What do you think?
Rate this book
Minu... #188
Minu Pärnumaa. Karulaante keskel, soode süles
Öeldakse, et kõik inimesed lähevad lõpuks oma sünnipaika tagasi. Julgen öelda, et Pärnumaa on minu jaoks tuhat korda huvitavam Itaalia mäetippudest ja Rooma vanalinnast, Pariisi tänavamelust ning Vahemere kuldsetest liivadest. Pärnumaal on kõike. Siin saab kõhuliblikad rippsillal kõikudes, muistse maailmaga aitavad ühenduse luua allikad ja hiiesaared. Kui linnamelust on küllalt saanud, võivad Soonatagana raba metsisekuked hoopis teistlaadse elu keskel olemise elamuse pakkuda. Pärnumaa liivarannad võtavad põlved nõrgaks ka palju näinud rannalõvidel ning marjasood ja Nedrema seeneniit teevad hinge hellaks korilastel. Pärnumaal on veel võimalik saada ettekujutus, kuidas oli aururongiga jaamast jaama kulgeda, ja proovida tundma õppida Tori hobuse maailma. Sindi taastatud kärestik on süstaslaalomi harrastajate Meka ja Kabli küla pirukasõprade paradiis, kõheduseotsijatel õnnestub Kihnus ja Puhtus vaimudega trehvata…
224 pages, Paperback
Published August 1, 2025
1 person is currently reading
23 people want to read
Ratings & Reviews
Friends & Following
Create a free account to discover what your friends think of this book!
Community Reviews
Displaying 1 - 3 of 3 reviews
August 30, 2025
Oma peas ei oska ma Pärnumaad kuidagi (Viljandimaast) eraldi seisvana võtta. Minu õrn iga Kõpu rabade ja soode serval kulges võrdselt mõlema maakonna piires. Jõudsin ära näha aja, mil Kõpus põhikooli lõpetanud läksid keskkooli Viljandi kõrval sama usinasti ka Kilingi-Nõmme. Kaubaringil käidi samuti mõlemas linnas. K-N-st sai isegi kilekotti ostetud lahtise jäätisega (bussiga!) tuldud, siis paar kilomeetrit jalgsi koju vantsitud ja... jäätist (jäätisesuppi?) konsumeeritud. Marja-seenemetsad asusid suures osas samuti täht-tähelt võttes Pärnumaal. Kukeseenemetsas Kanakülas käisin veel ka 15 aastat tagasi. Marjade kokkuostu viimist mäletan ka K-N, mitte Viljandisse. Nii et ei saa öelda, et Vilbaste meenutusi lugedes ei valdaks mind soe tunne.
Vilbaste Pärnumaa rändab tänases (mõnepäevane retk tuttavatel radadel) ja eilses (võttes lisaks enda elukaarele sekka ka vanemate ja vanavanemate oma). Ootuspäraselt kulgevad lood suuresti looduses, kuigi tõsi, vanasti oligi kõik loodusega rohkem seotud. Siin on metsavennalugusid, 1991. aasta piiri valvamise lugusid, metsloomade orbudekodust ja muidugi üldse kamaluga loomi, linde ja... jõhvikaid. Jõhvikas oli täielik üllatuspomm mu jaoks - 760 vormi! Tõeline põhjamaa viinamari, ilmselt küll oluliselt väekam. Ja muidugi jooksid mul lugedes silmade eest läbi kaadrid pontsakast Lodja postijaamast, Kabli sellest hirmsast linnumõrrast (igatahes lapsesilmadele oli see ilmatu suur ja hirmutav), Allikukivi koobastest (pikk lugu, ma ei räägi) jne, jne.
Toidupeatükk ei olnud pikk, aga pani mind mõtlema. Huvitav, kas neid igasuguseid piimasuppe söödi tollal agaralt üle Eesti või ainult sealmail? Piima-klimbisupp, piima-makaronisupp...? Piima-aedviljasupist räägitakse sageli (tänamatult halvasti, see on absoluutselt jumalik!), aga neist teistest ei räägi praktiliselt keegi, kuigi tõesti-tõesti, ka mina mäletan lapsepõlvest neid.
