Seda raamatut võiks nimetada esimeseks eesti keelseks tõeliseks motiveerimise (või eneseabi) õpikuks. Raamatu põhi fookus on suunatud teatrile ja näitlemisele, aga palju näiteid on toodud ka spordist ning muudestki valdkondadest. Raamatu üldine sõnum on - kui tahad edukaks saada (ükskõik, mis alal) siis tuleb ka palju tööd teha. Pigem tegelebki teos töö ja talendi suhte lahkamisele, kui konkreetsete näitlejatehnikate jagamisele. Teos nõuab üsna tugevat süvenemist, seega ei sobi see raamat kindlasti ajaviite lugemiseks bussi oodates või lärmakas söögikohas (vähemalt minu puhul). Panso kirg teema vastu on tunda igas lauses ja muudab raamatu tõeliselt kaasahaaravaks isegi siis, kui sa ise teatri või näitleja ambitsioonidega pole.
Loomulikult tuleb üle saada tolleaegsetest ideoloogilistest stampidest, aga neid (kodanliku ja kommunistliku võrdlusi) on üsna vähe, nii et need ei muutu häirivaks.
ignoreerides seda n6ukogude soppa mida sel ajal kirjutamine n6udis ss pean ytlema et quite bngr! mulle v2ga meeldib see m6ttele orienteeritud teater mis eestis valdab, ilmselt t2nu papale endale. aga muidugi vahepeal t2iesti INSUFFERABLE "kirjeldamatu" tähtsustamine mis, okei, kunstis on oma kohal ja ei olegi mingis semiteaduslikus variandis kirjeldatav, aga kui ta räägib palju ka selle kohast draama6ppes, ss seda ma pean kyll heitima. v õigemini tänases kontekstis sobimatuks pidama. aga slei siiski