What do you think?
Rate this book
Minu... #189
Minu Brasiilia. Tants idufirma ümber
„Raha, arvuti ja telefon siia!“ Tunnen iga külma higipiiska, mis mu otsaesiselt alla voolab. Olen korteris keset Rio de Janeiro slummi. „Ma pean selle firma käima saama,“ ketrab peas.
Nende kaante vahel tuleb juttu kuulirahest kontori kõrval, surmavatest vihmasadudest, bussiröövlitest, põlevatest autodest, aga ka lopsakast loodusest ja põnevatest loomadest, peidetud randadest, mäetippude vallutamisest ja loomulikult tantsust kõige selle üle ja ümber. Mina pean sambat (ja salsat) tantsida saama!
Olen Andre, sündinud-kasvanud Tallinnas, rännanud 71 riigis, elanud neljas, olen ettevõtja ja Casa de Baile tantsukeskuse asutaja ning kord võtsin nõuks käivitada idufirma Brasiilias. Kas ja kuidas see õnnestus – sellest raamatus.
Vamos! Lähme seikleme!
Andre Põlm
Nende kaante vahel tuleb juttu kuulirahest kontori kõrval, surmavatest vihmasadudest, bussiröövlitest, põlevatest autodest, aga ka lopsakast loodusest ja põnevatest loomadest, peidetud randadest, mäetippude vallutamisest ja loomulikult tantsust kõige selle üle ja ümber. Mina pean sambat (ja salsat) tantsida saama!
Olen Andre, sündinud-kasvanud Tallinnas, rännanud 71 riigis, elanud neljas, olen ettevõtja ja Casa de Baile tantsukeskuse asutaja ning kord võtsin nõuks käivitada idufirma Brasiilias. Kas ja kuidas see õnnestus – sellest raamatus.
Vamos! Lähme seikleme!
Andre Põlm
296 pages, Paperback
Published September 1, 2025
2 people are currently reading
25 people want to read
Ratings & Reviews
Friends & Following
Create a free account to discover what your friends think of this book!
Community Reviews
Displaying 1 - 6 of 6 reviews
September 22, 2025
Mis meeldis?
Äratundmisrõõm tuttavatest paikadest. Rio, São Paulo, Ubatuba (isegi üks Ubatubas pikalt resideerinud eesti mees, kes ka meie reisi õnnestumisele kord kaasa aitas :)). Valdavalt siiski kahest esimesest. Kui pudenes mõni infokild kohalikust elust, oli see maiuspalaks. Eks lühikeseks ajaks ja oma kaaslasega minnes on kohalikku ellu sulandumist napimalt. Ah jaa, ja mille ma absoluutselt juba olin unustanud - bussisõit Brasiilias! Põhimõtteliselt pärast seda sa tead, kuidas võivad end tunda su sokid pesumasinas. K u i neil oleksid tunded. Ka meie jaoks nii lihtne toiming nagu pangas käimine, mis seal on ikka isevärki kogemus.
Meeldis ka pilguheit idufirmade raha põletamise maailma. Ma saan aru, et igast ideest ei saagi saada asja ja et ükssarvikud ei saakski sündida ilma väärtuslike õppetundideta. Ja et ebaõnnestumistest õpib rohkem kui õnnestumistest, seegi on fakt.
Ja on ikka uskumatu, kui oluline on tänaseni brasiillaste jaoks ühe Jacksoni video filmimine Seda Rios filmitud kohta ma ei ole oma silmaga näinud, aga Salvador da Bahia oma küll. Ja absoluutselt iga kohalik, kellega seal jutuajamiseks läks (kehakeeles muidugi!), mainis selle fakti ära.
Mis ei meeldinud?
Natuke karu-aabitsalik dialoog ("kas lähme täna õhtul sinna?", "jaa, lähme"...).
Mõned veidrused olid tekstis veel, oli vist nt "ta pidi end tõendama", "teenindaja tuba". Aga see võis ka mu unehäguse silma meelepete olla.
Brasiilias käidud nagu niuhti!