Nunnumeeter põhjas hetk oli see, kuidas karude orbudekodus kasvas väike peretütar Maret, kellel hambapesuikka jõudes oli suur segadus, miks tema peab hambaid pesema, aga ümberringi paterdavad karupojad mitte.
Tunnistan, mulle meeldisid rohkem need vanemad lood, autori enda ja tema esivanemate meenutused. Tänases päevas rändamine oli selline kiirem, üldisem, teejuhilikum, ajakirjanduslikum ühes oma küsimus-vastus variantidega. Teisalt on see muidugi sobilik maiuspala siseturistile, kes tahab minna samale teekonnale, raamat näpus. Silmaringi avardav ja huvitav oli aga igatahes.
Vilbaste Pärnumaa rändab tänases (mõnepäevane retk tuttavatel radadel) ja eilses (võttes lisaks enda elukaarele sekka ka vanemate ja vanavanemate oma). Ootuspäraselt kulgevad lood suuresti looduses, kuigi tõsi, vanasti oligi kõik loodusega rohkem seotud. Siin on metsavennalugusid, 1991. aasta piiri valvamise lugusid, metsloomade orbudekodust ja muidugi üldse kamaluga loomi, linde ja... jõhvikaid. Jõhvikas oli täielik üllatuspomm mu jaoks - 760 vormi! Tõeline põhjamaa viinamari, ilmselt küll oluliselt väekam. Ja muidugi jooksid mul lugedes silmade eest läbi kaadrid pontsakast Lodja postijaamast, Kabli sellest hirmsast linnumõrrast (igatahes lapsesilmadele oli see ilmatu suur ja hirmutav), Allikukivi koobastest (pikk lugu, ma ei räägi) jne, jne.
Toidupeatükk ei olnud pikk, aga pani mind mõtlema. Huvitav, kas neid igasuguseid piimasuppe söödi tollal agaralt üle Eesti või ainult sealmail? Piima-klimbisupp, piima-makaronisupp...? Piima-aedviljasupist räägitakse sageli (tänamatult halvasti, see on absoluutselt jumalik!), aga neist teistest ei räägi praktiliselt keegi, kuigi tõesti-tõesti, ka mina mäletan lapsepõlvest neid.
Nunnumeeter põhjas hetk oli see, kuidas karude orbudekodus kasvas väike peretütar Maret, kellel hambapesuikka jõudes oli suur segadus, miks tema peab hambaid pesema, aga ümberringi paterdavad karupojad mitte.
Tunnistan, mulle meeldisid rohkem need vanemad lood, autori enda ja tema esivanemate meenutused. Tänases päevas rändamine oli selline kiirem, üldisem, teejuhilikum, ajakirjanduslikum ühes oma küsimus-vastus variantidega. Teisalt on see muidugi sobilik maiuspala siseturistile, kes tahab minna samale teekonnale, raamat näpus. Silmaringi avardav ja huvitav oli aga igatahes.
August 27, 2025
Kuulasin ennist Kristeli juttu Pärnumaa-raamatu esitlusest ja sain sealt ühe võtme tema mõistmiseks. „Ma olen tehtud-tehtud inimene,“ ütles ta.
See on kirjutajale suur õnn, olla tehtud-tehtud inimene.
Ise olen ma pigem mõeldud-alustatud tüüpi. Kui palju on minu erinevates arvutites alustatud lugusid! Ka mina olen teinud mitu algust looga, kus lähen tagasi oma lapsepõlvemaale ja jutustan seda, mida mäletan, kogen uues ajas uut, liidan kokku vana ja värske... aga vaat seda lõpetatud-tehtud energiat pole mul alati piisavalt.
Ehk just seepärast suhtusin ma kirjastajana alguses skepsisega sellesse mõttesse, et Kristel teeks meile raamatu „Minu Pärnumaa“, kui ta tegelikult pole aastakümneid ise Pärnumaal põhikohana elanud ja kui ta pakkus välja idee, et käib korra reisil mööda kunagist kodumaakonda ja saab raamatu kokku. Oli see mul siis pisuke kadedus või uskumatus, et niimoodi saab... Aga siis mängis aegruum ette sellise olukorra, kus soovisime saada suvist Eestimaa-keskset raamatut (sest olete ehk märganud, et „Minu...“ sari teeb suviti Eestimaal tiire) ja Kristel oli just see, kes kõigist meie „mõeldud-alustatud“ tüüpi autoritest eristus sellega, et „Jaa, ma hüpppan autosse ja sõidan Pärnumaal ringi ja meenutan kõike olnut ja... teen ära!“
Ja tegigi. Tehtud-tehtud.
