaks on tal ka üleloomulikke andeid, ja tasapisi selgub, et ta koristab ära mitte ainult laipu vaid ka tema arust halbu inimesi.
Reetta Vuokko-Syrjäineni osakonna raamatus avab "Maskide tants". Idamaist hõngu tihkuv fantasy tõi momentaalselt silme ette klassika, Jack Vance'i "Kuukoi" (The Moon Moth, 1961. Eesti keeles ilmunud kogumikus "Aphra", Skarabeus 2005). Lummav fantasymaailm ning maskide läbi ainult viidetena ilmutatud killud miskist varasemast, suuremast ja varjatust.
"Neljas põrsas" on scifi kuues lugu kolmest põrsakesest ja suurest kurjast hundist. Õigemini, küberpunk-kuues ja kõvade latino lisanditega. Küberpunki on alati lahe lugeda, kui ta liialt iseenda tekitatud arvutisogasse ei kao ja see siin ei kadunud.
Ja sellega jõuame kogumiku parima loo, "Mida tegime klassimatkal" juurde. Noor Helsinkist pärit õpetajanna Katja põgeneb pealinnast purunenud suhte juurest nii kaugele kui võimalik, kaugele põhja, Lapimaale Inari järve äärsesse väikesesse külasse, kus ta asub kohalikus koolis tööle õpetajannana. Klassis on 14 õpilast, kõik inarisaami lapsed ja sisseelamiseks hakkab ta lugema laste eelmisel aastal eelmise õpetaja poolt antud kirjandeid, kust ilmneb kummalisi detaile. Lisaks sulandub ta kohalikku ellu sisse ning hakkab vaikselt uurima, mis võib olla paari kohaliku inimese karu kätte jäämise taga. Peagi ilmub ta ellu ka mees. Ja ega rohkem ei saagi midagi rääkida.
Mind on alati pannud imestama põhjamaiste rahvaste folkloori lahutamatu osana olnud õudus. Tundub, et lõputus pimeduses ja külmas vohab fantaasia erilise hooga. Kõik põhjarahvaste legendid ja folkloor mida olen lugenud, on kummalised ja üsna õudsed, horrorit on seal rohkem kui kogu eesti kirjanduses. Kummalist ja õudset aimub ka lastele suunatud ümberjutustustes, nagu näiteks "Tšuktši muinasjuttudes", "Unesnõidujas" või "Sahhalini legendides". Gröönimaa eskimote lood aga näiteks Rockwell Kenti "Salaminas" on juba korralikud etnohorroripurtsatused. Kõik põhjarahvaste jutud-legendid, mida siin-seal olen lugenud kubisevad õudsetest pahasoovlikest vaimudest, kes peamiselt tahavad inimest nahka pista. Ei ole siin erandiks ka saamid, sama vaibi õhkub ka sellest lihtsalt suurepärasest jutust. Kui mulle pilt lõpupoole selgeks hakkas saama, olin täiesti lummatud...
Suurepärane kogumik ja soe soovitus. Ahjaa, kui te juba seda loete, otsige ka "Soome ulme" ja "Soome ulme 2" üles.
September 3, 2025
Väga head lood.
Esimesed kaks võibolla teravamad ja empaatilisemad, viimased kolm veidi rohkem õnneliku lõpu poole kaldu.
Ent kõik väga head. Jah, KÕIK. Lihtsalt mõni oli imeliste tegelastega, ent veidi kipaka süžeega, mõni imeliselt jutustatud ja oivalise keskkonna, ent veidi skemaatiliste tegelastega - kõigis peale kõige esimese oli terake puudu.
See kõige esimene oli imeline =)
Esimesed kaks võibolla teravamad ja empaatilisemad, viimased kolm veidi rohkem õnneliku lõpu poole kaldu.
Ent kõik väga head. Jah, KÕIK. Lihtsalt mõni oli imeliste tegelastega, ent veidi kipaka süžeega, mõni imeliselt jutustatud ja oivalise keskkonna, ent veidi skemaatiliste tegelastega - kõigis peale kõige esimese oli terake puudu.