Äratundmisrõõm tuttavatest paikadest. Rio, São Paulo, Ubatuba (isegi üks Ubatubas pikalt resideerinud eesti mees, kes ka meie reisi õnnestumisele kord kaasa aitas :)). Valdavalt siiski kahest esimesest. Kui pudenes mõni infokild kohalikust elust, oli see maiuspalaks. Eks lühikeseks ajaks ja oma kaaslasega minnes on kohalikku ellu sulandumist napimalt. Ah jaa, ja mille ma absoluutselt juba olin unustanud - bussisõit Brasiilias! Põhimõtteliselt pärast seda sa tead, kuidas võivad end tunda su sokid pesumasinas. K u i neil oleksid tunded. Ka meie jaoks nii lihtne toiming nagu pangas käimine, mis seal on ikka isevärki kogemus.
Meeldis ka pilguheit idufirmade raha põletamise maailma. Ma saan aru, et igast ideest ei saagi saada asja ja et ükssarvikud ei saakski sündida ilma väärtuslike õppetundideta. Ja et ebaõnnestumistest õpib rohkem kui õnnestumistest, seegi on fakt.
Ja on ikka uskumatu, kui oluline on tänaseni brasiillaste jaoks ühe Jacksoni video filmimine Seda Rios filmitud kohta ma ei ole oma silmaga näinud, aga Salvador da Bahia oma küll. Ja absoluutselt iga kohalik, kellega seal jutuajamiseks läks (kehakeeles muidugi!), mainis selle fakti ära.
Mis ei meeldinud?
Natuke karu-aabitsalik dialoog ("kas lähme täna õhtul sinna?", "jaa, lähme"...).
Mõned veidrused olid tekstis veel, oli vist nt "ta pidi end tõendama", "teenindaja tuba". Aga see võis ka mu unehäguse silma meelepete olla.
Brasiilias käidud nagu niuhti!
December 24, 2025
Pole varem ühtegi reisiteemalist kirjandust kätte võtnud ega osanud mingite ootustega "Minu Brasiiliat" lugema hakata.
Aga õnneks ei pidanud ma pettuma. Raamatu sisu koosneb põhiliselt Andre praktilisest kogemusest Brasiiliasse kolimise, seal ettevõtte loomise ning igasuguste veidrustega kokkupuutest. Lugejale tuuakse hulgaliselt võrdlusi igapäevaelu, ühiskonnanormide ja ettevõtlusega seotud toimingute absurdsetest erinevustest Eesti ja Brasiilia vahel.
Selliseid enese jaoks igavamaid reisiblogi stiilis linna ja looduse-randade kirjeldusi jagus vaid pooleteise peatüki jagu raamatu viimases kvartalis või siis pisteliselt peatükkide sisse põimituna. Ehk et loo flow ega kaasahaaratavus selle tõttu ei kannatanud ning samas leiaks sealt ka iga reisihuviline mitmeid infokilde selle kohta, mida näha ja kogeda.
Kirjeldatud sündmused hoidsid põnevust üleval ning mitmel korral avastasin end raamatut plaanitust kauem käes hoidmas. Igati viie tärni vääriline.
Aga õnneks ei pidanud ma pettuma. Raamatu sisu koosneb põhiliselt Andre praktilisest kogemusest Brasiiliasse kolimise, seal ettevõtte loomise ning igasuguste veidrustega kokkupuutest. Lugejale tuuakse hulgaliselt võrdlusi igapäevaelu, ühiskonnanormide ja ettevõtlusega seotud toimingute absurdsetest erinevustest Eesti ja Brasiilia vahel.
Selliseid enese jaoks igavamaid reisiblogi stiilis linna ja looduse-randade kirjeldusi jagus vaid pooleteise peatüki jagu raamatu viimases kvartalis või siis pisteliselt peatükkide sisse põimituna. Ehk et loo flow ega kaasahaaratavus selle tõttu ei kannatanud ning samas leiaks sealt ka iga reisihuviline mitmeid infokilde selle kohta, mida näha ja kogeda.
Kirjeldatud sündmused hoidsid põnevust üleval ning mitmel korral avastasin end raamatut plaanitust kauem käes hoidmas. Igati viie tärni vääriline.
