What do you think?
Rate this book
Kulinaarsed vested
„Parunite, eestlaste ja enamlaste“ ning „Rootsi kuninga valge laeva“ autor, Eesti Vabadussõjast osa võtnud seikleja, kes abiellus 1928. aastal paruness Benita Wrangeliga ja asus elama Kohilasse Tohisoo mõisa, avaldas 1931. aastal Rootsis oma „toidublogid“. Humoristlik pilguheit mõisakööki ning balti aadelkonna pisut karikatuursele hääbumisele.
Prof. Torkel Janssoni järelsõna
Prof. Torkel Janssoni järelsõna
- GenresFoodHistoryNonfiction
98 pages, Paperback
First published January 1, 1931
3 people are currently reading
132 people want to read
Ratings & Reviews
Friends & Following
Create a free account to discover what your friends think of this book!
Community Reviews
Displaying 1 - 30 of 36 reviews
January 13, 2015
Ülisüdamlikult ja kohati isegi läägesiirupiselt kirja pandud pilguheit aega, kus mõisad olid juba peaaegu põlenud, aga saksad polnud veel kõik surenud. Vt ka "kuidas teha s*tast ciabatta", "kilud anšoovisteks", "oblikas spinatiks", "puskar likööriks" jne. Autor ei kohku tagasi ühegi külalise ega kokkusaamise formaadi ees ning võluvate lühijuttudena volditakse lugeja ees lahti üha uute pidusöökide laudlinad, kaetakse need eimillestki loodud rikkaliku toiduvalikuga, dekoreeritakse küllusliku ja puuduliku vahel pendeldades ning nenditakse ilma igasuguse võltshäbita omaenese geniaalsust. Kui midagi üldse ette heita, siis ehk madeira veini ja tilli kuritarvitamist, aga see on pigem nokkimise pärast öeldud - pisukeseks karistuseks nende sadade kõhukorinate eest, mis lugemise ajal talveöhe kadusid. Soovitan kõigile, keda toit külmaks ei jäta.
October 31, 2020
Ahhh, kui hea! Sama vaib, mis viimati loetud Engströmi "Moskoviidid".
NB! Jube raske lugemine, kui kodus midagi head kapis ei ole! Süljenäärmetele andis tööd palju.
NB! Jube raske lugemine, kui kodus midagi head kapis ei ole! Süljenäärmetele andis tööd palju.
January 10, 2024
http://www.hyperebaaktiivne.ee/2024/0...
Carl Mothander "Kulinaarsed vested" annab võimaluse kiigata baltisaksa kaotatud paradiisi - mõisarahva ellu ning toidulauale. Seda raamatut on korduvalt mu Instagrami väljakutse erinevate teemade raames soovitatud ning seetõttu ostsin ta endale viimasel raamatumudijate kokkusaamiselt mälestuseks.
20. sajandi algus, Tohisoo mõis & Toompea. Kõik elu mured ja rõõmud lunastatakse rikkaliku või vähem rikkaliku pidusöögiga: Suupistelauad. Ainuõigel viisil valmistatud kohv. Segaliha. Värsked aiasaadused. Koduvein. Seened. Rammusad võileivad. Bool. Kanapojad. Kompott. Kilu ja heeringas. Köömnejuust. Vähid. Supp. Tilk Madeirat teeb kõik paremaks.
"See, kes oskab mulle õiget pruukosti pakkuda, võib mind oma väikese sõrma ümber mässida!"
"Kulinaarsed vested" jutustab muheda kõnepruugiga mõisarahva elust, kuhu kuuluvad suplus ja värskendav bool, külaskäigud ja võõrustamised, piinav flirdipõud, lauda ehtivad lilleõied (aga mitte vaasis, et vaadet segada!), jääle serveeritud külmad toidud, tants grammofoni saatel, luuletuste lugemine, neidude mehele panek, saanisõit aurava glögiga. Kui oled kunagi mõelnud, mida saksad sõid, siis leiad viimaks vastuse. Lisaks saab veel teada: Mida teha, kui külla saabub krahvinna, aga koer on just õhtusöögiks mõeldud liha nahka pistnud? Kuidas napsiga liialdanud sõber enne Kalli Kaasa saabumist elule turgutada? Kuidas kostitada hädamaandunud lendureid? Milline kodumaine vili ananassimaigulise veini valmistamiseks sobib? Mis on piisavalt romantiline, sentimentaalne ja pikantne magustoit kihluspeoks? Miks on krahvinna soolapulkade söömine tabu? Kuidas kõik tüdrukud mehele saada? Kuidas peaks poissmees endale süüa tegema õppima? Järelsõnast selgus küll, et kirjaniku elu nii roosiline ei olnud, näiteks härrastemaja asemel elas mees hoopis valitsejamajas, seega puhta kullana ei maksa iga sõna võtta.