See kõige esimene oli imeline =)
December 1, 2025
See lugemiskogemus ilmus ka värskes Algernonis. Allpool on terviktekst.
https://algernon.ee/jutt/soome_ulme_3_0
Alustuseks tsiteerin iseennast "Soome ulme 2" lugemiskogemusest: järjekordne raamat Skarabeuselt, järjekordne meeldiv üllatus. Ei, see pole isegi mitte üllatus - Arvi Nikkarevi käe alt on tulnud ja loodetavasti tuleb ka edasi põnevaid raamatuid, aastas korra suviti ikka.
Teise ja kolmanda raamatu vahel laiub üksteist aastat ning kui eelmises raamatus oli kirjanikke seitse ja tegu jutukoguga, siis seekord on autoreid kaks, lugusid viis ning pajatused on pikemad, liikudes lühiromaani mängumail.
Raamatut avav Maarit Leijon on eesti lugejatele tuttav läbi kogumiku "Musträstas", kus olid peamiselt lühiromaanid. Praegu oma tollast lugemiskogemust üle lugedes on mul hea meel, et see mul praegust kogu avades meeles polnud, kuna hinne "3" ja väljend "не рыба, не мясо" võtavad piisavalt hästi kokku musträsta-raamatu hüplikkuse ja viimistlematuse.
Las see minevik olla, "Laanekuuse juure all" räägib (soome) viimasest trollist Alvast, kes elab inimeste seas ning töötab hooldusõena. Minu jaoks oli avalugu väga mitmel erineval viisil tippude tipp, kui see ulme jätta kus kurat, siis sotsiaalsüsteemikriitika, erinevate patsientide tabavad kirjeldused, huvitavad juhtumised - lummav, tõsiselt lummav! Eks ma natuke mõtlesin ka, et kui palju ma tahan elada läbi ilukirjanduses seda, mida ka päriselus kogen - kuid eks teinekord on hea näha samu asju läbi teistsuguse prisma. Igaljuhul Alva lugu on selline, mille puhul ise kasutan kõhklemata väljendit "täiuslik". Sest nii oli ja on (isegi kui mõne detaili kallal saaks norida).
"Ensio tõuseb istukile ja neelab rohud alla. Sara astub tuppa, kaasas terve taldrikutäis rasva, soola ja infarkti. Ensio sööb kõik aglaselt, kuid otsustavalt ära ning vajub rahutusse unne. Sara vaatab õnnetut meest ja Alva võib peaaegu kuulda, kuidas tema rõõmsameelsus puruneb kui õhupall."
Edasi liigume Leijoni "Koristaja" juurde - eks olnud muidugi ka Alva koristaja mingis mõttes. Siin on peategelaseks kuriteopaikade koristaja Elias, kes näeb teinekord rohkem kui tavakodanikud. Elias ja Alva on mu jaoks mõlemad natuke ummamuudu kodanikud, sarnased ka kuna eriti Elias kipub teinekord võtma õigluskohusetäitmist oma kätesse. Ulmet oli ka siin ja seal, kuid suuresti oli lugu ikka üsna "tavaline" krimka oma tavapäraste keerdkäänakutega. Kokkuvõttes mekkis hästi, lugesin läbi ühe hingamisega ning mis seal salata - trolliloo meeldiv emotsioon oli tugevalt all. Mu peas hakkasid sama autori erinevad lühiromaanid parasjagu võistlema ning troll seljatas koristaja. Kuid see pole isegi oluline, kuna mõlemad lood kokku moodustavad kena mündi, kus mõlemalt poolelt leiab nohinal mõnuga loetava veste.
Reetta Vuokko-Syrjäneni lühijutt "Punane kui lumi, valge kui patt, must kui mu süda" oli Arvi kogus "Ohver", meeldis väga ja täitsa huvitav on vaadata, mida muuhulgas tollal kirjutasin: "Reetta Vuokko-Syrjänen tundub, et võiks Maarit Leijoniga moodustada toreda paari, keda võiks veel ja veel eesti keelde tõlkida." Nojah, küsi ja sa saad.
