“Kodanike riik” on justkui mõtteline järg Kalle Muuli varasematele raamatutele “Isamaa tagatuba” ja “Vabariigi sünnimärgid”, mis samuti räägivad Eesti poliitika lähiajaloost. Seekord keskendutakse Reformierakonna sünnile ja kujunemisele. Raamat algab erakonna vaimse eelkäija liberaaldemokraatliku partei asutamisega 1990. aasta märtsis ja lõpeb tänavu kevadega, mil peaministriks sai Taavi Rõivas. Autorile omases ühtaegu nii vahedas kui ka muhedas stiilis jutustatakse, kuidas tekkis mõte moodustada uus parempoolne erakond, mis loojate plaanides ei kandnud sugugi kohe tänapäeval nii tuntud ja ainumõeldavat nime. Selgub, milliseid kokkuleppeid ja järeleandmisi tuleb poliitikas nii mõnigi kord teha suuremate eesmärkide nimel ning kuidas pikka aega kavandatud poliitilised vangerdused vahel õnnestuvad, vahel aga võtavad sootuks ootamatu pöörde. Põnevat ja tempokat teekonda läbi 20 aasta toetavad faktirohked lisad ja ajaloolised fotod.
Kui "Isamaa tagatuba" oli ebaobjektiivne, aga vähemalt huvitav lugeda, siis "Kodanike riik" on lääge ülistuslaul ja ootamatult igav. Raamatu sissejuhatav osa on suuremas osas copy/paste "Isamaa tagatoast", seejärel on messias Siim Kallas oma ainuõige ja ilmeksimatu tõega ning umbes pool raamatut tundub olevat kirjutatud Michali ja Rosimannuse poolt, võib-olla väheke Muuli poolt viimistletuna. Sisuliselt ainus positiivne asi on see, et selline raamat üldse olemas on. Aga kõik vähegi põnevamad intriigid, skandaalid ja ämbrid on kas täiesti kõrvale jäetud (Actat pole näiteks kordagi isegi mainitud) või väga nuditud ja asjaosalistele positiivsel kujul paari lausega välja toodud (nn kilekotiskandaal, näiteks). Ma jäingi raamatu lõpus mõtlema, et kas Muulil oli kindlasti tarvis see enne 2015. aasta valimisi lõpetada? Ehk siis see raamat on lihtsalt valimispropaganda.
Olles läbi lugenud Kalle Muuli triloogia, võib kokku võttes öelda järgmist. 1. Poliitika on vastik. See, mida tehakse võimu nimel... see on. Vastik. 2. Kui hämmastavalt suur roll on maailmas juhusel. Rohkem kui kord algab lugu nii: mõjukas mees X oli tähele pannud üht noort aktiivset Y-t ja kutsus ta endale nõunikuks(!). Loomulikult, sellel Y-l peab ka sisu olema, muidu ei saa asja. Aga ilmselgelt ei tee need Y-d tripodi teste, ei esita CV-sid, ega osale konkursil. Nad on õigel ajal õiges kohas ja tunnevad õigeid inimesi.