Kui ma oleks ise köögis usinam, siis leiaks raamatust väga põnevaid ideid, mida süüa teha. Oma erilisi lemmikuid korrutab Mothander peatükist peatükki, nagu ainuõiget viisi kohvi valmistamiseks või milline delikatess on külma vahustatud võiga artišokid. Toredaks avastuseks olid veel Reine-Claude'i ploomid ehk renklood, mille üle tundis suurt uhkust kokk hiljuti loetud "Tormi märkides". Minu vaieldamatu lemmik kogu raamatus oli aga väljend "vaimne kardemon", mida Mothander kirjandusliku meelelahutuse kohta pruugib. Kavatsen selle oma sõnavarasse juurutada.
"Me ei saa sellest rikkamaks, kui kardinad ette tõmbame või köögis sööme."
Carl Mothander "Kulinaarsed vested" annab võimaluse kiigata baltisaksa kaotatud paradiisi - mõisarahva ellu ning toidulauale. Seda raamatut on korduvalt mu Instagrami väljakutse erinevate teemade raames soovitatud ning seetõttu ostsin ta endale viimasel raamatumudijate kokkusaamiselt mälestuseks.
20. sajandi algus, Tohisoo mõis & Toompea. Kõik elu mured ja rõõmud lunastatakse rikkaliku või vähem rikkaliku pidusöögiga: Suupistelauad. Ainuõigel viisil valmistatud kohv. Segaliha. Värsked aiasaadused. Koduvein. Seened. Rammusad võileivad. Bool. Kanapojad. Kompott. Kilu ja heeringas. Köömnejuust. Vähid. Supp. Tilk Madeirat teeb kõik paremaks.
"See, kes oskab mulle õiget pruukosti pakkuda, võib mind oma väikese sõrma ümber mässida!"
"Kulinaarsed vested" jutustab muheda kõnepruugiga mõisarahva elust, kuhu kuuluvad suplus ja värskendav bool, külaskäigud ja võõrustamised, piinav flirdipõud, lauda ehtivad lilleõied (aga mitte vaasis, et vaadet segada!), jääle serveeritud külmad toidud, tants grammofoni saatel, luuletuste lugemine, neidude mehele panek, saanisõit aurava glögiga. Kui oled kunagi mõelnud, mida saksad sõid, siis leiad viimaks vastuse. Lisaks saab veel teada: Mida teha, kui külla saabub krahvinna, aga koer on just õhtusöögiks mõeldud liha nahka pistnud? Kuidas napsiga liialdanud sõber enne Kalli Kaasa saabumist elule turgutada? Kuidas kostitada hädamaandunud lendureid? Milline kodumaine vili ananassimaigulise veini valmistamiseks sobib? Mis on piisavalt romantiline, sentimentaalne ja pikantne magustoit kihluspeoks? Miks on krahvinna soolapulkade söömine tabu? Kuidas kõik tüdrukud mehele saada? Kuidas peaks poissmees endale süüa tegema õppima? Järelsõnast selgus küll, et kirjaniku elu nii roosiline ei olnud, näiteks härrastemaja asemel elas mees hoopis valitsejamajas, seega puhta kullana ei maksa iga sõna võtta.
Kui ma oleks ise köögis usinam, siis leiaks raamatust väga põnevaid ideid, mida süüa teha. Oma erilisi lemmikuid korrutab Mothander peatükist peatükki, nagu ainuõiget viisi kohvi valmistamiseks või milline delikatess on külma vahustatud võiga artišokid. Toredaks avastuseks olid veel Reine-Claude'i ploomid ehk renklood, mille üle tundis suurt uhkust kokk hiljuti loetud "Tormi märkides". Minu vaieldamatu lemmik kogu raamatus oli aga väljend "vaimne kardemon", mida Mothander kirjandusliku meelelahutuse kohta pruugib. Kavatsen selle oma sõnavarasse juurutada.
