What do you think?
Rate this book
Y Cae Ras
Nofel am deulu, am gariad a'r llawenydd pur o fod yn gefnogwr pêl-droed. Mae bywyd Dan yn gymleth. Mae Mam a Dad yn llym, a'r tensiwn rhyngddynt â'i chwaer fawr, Esther, yn cynyddu bob dydd. Yr unig beth sydd wedi bod yn dod â'r teulu ynghyd ydi mynd i weld y pêl droed ar y Cae Ras yn Wrecsam, ond tydy cefnogi tîm sy'n colli ddim yn ffordd da o godi ysbryd.
A novel about family, love and the sheer joy of being a football fan. Dan's life is complicated. His parents are strict, and the tension between them and his big sister, Esther, is growing every day. The only thing that has been bringing the family together is going to watch the football at the Racecourse in Wrexham, but supporting a losing team isn't a good way to raise spirits.
A novel about family, love and the sheer joy of being a football fan. Dan's life is complicated. His parents are strict, and the tension between them and his big sister, Esther, is growing every day. The only thing that has been bringing the family together is going to watch the football at the Racecourse in Wrexham, but supporting a losing team isn't a good way to raise spirits.
192 pages, Paperback
Published July 25, 2025
Ratings & Reviews
Friends & Following
Create a free account to discover what your friends think of this book!
Community Reviews
Displaying 1 of 1 review
January 26, 2026
projekti "üks kõmrikeelne raamat kuus" jaanuariraamat, mida, tõsi, hakkasin lugema juba oktoobris, aga ta edenes mul alguses jube aeglaselt. polnud halb, aga oli piisavalt keeruline mu jaoks, et kaua järjest ei viitsinud.
aga mingi arenguhüpe on vahepeal toimunud ja kui ma siis jaanuaris otsustavalt asja kallale asusin, ei läinudki tegelikult nii kaua enam. eks see ole ka raamat... ma ei tea, keskmisele koolieale, lapsjutustajatega.
pealkiri lubab jalgpalliraamatut, tegelikult on ikkagi rohkem selline lugu, kus ühel lapsel on raske elu ja keegi teda ei mõista, kuni ta lõpuks hakkab päris meeleheitlikke tegusid tegema (jookseb kodust ära - pole spoiler, raamat selle stseeniga tegelikult algab ja siis lähme ajas tagasi ja saame teada, kes need inimesed on ja mis õieti juhtus).
selle loo peategelane on vist ikkagi Mali, kuigi jutustab põhiosa ajast tema kaksikvend Danny. nad on 12-aastased ja kasvavad vähekindlustatud peres, üksikemaga, nii et kuigi nad elavad kuulsast jalkastaadionist (Y Cae Ras) ümber nurga ja on suured jalkafännid - eriti Mali - ei saa nad kunagi mänge vaatamas käia, vaid istuvad mängupäevadel õues mingi vana diivani peal ja... kuulavad. (kuna satun vahel Wrexhamisse, kui mäng käib, võin kinnitada, et väravad kostavad küll ülihästi ära kaugemalegi, kui siin kirjeldatakse). ema töötab pikki vahetusi, isa elab saja miili kaugusel ja teda näeb harva. kooliga on nii ja naa: Danny on hea õpilane ja tal on palju sõpru, Mali aga... on lugeja jaoks ilmselgelt neuroeriline, aga millegipärast mitte ükski täiskasvanu tema elus seda ei teadvusta, nii et õppimine tal ei edene ja käitumine ka kontrolli all ei püsi.
ja siis ilmub nende ellu ema uus peika, kes Dannyle hirmsasti meeldib, aga kellega Mali üldse läbi ei saa, sest Andrewl on talle kui tüdrukule hulk ootusi, mida Mali ei suuda ega tahagi täita. nii et kui Danny saab kingiks kalli jalgpalli, siis Mali saab lillekimbu, ja kui Danny viiakse Wrexhami mängu vaatama, siis Mali, kes on üldse suurim Wrexhami fänn, keda iial nähtud, saadetakse... emaga ilusalongi.
