Loomingu Raamatukogu üks legendaarsemaid vihikuid, 1968. aastal ilmunud valikkogu „Olematus võiks ju ka olemata olla“ jäi pikka aega ainsaks võimaluseks tutvuda Artur Alliksaare luulega. Siit on saanud tuule tiibadesse Alliksaare üldtuntud luuletused, nagu „Aeg“, „Kuhu küll, kuhu küll, uhh!“, „Olen ürgloitsu logose laps“, „Õhtute kollane tolm“ ja „Olematus võiks ju ka olemata olla“. Paul-Eerik Rummo valis kogumiku tsüklitesse luuletusi Alliksaare erinevatest loomeperioodidest ning kirjutas saatesõnas, et pidas oluliseks valgustada Alliksaare luuletamise tulemuste kõrval ka tema luuletamise protsessi, silumata ürgkaootilisust ja kõlade vabajooksu. Siinses uustrükis on taastatud värsid, mille tsensorid käskisid esmatrüki laost eemaldada. Samuti ilmub esimest korda raamatukaante vahel Leo Metsari saatesõna, mis jäeti „taktikalistel kaalutlustel“ avaldamata. Luuletusi saadavad pildid Alliksaare käsikirjadest.
Õppis Hugo Treffneri Gümnaasiumis ja Tartu ülikoolis õigusteadust (1941–1942). 1941 astus vabatahtlikuna 182. Eesti julgestusgruppi. 1943–1944 teenis ta Relva-SSis. Aastast 1944–1949 töötas Artur Alliksaar Eesti NSV Raudteevalitsuses. 1949. aastal süüdistati teda ametiseisundi kuritarvitamises ning ta arreteeriti.
Aastatel 1949–1957 oli sundasumisel. Oli vangis Narvas ja Mordvas. Pärast vangistust elas aasta aega Vologda oblastis, 1958. Tuli salaja Tartusse, kus töötas õlletehases, ehitustöödel ja raudteel.
Vaatamata tõrjutusele ametlikust kirjanduspildist oli Alliksaar tuntud kirjandusringkondades ja salongides, avaldades ulatuslikku mõju ka teistele kirjanikele. Luuletaja Andres Ehin on tituleerinud teda "Tartu boheemlaste kuningaks".[1]
Looming
"Nimetu saar" (näidend, 1966) "Olematus võiks ju ka olemata olla" (Paul-Eerik Rummo poolt koostatud valikkogu, 1968) "Luule" (koostanud Paul-Eerik Rummo, 1976) "Väike luuleraamat" (koostanud Paul-Eerik Rummo, 1984) "Päikesepillaja" (kogutud luuletused, koostanud Urmas Tõnisson, järelsõna: Arne Merilai, 1997, kordustrükid 1997, 1997, 1998, 2004, 2007 ja 2011) "Alliksaar armastusest" (koostanud Paul-Eerik Rummo, 2002) Artur Alliksaar on tõlkinud Sergei Jessenini ja Anna Ahmatova luulet. Saksa luuletajatest on ta tõlkinud Rainer Maria Rilke loomingut.
kellele hing anti peab teda hindama kuigi kylvaja ei lõika igakord ja lõikaja ei jahvata igakord ja jahvataja ei kypseta igakord ja kypsetaja ei saa igakord mitte maikugi keelele (ja synnitakse kuigi tuleb surra)
Keegi ei mäleta oma sündi. Keegi ei kujutle oma surma. Vesi ei saa poolikult voolata. Elu on eelkõige risk. Kes kaotust kardab, ei võida iialgi. Kellele hing anti, peab teda hindama, kuigi külvaja ei lõika igakord ja lõikaja ei jahvata igakord ja jahvataja ei küpseta igakord ja küpsetaja ei saa igakord mitte maikugi keelele. Paljud jäävad sagedasti ilma ja nende osa saavad need, kes ei oska oodata ega tea tahta. Ei ole mõõtu õigluse ega kaalu kangelasmeele jaoks. Armastuse jaoks aga on iga ohver loomulik.
Ujub, vajub, sujub, hajub kuukilp. Lahing on lõppenud, kedagi enam ei lööda. Suu on üksainus silp. Hilja on. Miks siis see viimane hilp peab jääma su selga, kui sa väidad, et üldse ei pelga? Mis tekib, see kunagi lekib. Räägime, loodame, määgime, toodame, mõtleme, suudleme, heidame nooda me üksteisest mööda.
Tule, kõnele minuga! Ära karda midagi peale kartuse enda. Hirm on ületatav nagu meri. Kui uppumist ei saa vältida, siis on parem uppuda õndsuses. Kahetsus on kasutu. Ettevaatus on ennatlik. Umbusk on hullem surmast. Süüdistused süttivad ainult madalates loomustes. ... Astu sisse nagu võhivõõras. Tunnen su ära iga maski alt. Läida lühtrid mu mälulünkades. Ühe meelituse unustasin Sulle ütlemata, üliausa, väga meeldiva meelituse. Seisata mu lävel. Tee, nagu tulnuksid kogemata. Südame sügavused suudavad säilitada saladusi. Tule, lohutan Sind. See on mulle endalegi lohutuseks. Kõrkus on inetuim nõrkus. Põlvitadagi on parem kui põlastada. Jus sallivus ja mõistatahmine on see, mis annab vabadusele väärtuse, sisu ja mõtte.
“Ükskord lõpeb see, mida kunagi ei olnud. Samas algab see, mis alati on olnud. Lootuste ees oleme kõik võlgnikud. Mälestuste vastu oleme kõik põlglikud. Elust oleme kõik sõltlikud. Surmale oleme kõik kõlblikud.”