Inimese teekond

by Karl Ristikivi, Henno Arrak (Illustrator), Rudolf Pangsepp (Designer)

Estonian

Genres: Poetry, Classics, Read For School, School

79 pages, Hardcover

First published January 1, 1972

Reviews

[Piret Tänava]

Kunagi 7. klassis õppisin kooli jaoks sisalikuluuletuse pähe. Tore oli sellest nüüd lõpuks ka aru saada.

[Laura Nemvalts]

Lummav.

Olen „Ka sisaliku tee“, küll lauluna Ummamuudu viisistuses, mitu korda oma elus leidnud, siis ära unustanud ja uuesti leidnud. See on saatnud mind just armastuse või surma lähemal puudutamisel, kuigi sobib ka kõige tavapärasemasse argipäeva.

Rõõm, mida sa kinni püüda ei teadnud,
jääb igavesti ootama.
Isegi ütlemata jäänud sõnad
on mõttes öeldud
ja kuhugi tallele pandud.

Karl Ristikivil on vaid üks luulekogumik, kuid see on nõnna kaunis lugemine. Üks peamisi motiive on pagulase koduigatsus – see varjutab ühel või teisel moel pea igat luulepala, olles täpselt parajalt peidetud. Samas on see kogumik ka lootusest; rõõm ja kurbus on üksteisega niivõrd põimunud, et neid on võimatu lahutada – nagu elus endaski.

Tea nüüd! Ja mine siiski püstipäi
ka siis, kui ükski teine seda teed ei käi.

Et enam sa ei usu sõnajala õit,
võib-olla on su kõige suurem võit.

[Hanna Stiina Kangur]

lõpuks lugesin, sest sai lemmik!

[Hanneleele]

Ma ei tea, mida see minu kohta ütleb, et "Inimese teekond" on minu jaoks vahest kõige olulisem luuleteos üleüldse. Igal lugemisel haakub meel mõne erineva luuletuse, salmi või rea külge, aga otsa pole need veel saanud ja kui saavad, küllap jätkub ringkäik edasi. Ei igane, ei saa läbi. Ei, meie ei tule kunagi tagasi siia randa. Aga nii kaua kui hingab meri, sünnivad alati uued rannad.

[moosisai]

Performed by me w Miss Manna Kondimootor

Minagi olin Arkaadia teel,
kuigi ma sündisin saunas,
Mõnikord mõtlen: ma läheksin veel,
muretu nooruk Arkaadia teel,
marssalikepike paunas.

Aga ma tean, et kaotasin käest
tee juba enam kui ammu,
ja ct ma üksinda enese väest
leiaksin tee, mille kaotasin käest,
selleks ei ole mul rammu.

Kuhu ka lahen, seal vesi on ees,
vesi ja köledad kaljud.
Lahkunud viimne kui lootsikumees,
Jahkunud lauldes, et vesi on ees,
niinagu laulavad paljud.

Nõnda ma istun ja tõesti ei tea,
vanduda ennast või saatust.
Arge vaid öelge, et nõnda on hea,
nõnda on elu...Sest teie ei tea,
ei tunne mu isamaatust.

[hella]

ma ei osanudki algul midagi suurt arvata, olin võib-olla isegi hästi raasike pettunud. nyyd avastasin, et see kogu on vahepeal mu hinge SYGAVALE SYGAVALE SYGAVALE läinud ja hakanud seal.. juuri ajama… jah… nagu ränduri kepp… jaa………..

[Helin Puksand]

Ristikivi ainuke luulekogu. Mõnus ühe õhtu lugemine. Paljud neist luuletustest on ammu tuttavad, nt "Sisaliku tee..." või "Minagi olin Arkaadia teel". Väga vahvad olid pastišid - neid oleks hea kasutada kirjandustundides erinevate luuletajate eripärade õpetamiseks. :) Huvitav oli ka Janika Kronbergi ülevaade Ristikivi luulest raamatu lõpus.
Soovitan!

[Geret]

"Meie juured ei ole lapsepõlves, / kodumullas ja maakamaras, / murukoplis, / kus aabitsalapsed mängivad. / Meie juured on igas paigas, / kust me kunagi mööda käinud."

[Evelin]

"... rand on ainult sadam. ühe tee lõpp, ja teise algus." kõik on muutuv ja kõigel ning kõigil on minevik, kuid olevik ja tulevik on teekond, mis on veel käimas ja ees ning mida on võimalik muuta.

[Liis Reemann-Aints]

“Või siiski, Sisyfos, sul kahju tühjast tööst?
Need päevad otsas on. Nüüd tunne rõõmu ööst.