"Me ei saa sellest rikkamaks, kui kardinad ette tõmbame või köögis sööme."
December 25, 2024
Kuratlikult mõnus lugemine! Istub talviseks lugemiseks nagu kerratõmbumine tugitoolis tee ja villase kampsuniga veidike külmas, tingimata puitküttega maakodus.
July 28, 2024
tere vabandust et 98 lehekülge kuu aega lugesin
January 17, 2023
"Ma süütasin piibu, heitsin mugavalt lamamistooli, sulgesin silmad ja hakkasin arendama kulinaarseid fantaasiaid (lk 34)"
December 23, 2020
äkki juhus, aga ilmselt mitte, et sattus kätte kohe pärast Hamsuni 'Nälja' lõpetamist :--) väga kosutavalt môjub praegu see tagasihoidlik hedonism
This entire review has been hidden because of spoilers.
January 5, 2015
Raamatust jäi mulje, et ükskõik millise 5-käigulise õhtusöögi valmistamine on veel lihtsam kui "Jamie Oliveri 15 minuti roogades"
May 18, 2024
Kõige jubedam raamat, mida ma lugenud olen!
Absoluutselt iga kord, kui selle kätte võtan ja hoolimata sellest, kui hiljuti olen pruukosti nautinud, tekib tahtmine külmkapi ust paotada. Halvematel hetkedel on soov koheselt retsept järgi proovida. Ja need toidu kirjeldused on tõesti jumalikult keelt alla viivad! Nagu ma kokkuvõtlikult aru saan, on absoluutselt iga hea toidu aluseks sorts kilusoolvett ja tilk madeirat.
Aga ma pean ütlema, et eeldatavasti on põhjuseks, miks see raamat nii hea on (võrreldes paljude teiste toidust rääkivate teostega näiteks), see, et härra Carolus on suutnud luua väga nauditava tegelaste galerii, kelle lugu on mõnus jälgida ning kes kõik toimetavad igatsusehõngulises maailmas. Anu Saluääre tõlge on ka korralikult mahlakas!
"Poissmeeste emantsipeerumine kodudraakoni ikke alt edeneb meie ajal kiiresti. Moodne kahetoaline korter kööginurgaga ja odavamate söögikohtade igapäevane igavus on pikapeale ajanud nii mõnegi poissmehe meeleheitele, ja ühel päeval astub ta otsustava sammu üle oma abituse Rubiconi: muretseb endale vajalikud riistapuud ja hüüab uljalt: 'Kas nüüd või ei iial! Ma teen ise endale süüa!'"
See raamat on puhas vaimne kardemon!
Absoluutselt iga kord, kui selle kätte võtan ja hoolimata sellest, kui hiljuti olen pruukosti nautinud, tekib tahtmine külmkapi ust paotada. Halvematel hetkedel on soov koheselt retsept järgi proovida. Ja need toidu kirjeldused on tõesti jumalikult keelt alla viivad! Nagu ma kokkuvõtlikult aru saan, on absoluutselt iga hea toidu aluseks sorts kilusoolvett ja tilk madeirat.
Aga ma pean ütlema, et eeldatavasti on põhjuseks, miks see raamat nii hea on (võrreldes paljude teiste toidust rääkivate teostega näiteks), see, et härra Carolus on suutnud luua väga nauditava tegelaste galerii, kelle lugu on mõnus jälgida ning kes kõik toimetavad igatsusehõngulises maailmas. Anu Saluääre tõlge on ka korralikult mahlakas!
"Poissmeeste emantsipeerumine kodudraakoni ikke alt edeneb meie ajal kiiresti. Moodne kahetoaline korter kööginurgaga ja odavamate söögikohtade igapäevane igavus on pikapeale ajanud nii mõnegi poissmehe meeleheitele, ja ühel päeval astub ta otsustava sammu üle oma abituse Rubiconi: muretseb endale vajalikud riistapuud ja hüüab uljalt: 'Kas nüüd või ei iial! Ma teen ise endale süüa!'"
See raamat on puhas vaimne kardemon!
