Tartu tuld toomas. Linnauitaja ülestähendusi taaskohtumisel

by Mihkel Mutt

Autor on pannud kaante vahele elu jooksul kogunenud muljed ja mõtted Tartust. Niihästi linna geograafiast kui arhitektuurist, ajaloost ja miljööst, aga eelkõige vaimust ja inimestest. Autor vaatleb Tartut Eesti kontekstis üldisemalt ning paaris Tallinnaga konkreetsemalt.

Omaette telje moodustavad autori dialoogid Notsuga (skulptuuriga turuhoone ees), mille käigus puudutakse ka igavikulisi küsimusi.

Raamat peaks kõnetama paljusid. Lisaks kohalikele on Tartuga oma elu jooksul (peamiselt muidugi õpingute kaudu) olnud seotud umbes iga kümnes Eesti elanik.

Genres: Nonfiction

256 pages, Paperback

Published January 1, 2025

About the author

Mihkel Mutt studied philology and journalism at the University of Tartu from 1971 to 1976. After completing his studies, he was an editor at a publishing house and for various literary journals until 1987. He's been also a dramatist at a youth theater (Noorsooteater), worked for weekly newspapers. and written scripts for TV-series.

Mihkel Mutt was a member of the literary cooperative "Kupar" that was founded in 1987 by ten writers as the first non-state publishing house in the former Soviet Union. From 1992 to 1999 he was the president of PEN Estonia

From 1997 to 2005 Mutt headed the cultural journal Sirp. He has been the editor-in-chief of Estonia's foremost literary magazine Looming since November 2005.

Mihkel Mutt made his name as a theatre and literary critic and satirist in the early 1970s. His first short stories were published at the end of the decade and his first book came out in 1980. His early prose is characterized by irony and satire. His novels deal with socio-cultural and interpersonal issues, marriage problems etc. Many of his characters are urban intellectuals or artistically inclined dropouts. In his latest novels he has documented the arrival of the free-market economy and open society in Estonia and their impact on various social groups. Beside novels and stories he has published travel books and books for children and continued as a prolific cultural critic. After the restoration of Estonia's independence he started writing columns for various newspapers (mainly about social issues and world politics). He has translated angloamerican authors for the stage (A.Wesker, T.Stoppard, E.O'Neill, D.Pownall etc.)

He has been awarded with the Tuglas' Prize (for the best short story of an year in 1981 and 2007) and has twice received the Virumaa Literature Prize for the best historical novel of an year (in 1994 for Rahvusvaheline mees, describing Estonia's pursuit for international recognition, and Kooparahvas läheb ajalukku, whick looks back at the past half a century in Estonia's history.

Among his books are novels, short story collections, children's books, travel diaries, essays and criticism, memoires and a play.

Reviews

[Kaarel Aadli · Rating 2 out of 5]

kirjutasin rõhku pika versiooni aga võin etteruttavalt öelda et ega midagi liialt positiivset sest teosest ei arvanud. natuke liiga kibestunud, natuke liiga … pimestunud.


(ehk tahaks lihc küsida: what the f*ck u sayin man)

[Tiina Tubli]

no ma ei tea... suurem osa ajast oli pigem selline misasja-sa-härra-hämad-ja-targutad tunne 🫠 Formaat ka arusaamatu... ei olnud ei jalutuskäik Tartus ega sügav/haarav mõttekäik Tartust. Ja mis värk nende sulgudega on?!

[Ingrid · Rating 4 out of 5]

Ei teagi nüüd, kas asi on minus või Mutis, aga see on juba teine ta raamat, mis mulle kohe väga meeldis. Iroonia asemel on huumor, on südamlikkus, sellele lisaks on püüd mõista neidki, kellega autori maailmavaade ei pruugi klappida, ja on natuke kosutavat absurdi. Silmaring on. Võib lugeda ja sinna vahele samu radu jalutada, aga võib vist ka mitu korda kätte võtta, et ühel või teisel teemal edasi mõelda.

[Katariina Jõks · Rating 5 out of 5]

Epiloog oli lemmik osa, külmavärinad tulid 😌😌

[Robert Varik · Rating 5 out of 5]

Muidugi pidin ma seda raamatut lugema ja tuligi välja, et mulle väga meeldis see (Mutt kirjutas raamatu sellest, millest mina tegin linnamuuseumisse näituse). Parim Muti teos, mis lugenud olen, ent kriipisid silma mõned faktivead.