Vuokko-Syrjänenilt on seekord meieni toodud kolm pikemat lugu. Esimene kannab nime "Maskide tants" ning viib meid iidsesse Jaapanisse, kus õpilane Nergal liitub rändteatriga. Kusjuures juba ta nimi hakkas mu peas mitmel tasandil mängima, kuna jumalanimi tuleneb sumeritelt, iidsest Mesopotaamiast ning seondub sõja, haiguste ja surmaga. Kaasajal leiab Nergali poola suurepärase metalbändi Behemoth ridadest, kus laulev kitarrist sama varjunime kannab. Siin raamatus on Nergal aga omamoodi nimetu tegelaskuju, kes üritab meeste keerulises maailmas ellu jääda ning menevikuvalud jalataldadelt pühkida. Kirjanik ise on suur jaapani-huviline ning seda on siin ka tugevalt tunda. Mul isiklikult oli aga Leijoni tugev soome-ugri-mugri hinges kaasas ning kuigi "Rohelised maskid"... vabandust, "Maskide tants" kulus üsna ludinal, siis ega peale lugemist väga midagi kaasa ei võtnud.
"Neljas põrsas" - jaah..., loo avalehtedel tundsin, et võimsast avaloost peale liigub raamat mu jaoks allasuunas läbi erinevate kirjanike. Kui maskijutt oli selline, et "ma saan aru, mida mõtled, noogutan kaasa ning jääb lihtviisiliselt vaimselt kaugeks", siis uues kuues kaasaegne küberpunkiv põrsamuinasjutt oli "ma ausõna saan jälle aru, mida Sa mõtled, kuid no ei tööta, tee või tina". See oli lausa kurb mingil hetkel, kuna sõnad on paberil kenasti reas, autor on selgelt vaeva näinud, rääkimata Arvist, kes on teksti tõlkinud ja meieni toonud - ning mina keeran lehti ja mingil hetkel vaatan diagonaalis, et "no mis siis sellest nüüd saab". Pajatus, kuidas õde oma vendade eest kätte maksis, jäi minu jaoks ikka üsna kaugeks.
Samal ajal ei tasu unustada, et „Neljas põrsas“ võitis 2021. aastal Soome ulmekirjanduse auhinna „Atorox“. „Atorox“ on natuke "Stalkeri" moodi, kuid seal saadetakse end üles andnud hindajatele tekstid elektrooniliselt lugemiseks-hindamiseks, ootus hindajale on kõrge. Igaljuhul mida tahan ütelda - minu kehvavõitu lugemiskogemuse kõrval on terve hulk soomlasi, kes põrssapala nohinal ja rahulolevalt lugesid.
Raamatu võtab kokku Reetta Vuokko-Syrjäneni "Mida tegime klassimatkal" mis on mitutpidi teistsugune. Noor õpetaja Katja läheb tööle kaugel põhja Lapimaale saamikeelsesse maailma, kus eelmise õpetaja saapad on suured, jäetud pärand sisaldab mitmeid huvitavaid nüansse ja finesse. Oma olemuselt, tehniliselt on lugu mingis mõttes “Koristaja” moodi, kuna leiab krimkalikkust mingis mõttes - kuritegu, ohver, uurija, uurimistöö ja lahendus on kõik kenasti olemas. Lisaks lahe keskkond, kerge ühiskonnakriitika, äge peategelane ning siin ja seal keelekasutus, mis on vaimukas ja ajab homeeriliselt naerma. No lugege ise:
“Heikki Mäki pole sarimõrvar, vaid jutukas hooajatööline, kellel on ettenägelikult kaasas juba avatud karp kondoomidega - hulgivärk. Seks võõra inimesega üle hulga aja on imelik, kuid klapp on nii hea, et Heikki jääb ööseks. Hommikul teevad nad kipaka köögilaua najal veel ühe sapsu, samal ajal kui kohv tilgub. Enne pikap-Volvosse hüppamist küsib Heikki, kas võib saata sõnumi, kui jälle siiakanti juhtub. Katja vastab, et jah.”
Kokkuvõttes: õnneks lõppes raamat kõrgendatud meeleolus ning kokkuvõttes oli mu lugemiskogemus U-kujuline. "Laanekuuse juure all" ning "Mida tegime klassimatkal" on tippklass, “Koristaja” omas mullis kah. Ülejäänud kahe puhul tuleb mu jaoks välja jutu-lühiromaanikogude pluss, et kui ei haagi, siis saab sirvides läbi ratsutada. Üldmulje on mul igatepidi meeldiv, andku Loodus Skarabeusele ja Arvi Nikkarevile veel palju jõudu ja jaksu, et maarjamaa lugejani erinevat teistmoodi kirjandust tuua.