Pärnumaa raamatu karkassiks on kolmepäevane reis. Aga selle karkassi peale on elu elatud 60 aastat ja tegelikult kauemgi, sest seal on Kristeli ema, isa ja venna mälestusi. On vahendatud lood metsavendadest Kilingi-Nõmme kandi metsades, on reetmised ja mäletamised, on küüditamiseööl metsajooksmised... Ja aegruum venib mitte ainult 13. sajandi vabadusvõitlusse (Soontagana maalinnusesse), aga isegi Eesti kõige esimesse teadaolevasse asundusse, 11 tuhande aasta tagusesse aega, kui meri ulatus kaugele sisemaale ja siia saabunud ränduritel oli seltsiks koer. Eesti esimesed inimesed ja nende koer. Pulli asundus.
Miski Kristeli kirjutamislaadis on selline, et tekitab minus tahtmise edasi minna, rohkem teada saada. Sellistel hetkedel meenub mulle Fred Jüssi ütlus, millega ta andis mulle kord „Annapurna“ nimelise mägironijate loo, üsna lakoonilise raamatu: „Sa ise võtad mäkke kaasa selle, mis sul võtta on, ja see raamat on samasugune, kiire ja lihtne, aga avab mõtteid su sees.“ Kristeli Pärnumaa hüppab teemades hoogsalt edasi. Ta on vägeva loodusrahva esindaja, ka oma isikliku suguvõsa ja vereliini mõttes. Siin raamatus avaneb justkui loodusrahva ja tehnokraatia vaheline võitlus, näiteks looduskaitseala direktor Henn Vilbaste versus Kablis suvitavad nõukogude kosmonaudid, aga ka must-toonekured versus tuulikupargid, lageraied ja sookuivendused...
Ma usun, et see raamat tekitab vajaduse minna loodusesse ja väärtustada loodust, aga ka vajaduse omaenda pere mälestusi talletada, olgu need mis iganes Eestimaa või maakera otsas. Ja nagu öeldud, raamat tekitab minus ka küsimusi, mida edasi uurida või millest saaks Kristel järgmisi lugusid kirja panna. Näiteks rajati Kabli lindude rõngastamise jaam ehk linnujaam selleks, et uurida, miks osa rändlinde lahkub kaugele ja osa jääb ja osa rändab natuke kaugemale. Küsimus oli, aga vastust polnud. Miks siis? Ja kas käitumine on geneetiline, ja kas nad tulevad pesitsema tagasi sinna, kus nad kunagi koorusid? Aga see on juba uus jutt...
See on kirjutajale suur õnn, olla tehtud-tehtud inimene.
Ise olen ma pigem mõeldud-alustatud tüüpi. Kui palju on minu erinevates arvutites alustatud lugusid! Ka mina olen teinud mitu algust looga, kus lähen tagasi oma lapsepõlvemaale ja jutustan seda, mida mäletan, kogen uues ajas uut, liidan kokku vana ja värske... aga vaat seda lõpetatud-tehtud energiat pole mul alati piisavalt.
Ehk just seepärast suhtusin ma kirjastajana alguses skepsisega sellesse mõttesse, et Kristel teeks meile raamatu „Minu Pärnumaa“, kui ta tegelikult pole aastakümneid ise Pärnumaal põhikohana elanud ja kui ta pakkus välja idee, et käib korra reisil mööda kunagist kodumaakonda ja saab raamatu kokku. Oli see mul siis pisuke kadedus või uskumatus, et niimoodi saab... Aga siis mängis aegruum ette sellise olukorra, kus soovisime saada suvist Eestimaa-keskset raamatut (sest olete ehk märganud, et „Minu...“ sari teeb suviti Eestimaal tiire) ja Kristel oli just see, kes kõigist meie „mõeldud-alustatud“ tüüpi autoritest eristus sellega, et „Jaa, ma hüpppan autosse ja sõidan Pärnumaal ringi ja meenutan kõike olnut ja... teen ära!“
Ja tegigi. Tehtud-tehtud.