February 4, 2026
Andre Brasiilia seiklusi on võimatu kokku võtta ühe lausega, sest sellesse mahtus lihtsalt nii palju.
Alates kõige tuttava mahajätmisest ja teisele poole maakera kolimisest lõpetades kuulirahega slummides, ning sinna vahele jäävatest retkedest loodusesse, aga ka juristide kabinetidesse, et idufirma täieõiguslikult käima tõmmata.
Siin raamatus on põhirõhk sõnal tants, kuid mitte ainult selle peamises tähenduses. Raamatus käib tants nii tantsupõrandal kui ka paberimajanduse ja bürokraatia, uute kommete, uute sõprade-kolleegide, loodusretkede ja kõige sellega harjumise ümber.
Peatükid haaravad kaasa juba esimesest lausest ja märkamatult läheb peatükk üle juba järgmiseks ja järgmiseks ...ning nii võibki juhtuda, et loed Brasiilia seiklustest varajaste hommikutundideni.
Andre kirjutab Brasiiliast ausalt ja ilustamata – nii, nagu sinna Euroopa loogilisest ruumist kolinud inimene seda näeb ja kogeb, läbi oma pilgu ja tunnete. Samas oskab ta kogu selle ilustamata reaalsuse kõrval välja tuua ka just seda ilu, mille poolest Brasiilia tuntud on – loodus, kaunid rannad, muusika, tants, kuum päike ja rõõmsad inimesed. Nii vahetabki ta raamatus käike idufirmaga seonduva bürokraatia ning kuuma Brasiilia randade ja looduse vahel, mis hoiab lugeja pidevalt mõnusas ootusärevuses, sest iial ei tea, mis järgmises peatükis juhtuma hakkab, sest peatüki lõpud ei reeda, millisesse seiklusesse Andre järgmisena suundub.
Ehkki olin Andre Brasiilia seiklustest kuulnud jutte ja näinud pilte, maalis raamat hoopis uutmoodi, veelgi eredama pildi sellest, mis tunne on seal reaalselt elada ja kohalike tempos kulgeda.
Soovitan igale reisihuvilisele, kel Brasiilia pikalt mõtteis mõlkunud ning neile, kes juba käinud ja tahaks seda kaunist riiki uue pilguga näha.
Alates kõige tuttava mahajätmisest ja teisele poole maakera kolimisest lõpetades kuulirahega slummides, ning sinna vahele jäävatest retkedest loodusesse, aga ka juristide kabinetidesse, et idufirma täieõiguslikult käima tõmmata.
Siin raamatus on põhirõhk sõnal tants, kuid mitte ainult selle peamises tähenduses. Raamatus käib tants nii tantsupõrandal kui ka paberimajanduse ja bürokraatia, uute kommete, uute sõprade-kolleegide, loodusretkede ja kõige sellega harjumise ümber.
Peatükid haaravad kaasa juba esimesest lausest ja märkamatult läheb peatükk üle juba järgmiseks ja järgmiseks ...ning nii võibki juhtuda, et loed Brasiilia seiklustest varajaste hommikutundideni.
Andre kirjutab Brasiiliast ausalt ja ilustamata – nii, nagu sinna Euroopa loogilisest ruumist kolinud inimene seda näeb ja kogeb, läbi oma pilgu ja tunnete. Samas oskab ta kogu selle ilustamata reaalsuse kõrval välja tuua ka just seda ilu, mille poolest Brasiilia tuntud on – loodus, kaunid rannad, muusika, tants, kuum päike ja rõõmsad inimesed. Nii vahetabki ta raamatus käike idufirmaga seonduva bürokraatia ning kuuma Brasiilia randade ja looduse vahel, mis hoiab lugeja pidevalt mõnusas ootusärevuses, sest iial ei tea, mis järgmises peatükis juhtuma hakkab, sest peatüki lõpud ei reeda, millisesse seiklusesse Andre järgmisena suundub.
Ehkki olin Andre Brasiilia seiklustest kuulnud jutte ja näinud pilte, maalis raamat hoopis uutmoodi, veelgi eredama pildi sellest, mis tunne on seal reaalselt elada ja kohalike tempos kulgeda.
