Uneretk

by Marie Under

On tuuled lõõtsudes lõhkunud jõge,
see turtsudes kees.
Ma sülgasin pihku ja sõudsin kui sõge,
ma sõudsin, mis jõudsin, kui täis meremees.

Siis tõukasin lootsiku randa. Kas tohin?
Mis kuulen ja näen:
mis noordunud taevas! mis lohutav kohin!
Ei tohi või tohin -- ma siia jään.

Ma hingasin välja ning hingasin sisse,
et ragises rind.
Kesk rohelisemast rohelisse
ürghaljuse sosin meelitas mind.

64 pages, Paperback

First published January 1, 1968

Reviews

[KülliKivi · Rating 1 out of 5]

Under on Eestis palju loetud ja räägitud poetess, oma aja imetletud, aga ka pisut pilgatud objekt. Vähemalt jäi minul tema elusündmusi lugedes selline mulje. Ja taolise pildiga temast asusin ka tema luule juurde.
Paraku... mind see ei kõnetanud. Read, riimid ja vormid olid kõik kenasti olemas, olulised teemad esindatud ning oli ka huvitavaid sõnaleide, aga nende sisim sõnum ei jõudnud minuni. Kui tavaliselt tekib mul luulet lugedes mingi aja järel teatud stiilitunnetus, meeleolu ja kindel lugemise rütm, siis seekord - kahjuks ei vähimat haakumist ühelgi tasandil. See luule lihtsalt ei haaranud mind kaasa. Ja asi ei saa ka selles olla, et mulle ei sobiks vanemaealine Under, sest „Uneretk” on juba küpses eas luuletaja valikkogu. Enne seda proovisin lugeda kogu „Hääl varjust”, aga see tundus nii kauge ja masendav, et jätsin peale esimest kolmandikku pooleli... Ju vist pole minu autor või oli aeg läbinisti vale, mine tea...
Teemadeks olid siinses valikkogus valdavalt tagasivaated olnule („Hüvastijätt”), nukrad mõtiskelud, südamele kallid kohad („Must tuul”) ja kogetud olukorrad („Reseeda”). Meeleolu on neis veidi rusutud ja ärevatooniline ( „Öine teekond”, „Otsast pääle”).

[Reelika Raimet · Rating 4 out of 5]

https://raamaturiiulike.wordpress.com...