Kuldne Lurich on Tartu kirjaniku Mika Keräneni kuues seiklusraamat, kus Supilinna noordetektiivid lahendavad kõige raskemat juhtumit, mis neile ette tulnud. Tartu Spordimuuseumist kaob salapärastel asjaoludel kuldne Georg Lurichi kuju. Politsei on nõutu, nagu ka muuseumi personal ning appi kutsutakse salaselts Ramps - vennad Olav ja Anton, sõbrannad Sadu, Reilika ja Mari ning loomulikult ka Mati, detektiivininaga Prantsuse buldog.
Mika Arto Juhani Keränen on sündinud 24. novembril 1973 Helsingis. Lõpetanud Tartu Ülikooli 1999. aastal bakalaureuse kraadiga eriala eesti keel võõrkeelena. Keränen on töötanud tõlkijana, kultuuriürituste korraldajana, eesti ja soome keele õpetajana. Esimene lasteraamat ilmus 2008. aastal. 2011. aastal asutas Keränen oma kirjastuse Keropää, mis annab välja tema enda lasteraamatuid. Lisaks kirjutamisele õpetab Keränen käesoleval hetkel Tartu Ülikoolis soome keelt.
Jälle üks tugevamaid. Tõesti põnev mõistatus oli sel korral ja lõpplahendust ka päris ette ära ei arvanud. Päris "Peidetud hõbedase aardelaeka" tasemele ei küündinud, aga üks tugevamaid raamatuid kogu sarjas. Ka "Salapärane lillenäppaja" oli tore. Need kolm ongi seni mu lemmikud. Üleüldse on see sari üsna ühtlase tasemega ning tekitab tahtmise Tartut avastada. Tore on just see, et iga raamat on üksi loetav ning neid saab vastavalt laste huvidele soovitada. Hoiatus: kindlasti tekitab tahtmise õues mängida :).
Jään ka Draamateatri etendust ootama. Ei tea küll, kuidas nad teatud aspekte lahendavad, eriti lõppu.
Kuldne Lurich on Supilinna salaseltsi 6. raamat. Nii kui ka teistel raamatutel ei puudu sellel raamatul põnevust, reaalsust ja müsteeriat. Raamat räägib tavalisest Tartu linnaosast Supilinnast kus alati ei käi aus mäng. Äge salaselts ja äge raamat!
Jõudes kümnenda Rampsu ehk Supilinna salaseltsi poolt lahendatud juhtumiga lõpule, tabasin end mõttelt, et ilmselt on Eestimaa peal tuhandeid lapsi, kes tunnevad Supilinna tänavaid ja hoove palju detailsemalt kui oma kodukanti. Nad teavad, et Reilika, Anton ja Olav elavad Lepiku, Sadu Meloni ning Mari koos Matiga (minu vaieldamatu salaseltsi lemmikliige!) Emajõe tänaval. Olenemata sellest, et nad pole kunagi Tartu või Supilinna sattunud, need lapsed teavad, kus asub Herne pood, kui peaks tekkima isu jäätise järele. Selline võim on raamatutel!
Teine imeline oskus, mida raamatud nõnda hästi valdavad, on ajavoolu aeglustamine või hoopistükkis seisma panemine. Liisa, Lasse, Bosse ja nende naabertalude lapsed on jäänud koos väikese Bullerby külaga igavesti sellesse aega ja paika, mida võiks nimetada Lapsepõlvemaaks. Sama kehtib ka salaseltsi liikmete ja Supilinna kohta. See natuke veel räämas, luitunud majadega ning salapäraste rohtu kasvanud aedadega paik Emajõe kaldal jääb meile tänu Keränenile alatiseks alles. Selline võim on raamatutel!
Isiklikult loodan, et (kirjanduslikus) Supilinnas veel kurikaelade põuda niipea ei teki ning salaselts ei pea mõtlema uste sulgemisele. Aga kui tõesti tänu Rampsu tegevusele on kogu kuritegevus Supilinnast välja juuritud, siis ärateenitud puhkuse nautimist ei keela meie noortele sõpradele ilmselt keegi. Kui teil on aga hoovist midagi kaduma läinud või märkate õhtu koduaknast mingit kahtlast tüüpi ringi tatsamas, siis otsige kiiresti mõni salaseltsi liige Supilinna pealt üles ja kurtke oma muret. Küll ta juba salaseltsi kokku kutsub ning teie juhtum saab varsti lahendatud. Selline võim on raamatutel!