Soovitan igale reisihuvilisele, kel Brasiilia pikalt mõtteis mõlkunud ning neile, kes juba käinud ja tahaks seda kaunist riiki uue pilguga näha.
September 25, 2025
Andre on hoogne, siiras, rõõmus inimene, olemuselt sangviinik. Kui vaadata tema Brasiilia-lugu mõne teise nurga alt, siis võiks see olla hoopis hädade ja õnnetuste lugu. Kui palju kriminaalset toimub igapäevaelus (firma esimene töötaja ei ilmu esimesel päeval tööle, sest teda on röövitud...) ja mis segadused bürokraatiaga (mis mõttes ei saa pangaarvet avada?), ja mismoodi ideena ilus idufirma pikalt venima jäi, nii et Brasiilia tõusvast majandusest sai langev. Häda ja õnnetus!?
Aga oh ei. Andre tundub täpselt selline inimene, kes „sidrunitest limonaadi teeb“ ja idufirma tegemise kivid-kännud lugudeks muudab. Ka see olukord, et firma kontoris peavad inimesed laua alla peituma, sest kõrvaltänavates läheb tulevahetuseks, tundub tema meelelaadile lihtsalt põnev seiklus...
Raamat tekstina mulle meeldib. On palju stseene, dialoogi. Mõtlen: kas raamat meeldiks Brasiilia-suunalisele reisikorraldajale? Kas see raamat võib viia Brasiiliasse? Mina arvan, et pigem ei. Kuidagi kummalisse vaakumisse jääb nende teemade kokku klapitamine: teadmine sellest, et sind võidakse iga hetk rünnata (nutitelefoni ja kella tei tasu kanda tänaval ja kindlasti mitte ühistranspordis!) ning samas kulgeb igapäevaelu mõnus elamine, tantsuklubides käimine, rannas jalutamine... Eks elu ongi risk, nii vist mõtleb riskiettevõtja, kes läheb oma unistust Brasiiliasse ellu viima.
Kindlasti annab see raamat sissevaate välismaise (idu)firma tegemisse: mida see tähendab, et lähed võõrale maale, sul on salapärase investori heakskiit ja sa pead kõik ise üles ehitama. Minema messidele, leidma usaldusväärsed inimesed, hakkama nende abiga kliente otsima... Investor jääbki salapäraseks tegelaseks, ilmselt teadlik autori valik, ja kaadri taha jääb ka see küsimus, kas investor sai lõpuks pahaseks ka, sest firma ju ei käivitunud nii, nagu lootus oli... Kolleegid ja kliendid ärkavad küll ellu.
Ma mõtlen elus sageli sellele, et mis on edu ja mis ebaedu ja kui palju oleneb perspektiivist ja vaatenurgast. „Minu Brasiilia“ raamatu lõppsõna kõneleb ka täpselt sel teemal. Iga kogemus on kogemus. Ma lisan siia ühe mõtte: KUI oleks see firma õnnestunud, siis poleks Andrel teises paralleelreaalsuses võibolla olnud ajaressurrsi, et raamatut kirjutada? Ja võimalik ka, et ebaedu lugu on loona huvitavam kui edulugu. Nii et, nagu ütleb vanasõna: igas halvas on head, igas heas on halba.
Aga oh ei. Andre tundub täpselt selline inimene, kes „sidrunitest limonaadi teeb“ ja idufirma tegemise kivid-kännud lugudeks muudab. Ka see olukord, et firma kontoris peavad inimesed laua alla peituma, sest kõrvaltänavates läheb tulevahetuseks, tundub tema meelelaadile lihtsalt põnev seiklus...
Raamat tekstina mulle meeldib. On palju stseene, dialoogi. Mõtlen: kas raamat meeldiks Brasiilia-suunalisele reisikorraldajale? Kas see raamat võib viia Brasiiliasse? Mina arvan, et pigem ei. Kuidagi kummalisse vaakumisse jääb nende teemade kokku klapitamine: teadmine sellest, et sind võidakse iga hetk rünnata (nutitelefoni ja kella tei tasu kanda tänaval ja kindlasti mitte ühistranspordis!) ning samas kulgeb igapäevaelu mõnus elamine, tantsuklubides käimine, rannas jalutamine... Eks elu ongi risk, nii vist mõtleb riskiettevõtja, kes läheb oma unistust Brasiiliasse ellu viima.