[Hele Israel · Rating 3 out of 5]

Asusin raamatut lugema tuttava tohutu kiiduavalduse järel ja mõistatasin kogu lugemise, mis tollele inimesele küll selle raamatu juures meeldis? Otseselt halb raamat ei ole, ja Mutt ju ei saakski halb olla, aga kõrgele pedjestaalile ma ka seda raamatut ei asetaks. Pidevalt mõtlesin, mis on selle raamatu sõnum ja mõte? Kas see peaks Tartut selle elanikule või eestlastele laiemalt tutvustama? Kas raamat on mõeldud rõhutama Eesti õnnestumisi ja ebaõnnestumisi Tartu näitel? Ja ka tagumise kaane sulgedes ei saanud ma oma küsimustele vastust.
Raamatu esimene pool meeldis mulle rohkem, kus Mutt tutvustab Tartu erinevaid linnaosasid, teine pool aga muutub heietamiseks, targutamiseks ja näägutamiseks.
Tartu ei ole kunagi "minu linn" olnud, ülikoolis käisin Tallinnas ja Tartuga pole sidet tekkinud, võimalik, et ka seetõttu ma raamatut piisavalt ei hinda. Muigama ajas aga tunne, et Muttki arvab, et lugejad ei mõista Tartut muidu kui seda peab lahti selgitama läbi Tallinna: linnaosasid, tänavaid ja kohti tuli selgitada neid Tallinna samalaadsetega kohtadega kõrvutades. Niiet võib-olla on raamat mõeldud Tartu ja selle väärtuslikkuse tutvustamiseks kogu Eestile?
Raamatu olemus on minu jaoks 2, Muti kirjastiil 3 tärni väärt.

[Greta · Rating 2 out of 5]

Võtsin raamatu ette peamiselt seetõttu, et sügiseks sai täis 10 aastat Tartus elamist, tundus paslik. Peale teose lõpetamist valdavad segased tunded.
Täpselt ei saagi nagu aru, mis teos see on. On nagu päevaraamat, siis järsku ilukirjandus, siis essee, siis memuaarid. Heietus oleks vist kõige õigem sõna. Oli tabavaid hetki, oli ka maeiteamida.
Mõtlesin lugedes, et ma pole võib-olla see õige sihtgrupp, kellele teos suunatud oli. Samas on see raamat nii praeguses ajas või tänases päevas kinni, et ma pole kindel, kas paarikümne aasta pärast Tartus elatud aja nostalgitsemise nimel uuesti lugedes pole see lihtsalt juba aegunud.
Ei ole kuidagi kahju, et läbi lugesin, lihtsalt jättis üllatavalt emotsioonituks. Nagu kõnetas, aga ei kõnetanud kohe üldse ka.

[Deniss Ojastu · Rating 3 out of 5]

Huvitav Tartu linna iseloomustav essee. Üksjagu linnalugu, natuke kirjanduskriitikat, siin-seal ühiskonnakriitikat, natuke metafüüsilist absurdi - kirju, kuid nauditav kirjastiil. Raamatu esimene osa meeldis rohkem, kus Mutt kirjeldab vaimukalt erinevaid linnaosi ja tartulikke jooni. Mida rohkem lõpu poole, seda rohkem on filosoofiat ja metafüüsikat, mis ei tundu alati uudne või põnev.

Tartus õppinu ja elanuna aga oli üldiselt soe tunne seda raamatut lugeda. Üht-teist uut sai teada ka linna ajaloost ja geograafiast.

[Tanel Vari · Rating 3 out of 5]

Arvasin, et tegu on tellimustööga, sest Tartus on teatavasti linnakirjanikud palgal. Siiski-siiski. Ei ole. Täitsa ise kirjutatud. Mutt valdab sulge ja empiirikat ning esseistikat. No on mõned faktivead ja puuduvad kirjed, aga mis sellest. Vanainimese targutamine kuulub ka asja juurde.

[Anna · Rating 2 out of 5]

Valdavalt lihtsalt vanamehelik jaur teemadel, millest ta tegelikult ei tea. Samuti sisaldab mitmeid faktivigu, nt Balthazar Russowi rahvuse kohta

[Heino Viik · Rating 4 out of 5]

Liiga palju tarkust võib kohati tüütavaks muutuda. Samas paistab, et autor on täiega lustinud.

[Heidi · Rating 5 out of 5]

Mõnus jalutuskäik tuttavates ja veidi vähemtuttavates paikades koos kirjanikuhärraga oli vahva ettevõtmine. Virgutavalt mõjusid kirjaniku unenäolised seigad koos Roosiga ja epiloog, kus kõik Tartu suured vaimud koos mõnusalt Toomemäel volbripidu peavad.