March 15, 2020
no tõepoolest imeline... toidublogi. tühja kõhuga lugeda ei soovita.
nagu ma aru saan, siis Mothander kirjutas 20ndate lõpupoole Eestis elades Rootsi ajalehtedele kulinaarseid vesteid, ja see formaat on täitsa tuttav jah, selliseid kolumne armastan tänapäevalgi lugeda. (Mothanderi kõrvaltegelane, naise meheleminekueas nõbu Dolores meenutab mulle ühte hästi sarnast tegelast Tim Dowlingi kolumnidest the Guardianis, aga ma ei suuda tolle preili nime meenutada.)
nojah, igatahes need hõrgud toidukirjeldused - ümber jutustada neid ei anna, tuleb ise lugeda. mõndagi tahaks järele proovida, aga selleks oleks vist vaja täpsemat retsepti. ja no ikka hästi elati, kui näiteks haugile tehti kaste mürklitest ja vähilihast - minu jaoks on seal kolm rooga peidus ja saab pool nädalat süüa juba :)
ja inimeste/olukordade kirjeldused on sama hõrgud ja täpselt see, mida ma Mothanderilt pärast ta parunite-raamatut ootasin. rohkem võiks seda kõike olla! õnneks on kaks sisukat järelsõna ka lisatud, üks tõlkijalt ja teine kelleltki rootsio professorilt.
nagu ma aru saan, siis Mothander kirjutas 20ndate lõpupoole Eestis elades Rootsi ajalehtedele kulinaarseid vesteid, ja see formaat on täitsa tuttav jah, selliseid kolumne armastan tänapäevalgi lugeda. (Mothanderi kõrvaltegelane, naise meheleminekueas nõbu Dolores meenutab mulle ühte hästi sarnast tegelast Tim Dowlingi kolumnidest the Guardianis, aga ma ei suuda tolle preili nime meenutada.)
nojah, igatahes need hõrgud toidukirjeldused - ümber jutustada neid ei anna, tuleb ise lugeda. mõndagi tahaks järele proovida, aga selleks oleks vist vaja täpsemat retsepti. ja no ikka hästi elati, kui näiteks haugile tehti kaste mürklitest ja vähilihast - minu jaoks on seal kolm rooga peidus ja saab pool nädalat süüa juba :)
ja inimeste/olukordade kirjeldused on sama hõrgud ja täpselt see, mida ma Mothanderilt pärast ta parunite-raamatut ootasin. rohkem võiks seda kõike olla! õnneks on kaks sisukat järelsõna ka lisatud, üks tõlkijalt ja teine kelleltki rootsio professorilt.
July 19, 2015
"... meie abielu siin maal on palju päevi olnud üksainus suur õitsev ristikuväli kuldses päikesesäras"
Väga amüsantne lugemine, tarvitada jääpeal jahutatult ja ohtra tilliga.
Väga amüsantne lugemine, tarvitada jääpeal jahutatult ja ohtra tilliga.
September 30, 2023
Väga inspireeriv laupäevahommikune lugemine. Lemmikud tegelaskujud on Kallis Kaasa ja need vahustatud võis artišokid. Pärastlõunaks on neeludele vaatamata juba ühe hooga lõpetatud, kõrvale sirgeldatud leheküljejagu poenimekirja ja saab vaid rõõmu tunda, et terve õhtupoolik ja järgnev pühapäev tõotab tulla enda kulinaarsete otsingute lainel. Parim paari tunni raamat mis kätte juhtunud, aga selline mis võiks saata terve elu. Läheb oma maakodu dolce vita riiulile.
December 22, 2023
Mothanderi kulinaarsed vested on silmapaistvalt poeetilised ja humoorikad. Sobis lugemiseks ka minusugusele, keda toidu valmistamine sugugi ei huvita.
PS. Kindlasti soovin kõigile, kes ei ole veel lugenud, Mothanderi "Parunid, eestlased ja enamlased". Tuu oli lausa suhteliselt imeline raamat.
PS. Kindlasti soovin kõigile, kes ei ole veel lugenud, Mothanderi "Parunid, eestlased ja enamlased". Tuu oli lausa suhteliselt imeline raamat.