Kindlasti annab see raamat sissevaate välismaise (idu)firma tegemisse: mida see tähendab, et lähed võõrale maale, sul on salapärase investori heakskiit ja sa pead kõik ise üles ehitama. Minema messidele, leidma usaldusväärsed inimesed, hakkama nende abiga kliente otsima... Investor jääbki salapäraseks tegelaseks, ilmselt teadlik autori valik, ja kaadri taha jääb ka see küsimus, kas investor sai lõpuks pahaseks ka, sest firma ju ei käivitunud nii, nagu lootus oli... Kolleegid ja kliendid ärkavad küll ellu.
Ma mõtlen elus sageli sellele, et mis on edu ja mis ebaedu ja kui palju oleneb perspektiivist ja vaatenurgast. „Minu Brasiilia“ raamatu lõppsõna kõneleb ka täpselt sel teemal. Iga kogemus on kogemus. Ma lisan siia ühe mõtte: KUI oleks see firma õnnestunud, siis poleks Andrel teises paralleelreaalsuses võibolla olnud ajaressurrsi, et raamatut kirjutada? Ja võimalik ka, et ebaedu lugu on loona huvitavam kui edulugu. Nii et, nagu ütleb vanasõna: igas halvas on head, igas heas on halba.
February 3, 2026
Seda raamatut lugedes tuli silme ette kohe Kanal2 peal jooksnud sari “Meie aasta Brasiilias”, aga tunnen, et see andis natukene isegi raamatule juurde kuna mõndade kohtade peal oli pilt selgelt silme ees. Pluss punktid ka QR-koodide eest, mis videona ette näitasid, millest täpselt juttu on. Raamat ise on mõnusalt kirjutatud ja kohe lust oli lugeda. Brasiilias ma siiski mingit firmat alustada küll kunagi ei sooviks 😆 Bürokraatia bürokraatiaks, aga kohe huvitav kas ma ise harjuks selle “aega on küll” elustiiliga 🤔
Natukene hakkasid häirima pidevad kordused kui ohtlik seal olla ikka võib ja kui lahked brasiillased on, kuigi erinevate olukordade kirjeldused olid jällegi silmiavardavad. Eriti meeldisid need punktid kuidas Andret ära märgistati lihtsa röövsaagina 😂 Tunnen isiklikult ka päris mitut brasiillast ja nad tõesti on hästi abivalmid, lahked ja omakasupüüdmatud (ka väljaspool Brasiiliat).
Raamatut soovitan lugeda ning Brasiiliasse soovika ka ikka kunagi kasvõi korrakski reisida (hoolimata nendest kõikidest ohtudest).
Natukene hakkasid häirima pidevad kordused kui ohtlik seal olla ikka võib ja kui lahked brasiillased on, kuigi erinevate olukordade kirjeldused olid jällegi silmiavardavad. Eriti meeldisid need punktid kuidas Andret ära märgistati lihtsa röövsaagina 😂 Tunnen isiklikult ka päris mitut brasiillast ja nad tõesti on hästi abivalmid, lahked ja omakasupüüdmatud (ka väljaspool Brasiiliat).
Raamatut soovitan lugeda ning Brasiiliasse soovika ka ikka kunagi kasvõi korrakski reisida (hoolimata nendest kõikidest ohtudest).
September 5, 2025
Andre viib lugeja hoogsale sõidule läbi tantsu ja ettevõtja pilgu. Rio de Janeiros uue äri ehitamise teekond, mida vürtsitavad seiklused slummides, kultuurierinevused töötajate leidmisel ja puhkehetked eksootilise looduse keskel, Brasiilia tuntuimas suurlinnas ja kaugemalgi. Haaravalt kirjutatud lugu, mis tekitab tunde nagu oleks selles sambarütmi virr-varris juba ise kohal!
Displaying 1 - 6 of 6 reviews