3/5 ("õied ja okkad")
https://algernon.ee/jutt/soome_ulme_3_0
Alustuseks tsiteerin iseennast "Soome ulme 2" lugemiskogemusest: järjekordne raamat Skarabeuselt, järjekordne meeldiv üllatus. Ei, see pole isegi mitte üllatus - Arvi Nikkarevi käe alt on tulnud ja loodetavasti tuleb ka edasi põnevaid raamatuid, aastas korra suviti ikka.
Teise ja kolmanda raamatu vahel laiub üksteist aastat ning kui eelmises raamatus oli kirjanikke seitse ja tegu jutukoguga, siis seekord on autoreid kaks, lugusid viis ning pajatused on pikemad, liikudes lühiromaani mängumail.
Raamatut avav Maarit Leijon on eesti lugejatele tuttav läbi kogumiku "Musträstas", kus olid peamiselt lühiromaanid. Praegu oma tollast lugemiskogemust üle lugedes on mul hea meel, et see mul praegust kogu avades meeles polnud, kuna hinne "3" ja väljend "не рыба, не мясо" võtavad piisavalt hästi kokku musträsta-raamatu hüplikkuse ja viimistlematuse.
Las see minevik olla, "Laanekuuse juure all" räägib (soome) viimasest trollist Alvast, kes elab inimeste seas ning töötab hooldusõena. Minu jaoks oli avalugu väga mitmel erineval viisil tippude tipp, kui see ulme jätta kus kurat, siis sotsiaalsüsteemikriitika, erinevate patsientide tabavad kirjeldused, huvitavad juhtumised - lummav, tõsiselt lummav! Eks ma natuke mõtlesin ka, et kui palju ma tahan elada läbi ilukirjanduses seda, mida ka päriselus kogen - kuid eks teinekord on hea näha samu asju läbi teistsuguse prisma. Igaljuhul Alva lugu on selline, mille puhul ise kasutan kõhklemata väljendit "täiuslik". Sest nii oli ja on (isegi kui mõne detaili kallal saaks norida).
"Ensio tõuseb istukile ja neelab rohud alla. Sara astub tuppa, kaasas terve taldrikutäis rasva, soola ja infarkti. Ensio sööb kõik aglaselt, kuid otsustavalt ära ning vajub rahutusse unne. Sara vaatab õnnetut meest ja Alva võib peaaegu kuulda, kuidas tema rõõmsameelsus puruneb kui õhupall."
Edasi liigume Leijoni "Koristaja" juurde - eks olnud muidugi ka Alva koristaja mingis mõttes. Siin on peategelaseks kuriteopaikade koristaja Elias, kes näeb teinekord rohkem kui tavakodanikud. Elias ja Alva on mu jaoks mõlemad natuke ummamuudu kodanikud, sarnased ka kuna eriti Elias kipub teinekord võtma õigluskohusetäitmist oma kätesse. Ulmet oli ka siin ja seal, kuid suuresti oli lugu ikka üsna "tavaline" krimka oma tavapäraste keerdkäänakutega. Kokkuvõttes mekkis hästi, lugesin läbi ühe hingamisega ning mis seal salata - trolliloo meeldiv emotsioon oli tugevalt all. Mu peas hakkasid sama autori erinevad lühiromaanid parasjagu võistlema ning troll seljatas koristaja. Kuid see pole isegi oluline, kuna mõlemad lood kokku moodustavad kena mündi, kus mõlemalt poolelt leiab nohinal mõnuga loetava veste.
Reetta Vuokko-Syrjäneni lühijutt "Punane kui lumi, valge kui patt, must kui mu süda" oli Arvi kogus "Ohver", meeldis väga ja täitsa huvitav on vaadata, mida muuhulgas tollal kirjutasin: "Reetta Vuokko-Syrjänen tundub, et võiks Maarit Leijoniga moodustada toreda paari, keda võiks veel ja veel eesti keelde tõlkida." Nojah, küsi ja sa saad.