June 27, 2021
Kummaline raamat, aga kui sulle pakub huvi toit ja toiduvalmistamine või balti-saksa-rootsi aadlike hääbuv eluviis EW perioodil, siis tasub lugeda küll. Umbes nagu toidublogi enne toidublogisid.
December 29, 2023
Suud vett jooksma panevate toidukirjeldustega samaväärselt nauditavalt ja humoorikalt on kirjeldatud eri inimtüüpe. Väga hea lugemine!
October 24, 2024
Tühja kõhuga mitte lugeda :)
June 21, 2021
Tõesti, selle raamatu lugemisel peab kindlasti kapis midagi head olema, et saaks lugemispauside vahel ka ise head-paremat nautida ja siis edasi vesistada.
November 7, 2023
Minu arvamuse raamatust leiab blogist https://triinuraamatud.wordpress.com/...
April 21, 2015
Niisiis, kena kimp toidu ümber keerlevaid vesteid, mis annavad põgusa pilgu ka kahe sõja vahelises Eestis elanud aadlike ellu. Vana seikleja Mothander, kes sattus von Wrangeliga abielludes mõneteistkümneks aastaks mõisnikuks, kirjeldab lustlikke juhtumeid erinevate pidusöökide valmistamise ja söömise ajast, nii iidvanas (esimene teadaolev mainimine 13. sajandi keskpaigast!) Tohisoo mõisas kui ka nende Toompea talveresidentsis. Ja jagab sealjuures nii mitmeidki toiduretsepte, mida ka ilma mõisaomanik olemata annab tänapäevalgi järele proovida.
Okei, tõlkija suunas läheb väike näpuvibutus. Ma saan aru, et mõningane vanamoodsus ja rootsipärasus on taotluslik aga kohe esimesel leheküljel kasutada omadussõna "bisarne" ["bisarses miljöös"], no ma ei tea. Jah, mul on ka Rootsis elav tuttav vanahärra, kelle kõnepruuki on kindlalt kinnistunud tegusõna "fungeerama" (tähenduses "toimima" vms) aga ta räägib eesti keeles, Carolus kirjutas oma vested siiski rootsi keeles ja tõlkija oleks võinud minu arvates sellistest veidrustest hoiduda. :D
Aga muidu, igati mõnus lugemine. Et vested on ka parajalt lühikesed (pikkusega paarist-kolmest leheküljest nelja-viie leheküljeni) , siis väga sobilikud ka magamiseelseks nautimiseks, olgu siis ühe- või mitmekaupa. Tõsi, väga tühja kõhuga ei ole ilmselt tark seda raamatut kätte võtta, sest muidu võib une asemel end külmiku eest leida. :)
Paar õrritavat tsitaati ka: "See, kes ei söö vahustatud võiga artišokke, niikaua kui neid saada on, teeb pattu.Või ei taipa mõhkugi maailma kõige maitsvamatest aedviljadest." (lk.32)
"Täpselt koos kellalöökidega saabusid külalised. Tante, Onkel, Leheneegrite Pealik, Kalli Kaasa obligatoorne võluv nõbu - niipea kui me oleme ühe neist mehele pannud, saadetakse meile kohe uus." (lk. 61)
Okei, tõlkija suunas läheb väike näpuvibutus. Ma saan aru, et mõningane vanamoodsus ja rootsipärasus on taotluslik aga kohe esimesel leheküljel kasutada omadussõna "bisarne" ["bisarses miljöös"], no ma ei tea. Jah, mul on ka Rootsis elav tuttav vanahärra, kelle kõnepruuki on kindlalt kinnistunud tegusõna "fungeerama" (tähenduses "toimima" vms) aga ta räägib eesti keeles, Carolus kirjutas oma vested siiski rootsi keeles ja tõlkija oleks võinud minu arvates sellistest veidrustest hoiduda. :D
Aga muidu, igati mõnus lugemine. Et vested on ka parajalt lühikesed (pikkusega paarist-kolmest leheküljest nelja-viie leheküljeni) , siis väga sobilikud ka magamiseelseks nautimiseks, olgu siis ühe- või mitmekaupa. Tõsi, väga tühja kõhuga ei ole ilmselt tark seda raamatut kätte võtta, sest muidu võib une asemel end külmiku eest leida. :)
Paar õrritavat tsitaati ka: "See, kes ei söö vahustatud võiga artišokke, niikaua kui neid saada on, teeb pattu.Või ei taipa mõhkugi maailma kõige maitsvamatest aedviljadest." (lk.32)
"Täpselt koos kellalöökidega saabusid külalised. Tante, Onkel, Leheneegrite Pealik, Kalli Kaasa obligatoorne võluv nõbu - niipea kui me oleme ühe neist mehele pannud, saadetakse meile kohe uus." (lk. 61)
March 6, 2018
Ilmselgelt käis Michelini-tasemel kodukokkamine juba 100 aastat tagasi täpselt samal tasemel, nagu tänapäeval Jamie meid veenda üritab - natuke oliiviõli ja peotäis rohelist... või siis igale poole surts madeirat ning kõik maitsebki imeline, tunni aja reaalse töö ning sellele eelnenud 5 minutise inspiratsioonihetke jooksul valmib 4-käiguline õhtusöök ootamatutele külalistele käepärastest vahenditest.