Pärnumaa raamatu karkassiks on kolmepäevane reis. Aga selle karkassi peale on elu elatud 60 aastat ja tegelikult kauemgi, sest seal on Kristeli ema, isa ja venna mälestusi. On vahendatud lood metsavendadest Kilingi-Nõmme kandi metsades, on reetmised ja mäletamised, on küüditamiseööl metsajooksmised... Ja aegruum venib mitte ainult 13. sajandi vabadusvõitlusse (Soontagana maalinnusesse), aga isegi Eesti kõige esimesse teadaolevasse asundusse, 11 tuhande aasta tagusesse aega, kui meri ulatus kaugele sisemaale ja siia saabunud ränduritel oli seltsiks koer. Eesti esimesed inimesed ja nende koer. Pulli asundus.
Miski Kristeli kirjutamislaadis on selline, et tekitab minus tahtmise edasi minna, rohkem teada saada. Sellistel hetkedel meenub mulle Fred Jüssi ütlus, millega ta andis mulle kord „Annapurna“ nimelise mägironijate loo, üsna lakoonilise raamatu: „Sa ise võtad mäkke kaasa selle, mis sul võtta on, ja see raamat on samasugune, kiire ja lihtne, aga avab mõtteid su sees.“ Kristeli Pärnumaa hüppab teemades hoogsalt edasi. Ta on vägeva loodusrahva esindaja, ka oma isikliku suguvõsa ja vereliini mõttes. Siin raamatus avaneb justkui loodusrahva ja tehnokraatia vaheline võitlus, näiteks looduskaitseala direktor Henn Vilbaste versus Kablis suvitavad nõukogude kosmonaudid, aga ka must-toonekured versus tuulikupargid, lageraied ja sookuivendused...
Ma usun, et see raamat tekitab vajaduse minna loodusesse ja väärtustada loodust, aga ka vajaduse omaenda pere mälestusi talletada, olgu need mis iganes Eestimaa või maakera otsas. Ja nagu öeldud, raamat tekitab minus ka küsimusi, mida edasi uurida või millest saaks Kristel järgmisi lugusid kirja panna. Näiteks rajati Kabli lindude rõngastamise jaam ehk linnujaam selleks, et uurida, miks osa rändlinde lahkub kaugele ja osa jääb ja osa rändab natuke kaugemale. Küsimus oli, aga vastust polnud. Miks siis? Ja kas käitumine on geneetiline, ja kas nad tulevad pesitsema tagasi sinna, kus nad kunagi koorusid? Aga see on juba uus jutt...
October 9, 2025
Tuntud minule looduseinimesena, nüüd sain teada, et tegemist pärnumaalasega, kellel mälestusi ka Sindiga seoses. Küll veidi teistsuguseid, kui mina mäletan, aga eks mälupildid ongi sageli kahetised. Oleme üheealised, seega ma ei mäleta, et 1974. aastal oleks olnud nii:" ...saadeti mind pärast pooleteist kuud Pärnu haigla intensiivravi enne lõplikku kojulaskmist Sindi haiglasse taastuma. Mäletan seda kääksuvat vana puumaja ja lahket personali, ka seda, kuidas seal kohe õueriided kätte sain ja aeda jalutama võsin minna. " Haigla oli meil Sindis Jaama tänavas naabermaja ja minu ema seal tööl.
Küll aga on minu jaoks täpne ütlus, millega läbi elu hädas olen olnud:" Aga veel, proovige pärnakale öelda:"Saame kokku kell kolmveerand kaheksa." Te kohtate mõistmatust:"Mida see nüüd tähendab?" Millest on veerand või kolmveerand? Pärnumaal tasub öelda selgelt: seitse nelikümmend viis."
Küll aga on minu jaoks täpne ütlus, millega läbi elu hädas olen olnud:" Aga veel, proovige pärnakale öelda:"Saame kokku kell kolmveerand kaheksa." Te kohtate mõistmatust:"Mida see nüüd tähendab?" Millest on veerand või kolmveerand? Pärnumaal tasub öelda selgelt: seitse nelikümmend viis."
This entire review has been hidden because of spoilers.
Displaying 1 - 3 of 3 reviews