Vuokko-Syrjänenilt on seekord meieni toodud kolm pikemat lugu. Esimene kannab nime "Maskide tants" ning viib meid iidsesse Jaapanisse, kus õpilane Nergal liitub rändteatriga. Kusjuures juba ta nimi hakkas mu peas mitmel tasandil mängima, kuna jumalanimi tuleneb sumeritelt, iidsest Mesopotaamiast ning seondub sõja, haiguste ja surmaga. Kaasajal leiab Nergali poola suurepärase metalbändi Behemoth ridadest, kus laulev kitarrist sama varjunime kannab. Siin raamatus on Nergal aga omamoodi nimetu tegelaskuju, kes üritab meeste keerulises maailmas ellu jääda ning menevikuvalud jalataldadelt pühkida. Kirjanik ise on suur jaapani-huviline ning seda on siin ka tugevalt tunda. Mul isiklikult oli aga Leijoni tugev soome-ugri-mugri hinges kaasas ning kuigi "Rohelised maskid"... vabandust, "Maskide tants" kulus üsna ludinal, siis ega peale lugemist väga midagi kaasa ei võtnud.
"Neljas põrsas" - jaah..., loo avalehtedel tundsin, et võimsast avaloost peale liigub raamat mu jaoks allasuunas läbi erinevate kirjanike. Kui maskijutt oli selline, et "ma saan aru, mida mõtled, noogutan kaasa ning jääb lihtviisiliselt vaimselt kaugeks", siis uues kuues kaasaegne küberpunkiv põrsamuinasjutt oli "ma ausõna saan jälle aru, mida Sa mõtled, kuid no ei tööta, tee või tina". See oli lausa kurb mingil hetkel, kuna sõnad on paberil kenasti reas, autor on selgelt vaeva näinud, rääkimata Arvist, kes on teksti tõlkinud ja meieni toonud - ning mina keeran lehti ja mingil hetkel vaatan diagonaalis, et "no mis siis sellest nüüd saab". Pajatus, kuidas õde oma vendade eest kätte maksis, jäi minu jaoks ikka üsna kaugeks.
Samal ajal ei tasu unustada, et „Neljas põrsas“ võitis 2021. aastal Soome ulmekirjanduse auhinna „Atorox“. „Atorox“ on natuke "Stalkeri" moodi, kuid seal saadetakse end üles andnud hindajatele tekstid elektrooniliselt lugemiseks-hindamiseks, ootus hindajale on kõrge. Igaljuhul mida tahan ütelda - minu kehvavõitu lugemiskogemuse kõrval on terve hulk soomlasi, kes põrssapala nohinal ja rahulolevalt lugesid.
Raamatu võtab kokku Reetta Vuokko-Syrjäneni "Mida tegime klassimatkal" mis on mitutpidi teistsugune. Noor õpetaja Katja läheb tööle kaugel põhja Lapimaale saamikeelsesse maailma, kus eelmise õpetaja saapad on suured, jäetud pärand sisaldab mitmeid huvitavaid nüansse ja finesse. Oma olemuselt, tehniliselt on lugu mingis mõttes “Koristaja” moodi, kuna leiab krimkalikkust mingis mõttes - kuritegu, ohver, uurija, uurimistöö ja lahendus on kõik kenasti olemas. Lisaks lahe keskkond, kerge ühiskonnakriitika, äge peategelane ning siin ja seal keelekasutus, mis on vaimukas ja ajab homeeriliselt naerma. No lugege ise:
“Heikki Mäki pole sarimõrvar, vaid jutukas hooajatööline, kellel on ettenägelikult kaasas juba avatud karp kondoomidega - hulgivärk. Seks võõra inimesega üle hulga aja on imelik, kuid klapp on nii hea, et Heikki jääb ööseks. Hommikul teevad nad kipaka köögilaua najal veel ühe sapsu, samal ajal kui kohv tilgub. Enne pikap-Volvosse hüppamist küsib Heikki, kas võib saata sõnumi, kui jälle siiakanti juhtub. Katja vastab, et jah.”
Kokkuvõttes: õnneks lõppes raamat kõrgendatud meeleolus ning kokkuvõttes oli mu lugemiskogemus U-kujuline. "Laanekuuse juure all" ning "Mida tegime klassimatkal" on tippklass, “Koristaja” omas mullis kah. Ülejäänud kahe puhul tuleb mu jaoks välja jutu-lühiromaanikogude pluss, et kui ei haagi, siis saab sirvides läbi ratsutada. Üldmulje on mul igatepidi meeldiv, andku Loodus Skarabeusele ja Arvi Nikkarevile veel palju jõudu ja jaksu, et maarjamaa lugejani erinevat teistmoodi kirjandust tuua.
3/5 ("õied ja okkad")
Displaying 1 - 5 of 5 reviews