Ma ei tea kedagi, kes teaks kedagi, kes seda ka päriselt teostada suudaks.
Mis mind ehk kõige rohkem hämmastas, oli mõningate komponentide sage ja iseenesestmõistetav kasutamine, mida paljud inimesed, kellega rääkinud olen, pole ka tänapäeval maitsnud või ei tea, milline antud vili või aine välja näeb. Ilmselgelt on nõuka-aeg väga sügava lõhe meie ja rikkalike kulinaarsete maitsete vahele tekitanud (mis küll tänapäevase suuremate toidupoodide valiku juures ei tohiks enam probleem olla).
Aga raamatu lugemine on igatahes sama apetiitne, nagu roogade kirjeldused, piisavalt küpsetatud ning mõnusalt mahlane. Soovitan soojalt ;)
***
"Mis puudutab aedviljarooga, siis pole hilissügisel kunagi vaja kahelda. Nii kaua kui leidub artišokke, on inimese kohus neid süüa."
Ma ei tea kedagi, kes teaks kedagi, kes seda ka päriselt teostada suudaks.
Mis mind ehk kõige rohkem hämmastas, oli mõningate komponentide sage ja iseenesestmõistetav kasutamine, mida paljud inimesed, kellega rääkinud olen, pole ka tänapäeval maitsnud või ei tea, milline antud vili või aine välja näeb. Ilmselgelt on nõuka-aeg väga sügava lõhe meie ja rikkalike kulinaarsete maitsete vahele tekitanud (mis küll tänapäevase suuremate toidupoodide valiku juures ei tohiks enam probleem olla).
Aga raamatu lugemine on igatahes sama apetiitne, nagu roogade kirjeldused, piisavalt küpsetatud ning mõnusalt mahlane. Soovitan soojalt ;)
***
"Mis puudutab aedviljarooga, siis pole hilissügisel kunagi vaja kahelda. Nii kaua kui leidub artišokke, on inimese kohus neid süüa."
November 17, 2023
olen ju korra juba lugenud seda raamatut, aga kohe, kui Kuldsarja väljaanne Mirkosse ilmus, võtsin uuesti ette, sest oli meeles, mis tohutu hubane ja meeleolukas lugemine see oli.
esiteks kohe muidugi selgus, et kuigi eelmine kord lubasin endale, et proovin teha kohvi Mothanderi õpetuste kohaselt (nii, nagu ta sõjaväes kompaniiülem von Stedingkilt õppis - kaks teelusikatäit kohvi tassi külma vee kohta, aeglaselt keema lasta, paar kuni viis minutit tasasel tulel keeta ja siis kümme minutit settida lasta), aga ei ole teinud, sest... ma tahan oma kohvi kiiremini saada ja samuti ei saa ma aru, kuidas neil sõjas välitingimustes see kohv ära ei jahtunud selle kümne minuti settimise ajal vaskkannus? aga ma ikka proovin ära mingi hetk :)
mida ma ilmselt kunagi ei hakka proovima, on kõik need kirjeldatud road, kus kana täidetakse lambaliha ja peekoniga, lisatakse heeringat ja siis valatakse üle seenekastmega või umbes nii. mitte et ma ei arvaks, et see võib maitsev olla, aga kust mul see raha, et viie erineva pearoa jagu proteiini ühe toidu sisse panna.