Nüüd pole enam päikest, ainult muutlik kuu.
Kuid tea - ka sõnajalg on ükskord olnud puu.”

[Johanna]

Istud kell pool 3 öösel Veljestos, teises toas mängib tümps ja sa leiad riiulist selle raamatu,..

[MARgOT]

Alati lõpeb tee nagu peeglis,
tagasi sinna, kust tulin;
petlik terendus
sellest, mida ei olnud
mujal kui raamatus;
seegi jäi suletuks
viiendast pitserist peale.

[Morten Made]

III

Imelised, pehmed, hallid,
ärarääkimata kallid
on su silmad sumedad.

Tantsib säde kullakarva,
aga harva, üsna harva
peegeltähed tumedad.

Ikka mööda, pärivere,
üle noore avamere
põgeneb su siiras pilk.

Ja sa ise vist ei teagi,
et nii peagi, et nii peagi
aurab kõrbes vihmatilk.
---
sing me a song of a lad that is gone,
say, could that lad be I?

Minagi olin Arkaadia teel,
kuigi ma sündisin saunas.
Mõnikord mõtlen: ma läheksin veel,
muretu nooruk Arkaadia teel,
marssalikepike paunas.

Aga ma tean, et kaotasin käest
tee juba enam kui ammu,
ja et ma üksinda enese väest
leiaksin tee, mille kaotasin käest,
selleks ei ole mul rammu.

Kuhu ka lähen, seal vesi on ees,
vesi ja kõledad kaljud.
Lahkunud viimne kui lootsikumees,
lahkunud lauldes, et vesi on ees,
nii nagu laulavad paljud.

Nõnda ma istun ja tõesti ei tea,
vanduda ennast või saatust.
Ärge vaid öelge, et nõnda on hea,
nõnda on elu ... Sest teie ei tea,
ei tunne mu isamaatust.

[Hanneleele]

Kuidas nii, et ma seda ei pannudki siia kirja, kuigi pühapäeval Matosinhose rannal selle otsast lõpuni lugesin. Muidu ikka tera siit, teine sealt, aga seekord - kõik! No ja endiselt suurepärane, endiselt kurb, endiselt... endine. Aga mina olen muutunud ja nii ka minu hingetunne neid lugedes.

[Ingrid]

Ilus, mõttetihe, sügav. Ja nii kurb. Praegu, pärast kaht korda läbi lugemist tundub see mulle kõige kurvem eesti luulekogu. Järelsõnas kinnitab Karl Muru, et nende luuletuste traagikat tasakaalustab lootus, aga minu meelest on see lootus küll nii pisike tilk hiiglaslikus üksinduse, kaotuse ja ilmajäämise ookeanis, et kurbus mõjub veel suuremana...

[Ene Sepp]

Luule on nii hirmus. Ma ei tea miks, aga see on üks maailm, mida ma ei ole siiani nautima õppinud. Pika hambaga siiski võtsin Ristikivi luulekogu ette ning närisin ennast isegi läbi ja tegelikult võiks öelda, et hirmul olid suured silmad. Ei, päris valgustatud ma nüüd ei ole ning luuleõhtutele ei kipu, ent luulelugemise osas on rohkem lootust. Ma arvan, et ühel hetkel võtangi sama raamatu paberkujul (tõrkuva e-raamatuga oli lugemisnaudingut veel keerulisem saada) ja äkki klaasike midagi kihisevat (või vähemalt mahl ilusas pokaalis) ning vaatan, mis mulje siis jääb.

[albert kaljuste]

kui saaksin, annaksin 6 tähte

[Aimi Tedresalu]

Käisin vaatamas etendust "Hingede öö" ja sellest välja tulemisega oli raskusi. Mõtlesin siis, et Ristikivi luule aitab ehk seda veidi pehmendada. Tegemist on ühe mu lemmikluulekoguga ja ka selle autori ainsa luuleraamatuga. Algselt oli selles vaid 40 luuletust, sellesse trükki on lisatud ka 9 pastišši, kus Ristikivi on üritanud järele aimata teiste tuntud luuletajate stiili.