mulle sinnamaani see lugu meeldis, sest tekitas huvi - kuidas siis nüüd laheneb kogu see värk? aga need lahendused, mis tulid, ei olnud mu jaoks kuigi usutavad, eelkõige just see osa, mis keerles Mali diagnoosi ümber (mida, to be fair, siin otse kunagi välja ei öelda, ja ega ma ise ka mingi ATH-ekspert ei ole). ja lõpuks ei saanud ma ikkagi kindlust, et Malit ümbritsevad täiskasvanud teda kuidagi paremini märkama või mõistma hakkasid või (isa puhul) oma käitumist kuidagi korrigeerisid ja juba tekitatud ebaõiglust kompenseerida üritasid. nii et ma ei tea, teoorias õnneliku lõpuga lugu, aga mul jäävad omad kahtlused.
aga mingi arenguhüpe on vahepeal toimunud ja kui ma siis jaanuaris otsustavalt asja kallale asusin, ei läinudki tegelikult nii kaua enam. eks see ole ka raamat... ma ei tea, keskmisele koolieale, lapsjutustajatega.
pealkiri lubab jalgpalliraamatut, tegelikult on ikkagi rohkem selline lugu, kus ühel lapsel on raske elu ja keegi teda ei mõista, kuni ta lõpuks hakkab päris meeleheitlikke tegusid tegema (jookseb kodust ära - pole spoiler, raamat selle stseeniga tegelikult algab ja siis lähme ajas tagasi ja saame teada, kes need inimesed on ja mis õieti juhtus).
selle loo peategelane on vist ikkagi Mali, kuigi jutustab põhiosa ajast tema kaksikvend Danny. nad on 12-aastased ja kasvavad vähekindlustatud peres, üksikemaga, nii et kuigi nad elavad kuulsast jalkastaadionist (Y Cae Ras) ümber nurga ja on suured jalkafännid - eriti Mali - ei saa nad kunagi mänge vaatamas käia, vaid istuvad mängupäevadel õues mingi vana diivani peal ja... kuulavad. (kuna satun vahel Wrexhamisse, kui mäng käib, võin kinnitada, et väravad kostavad küll ülihästi ära kaugemalegi, kui siin kirjeldatakse). ema töötab pikki vahetusi, isa elab saja miili kaugusel ja teda näeb harva. kooliga on nii ja naa: Danny on hea õpilane ja tal on palju sõpru, Mali aga... on lugeja jaoks ilmselgelt neuroeriline, aga millegipärast mitte ükski täiskasvanu tema elus seda ei teadvusta, nii et õppimine tal ei edene ja käitumine ka kontrolli all ei püsi.
ja siis ilmub nende ellu ema uus peika, kes Dannyle hirmsasti meeldib, aga kellega Mali üldse läbi ei saa, sest Andrewl on talle kui tüdrukule hulk ootusi, mida Mali ei suuda ega tahagi täita. nii et kui Danny saab kingiks kalli jalgpalli, siis Mali saab lillekimbu, ja kui Danny viiakse Wrexhami mängu vaatama, siis Mali, kes on üldse suurim Wrexhami fänn, keda iial nähtud, saadetakse... emaga ilusalongi.
mulle sinnamaani see lugu meeldis, sest tekitas huvi - kuidas siis nüüd laheneb kogu see värk? aga need lahendused, mis tulid, ei olnud mu jaoks kuigi usutavad, eelkõige just see osa, mis keerles Mali diagnoosi ümber (mida, to be fair, siin otse kunagi välja ei öelda, ja ega ma ise ka mingi ATH-ekspert ei ole). ja lõpuks ei saanud ma ikkagi kindlust, et Malit ümbritsevad täiskasvanud teda kuidagi paremini märkama või mõistma hakkasid või (isa puhul) oma käitumist kuidagi korrigeerisid ja juba tekitatud ebaõiglust kompenseerida üritasid. nii et ma ei tea, teoorias õnneliku lõpuga lugu, aga mul jäävad omad kahtlused.
Displaying 1 of 1 review