seda peab küll ütlema, et väga low-carb on kõik need Mothanderi retseptid! kordagi ei mainita siin pearoa kõrvale riisi või makaronide keetmist; ikka liha-kala-mereannid, koore- ja munakastmed, salatid ja köögiviljad. magustoiduks tihti mingi variatsioon teemal marjad koorega. kartul ikka aegajalt saab mainimist ja võileiba rootslane ka armastab, aga nii üldises plaanis süsivesik väga ei valitse, mis vb seletab, miks nad selle suure söömise peale päris ümmargused polnud kõik.
mu lemmikveste on see, mis räägib krahvinna Smasquensi ("tema roosa salong on see nõelasilm, mille kaudu võõrsilt tulnu tee viib meie linna kõrgeimasse seltskonnaellu") bridžiklubi vastu korraldatud mässust.
esiteks kohe muidugi selgus, et kuigi eelmine kord lubasin endale, et proovin teha kohvi Mothanderi õpetuste kohaselt (nii, nagu ta sõjaväes kompaniiülem von Stedingkilt õppis - kaks teelusikatäit kohvi tassi külma vee kohta, aeglaselt keema lasta, paar kuni viis minutit tasasel tulel keeta ja siis kümme minutit settida lasta), aga ei ole teinud, sest... ma tahan oma kohvi kiiremini saada ja samuti ei saa ma aru, kuidas neil sõjas välitingimustes see kohv ära ei jahtunud selle kümne minuti settimise ajal vaskkannus? aga ma ikka proovin ära mingi hetk :)
mida ma ilmselt kunagi ei hakka proovima, on kõik need kirjeldatud road, kus kana täidetakse lambaliha ja peekoniga, lisatakse heeringat ja siis valatakse üle seenekastmega või umbes nii. mitte et ma ei arvaks, et see võib maitsev olla, aga kust mul see raha, et viie erineva pearoa jagu proteiini ühe toidu sisse panna.
seda peab küll ütlema, et väga low-carb on kõik need Mothanderi retseptid! kordagi ei mainita siin pearoa kõrvale riisi või makaronide keetmist; ikka liha-kala-mereannid, koore- ja munakastmed, salatid ja köögiviljad. magustoiduks tihti mingi variatsioon teemal marjad koorega. kartul ikka aegajalt saab mainimist ja võileiba rootslane ka armastab, aga nii üldises plaanis süsivesik väga ei valitse, mis vb seletab, miks nad selle suure söömise peale päris ümmargused polnud kõik.
mu lemmikveste on see, mis räägib krahvinna Smasquensi ("tema roosa salong on see nõelasilm, mille kaudu võõrsilt tulnu tee viib meie linna kõrgeimasse seltskonnaellu") bridžiklubi vastu korraldatud mässust.
March 31, 2020
FB lugemise väljakutse
#argoajalugu
Ajalooväljakutse tõi mind kahe väga erineva teoseni, Mothander oli saanud lugemise grupis palju kiita ja asja eest. No oli üks tore lugemine rootslasest, kes kahe maailmasõja vahel Eestis mõisnikupõlve sai nautida Tohisoo mõisas, sest tema Kallis Kaasa, kes raamatus usinasti napsi valmistab ja veini pruulib on kuulsa Wrangellide järeltulija Benita von Wrangell. Selles mõttes on muidugi õigus, et raamat ise ei ole klassikaline ajalooraamat, sest originaalis ilmus ta aastal 1931 ja siis oli ta ju täiesti kaasaegne jutustus köögist ja köögikunstist kahe ilmasõja vahelises Eestis. Mõisahärra ja hobikoka pilguga vaadates. Ajaloolisust lisab sellele raamatule kaval trikk, kus prof Torkel Janssoni eessõna "Parunite, eestlaste ja enamlaste" raamatule on siia teosesse järelsõnaks pandud. See aitab avada natuke konteksti ja saada aru, mis mees see Carl oli. (GR 5/5)
#argoajalugu
Ajalooväljakutse tõi mind kahe väga erineva teoseni, Mothander oli saanud lugemise grupis palju kiita ja asja eest. No oli üks tore lugemine rootslasest, kes kahe maailmasõja vahel Eestis mõisnikupõlve sai nautida Tohisoo mõisas, sest tema Kallis Kaasa, kes raamatus usinasti napsi valmistab ja veini pruulib on kuulsa Wrangellide järeltulija Benita von Wrangell. Selles mõttes on muidugi õigus, et raamat ise ei ole klassikaline ajalooraamat, sest originaalis ilmus ta aastal 1931 ja siis oli ta ju täiesti kaasaegne jutustus köögist ja köögikunstist kahe ilmasõja vahelises Eestis. Mõisahärra ja hobikoka pilguga vaadates. Ajaloolisust lisab sellele raamatule kaval trikk, kus prof Torkel Janssoni eessõna "Parunite, eestlaste ja enamlaste" raamatule on siia teosesse järelsõnaks pandud. See aitab avada natuke konteksti ja saada aru, mis mees see Carl oli. (GR 5/5)
November 20, 2022
"Kulinaarsed vested" on justkui päevaraamat teemaga, mida sai konkreetsel päeval söödud - autor Carl Mothander paneb kirja kuulsat Tohisoo mõisa külastanud külaliste suutäied ning tagasiside oma roogadele, mis kõigil külastajatel keele alla viivad.