Ristikivi luule põhiteema on (nagu pealkirigi ütleb) inimene ning tema teekond ajas ja ruumis. Ilmselt teame kõik Tõnu Tepandi viisistatud Arkaadia ja sisaliku teed. Pagulasluulele omaselt kumab sellest läbi igatsust ja juurtetuse tunnet. Teisalt oleks aga justkui tegemist ka rändaja õhtulauluga geograafilises ruumis. Selle parimaks näiteks on muidugi Odüsseus : "Neeme tipul on murdunud aer. Naera, Odysseus, elu on naer." Mütoloogilisi ja kirjanduslikke tegelasi on teisigi, küll vilksatavad siin-seal Sisyphos ja Prometheus. Merele, kus tormivarjus sadamad rändureid ootamas, lisandub Styxi jõgi, mida ületades me kõik üksi oleme. Pahklikust tüvest piilub drüaad ja nelikümmend aastat kõrbes on kui lühike uinak Õlimäe jalamil, tuues sisse ka kristlikud motiivid. Eelkõige aga ikkagi sisekaemus ja eksistentsialism. Varjuteatri tsükli kaudu paljastab Risitikivi ka oma kire liikuvate piltide vastu.
Ma lihtsalt nii väga armastan seda raamatut!

[Elisabeth Heinsalu]

Kõige ilusam luuleteos, mida ma olen lugenud!

[Elsa Triin]

Raamat on loetud "Eesti ja maailmakirjanduse suured teemad" kursuse jaoks. See loeng keskendus pagulusele.

Karl Ristikivi on üsna kindlalt mu lemmik Eesti kirjanik, kuid ma polnud eelnevalt seda ta ainsat luulekogu lugenud. Tegemist on üsna lühikese luulekoguga, kuid väga hästi oli kasutatud erinevaid metafoore. Näiteks väga huvitav motiiv tuleb esile ranna teel. Ristikivi on ranna võrdsustanud eluetapiga ning siis kasutanud seda, et jällegi avada lapsepõlve. Kuidas kui kord lapsepõlv seljataha jätta, siis sinna tagasi minna ei saa enam kunagi. Ta alustab luuletust seda mõtet öeldes ning peale selle mõtte avamist kordab seda uuesti. Nagu kinnitades seda. Siis aga toob ta nukruse juurde ka lootuse, kuidas nii kaua kui inimene elab, sünnitab ta alati uued rannad.

Keskseks teemaks olid mälestused, lapsepõlv ja loomulikult pagulus. Ristikivi ise oli nõukogude ajal Rootsis pagulane. Luulekogu oli väga Ristikivilik, täis nukrat lootust.

[Bärbel]

Mäletan, et koolis lugesin midagi Ristikivilt ja see meeldis mulle väga. Praegu sirvisin Goodreads’is tema teoste nimekirja ja ausalt, ei julge küll 100%-kindlusega öelda, millist neist ma tollal sõbrannadele kiitsin. Äkki „Nõiduse õpilane”? See tundub kuidagi tuttav pealkiri. Igatahes seekord valisin hoopis luuleraamatu.
Luuletaja nutab taga nii nooruspõlve armastust kui kaotatud isamaad. Igatsus, kurbus, mälestused, rändamine – jah, raamatu pealkiri on igatahes täiesti sobilik.
Ainsa luuletusena tuli varasemast tuttav ette „Mis on mõisa metsa taga”. Suurima emotsiooni aga jättis mulle „Ei, meie ei tule kunagi tagasi siia randa”. Peab ikka andekas olema, et osata mõtteid nii ilusasti sõnadesse panna. Kõigepealt „...rand, mis kord oli noor ning lõhnas esimest korda...” ning seejärel „...see rand on vana ja hall, isegi kivid on surnud...”. Super! Kindlasti soovitan.

[Kati Mamo]

Mõtisklema panevad luuletused.

[olivia]

pidev pyydlemine "kuskile" .....

[Kati Lillemets]

Mulle ikka meeldib luulet vahel lugeda. See kogumik ei olnud seni veel ette jäänud. Samas nii mõnigi luuletus oli tuttav, koolis loetud/õpitud.
Mõnus lugemine

[Greete]

"Homme astume laeva ja sõidame teise randa,
mitte et võimatut püüda - meri ja müürid on üks.
Pageda sellest, mis olnud, asjatuks kuulutas tarkus.
Isegi rumalus teab, et tulevik jääb."

[Reelika Raimet]

https://raamaturiiulike.wordpress.com...

[Ene Michelis]

Ummamudu "Ka sisaliku tee" kõrvus kumisemas, lugesin taaskord üle Ristikivi ainukese luulekogu.
"Kõik möödunu saab unenäoks.
See oli kaunis, kuni
sa läksid öeldes: Ma ei tea..
Nüüd oled ainult uni."

[Marie]

Ilus!

[martha mia veelmaa]

Aitäh @moosisai et oma selge hääle ja kauni kõlatooniga mulle unejuttu lugesid
Igat marka väärt oli see juturaamat

[saskia]

Nad polnud vari ja uni,
neist mõni mu kõrvalgi istus, -
aeg seisis ja ootas, kuni
uus laine meid lahku kiskus.