Vahelduseks oli värskendav lugeda midagi tõeliselt isutekitavat ning kui mitte lihtsat (autori laud oli siiski uhkelt lookas), siis loomulikku: autor kasutas oma serveeringutes eelkõige kohalikke saaduseid, oma maal kasvavaid köögivilju, tuttava jahimehe, kalamehe või talupidaja käest soetatud liha ja kala või siis seda, mida parajasti külapoest saada oli - kasvõi kilukonserve.
Raamat tegi kõhu tühjaks ning andis täiendavat motivatsiooni tarbida kohalikku, eestimaist toitu, mis on ühtlasi maitsev ning külluslik.
Vahelduseks oli värskendav lugeda midagi tõeliselt isutekitavat ning kui mitte lihtsat (autori laud oli siiski uhkelt lookas), siis loomulikku: autor kasutas oma serveeringutes eelkõige kohalikke saaduseid, oma maal kasvavaid köögivilju, tuttava jahimehe, kalamehe või talupidaja käest soetatud liha ja kala või siis seda, mida parajasti külapoest saada oli - kasvõi kilukonserve.
Raamat tegi kõhu tühjaks ning andis täiendavat motivatsiooni tarbida kohalikku, eestimaist toitu, mis on ühtlasi maitsev ning külluslik.
Kõhklevat lugejat karistatakse sellega, et ta seda kunagi maitsta ei saa.
October 7, 2023
“Vahepala: artišokk. Inimese kohus on ka suurte maiste ohvrite hinnaga seda looduse imetegu nautida. Vahustatud võisse segada tilk sidrunimahla.
Magustoit: kaussi pannakse kõigepealt üsna magusat aprikoosikompotti. Selle peale paks kiht mandlibiskviiti. Selle peale koorest, meest ja võist keedetud karamellikastmest kate. Selle peale põldmarjamoos ja lõpuks jõhvikamahlaga toonitud roosa pilv vahukoort. Kui keegi protesteerib, siis visatakse ta lihtsalt välja.”
Magustoit: kaussi pannakse kõigepealt üsna magusat aprikoosikompotti. Selle peale paks kiht mandlibiskviiti. Selle peale koorest, meest ja võist keedetud karamellikastmest kate. Selle peale põldmarjamoos ja lõpuks jõhvikamahlaga toonitud roosa pilv vahukoort. Kui keegi protesteerib, siis visatakse ta lihtsalt välja.”
October 21, 2023
Vahva sõdur Šveik...ptui...tähendab Carl Mothanderi seiklused toidukunsti ümber. Mulle aga sellised šveikilikud lood nii väga ei istu.
April 14, 2024
Hõrgutav!
July 25, 2024
Meil kodus on ka kõige tavalisemal argipäeval kõik nii kenasti ja mõnusasti korraldatud ja koduse elu kohal hõljub alati kerge pidulikkuse hõng...
August 18, 2024
vaimustav
November 13, 2024
Uskumatult hea lugemine.
July 19, 2025
Ei teadnudki, et piparmündiõli ja madeirat võib lisada absoluutselt kõigele!
Displaying 1 - 30 of 36 reviews