Muumitroll

Mumintrollen #3, 4, 6

by Tove Jansson, Vladimir Beekman (Translator)

Sisaldab jutustusi "Võlukübar", "Trollitalv" ja "Muumipapa memuaarid".

359 pages, Hardcover

Published January 1, 2004

About the author

Tove Jansson was born and died in Helsinki, Finland. As a Finnish citizen whose mother tongue was Swedish, she was part of the Swedish-speaking Finns minority. Thus, all her books were originally written in Swedish.

Although known first and foremost as an author, Tove Jansson considered her careers as author and painter to be of equal importance.

Tove Jansson wrote and illustrated her first Moomin book, The Moomins and the Great Flood (1945), during World War II. She said later that the war had depressed her, and she had wanted to write something naive and innocent. Besides the Moomin novels and short stories, Tove Jansson also wrote and illustrated four original and highly popular picture books.

Jansson's Moomin books have been translated into 33 languages.

Reviews

[Epp Petrone · Rating 5 out of 5]

Kui lummava lausega see lugu algab.
„Ühel hallil hommikul sadas Muumiorus maha esimene lumi. See tuli tihedalt ja vaikselt...“ Ja nii edasi.
Olen kuulnud, et on uuritud laste turvatunnet, täpsemalt seda, missugused lood ja lausumised neis tutvatunnet tekitavad. Klassikaline turvaolukord on see, kus ümberringi on torm ja sina oled põõsa all/kaisus/tares kamina ees... seal on olla soe ja hea.
Ka selle loo algus tekitab – minus vähemalt – rahulikku turvatunnet. Ei mingeid vilesid ja draamat („Veri!“ Teate ehk, milline hea lasteraamat selle sõnaga algab...). Hoopis „Ühel hallil hommikul sadas...“
Ma olen käinud sellel pisikesel kiviklibusel saarel, kus Tove Jansson oma muumitrolle kirjutas. (See pole mu teada tavalistele turistidele avatud, aga ma olin kunagi Soome riigi korraldatud noorte ajakirjanike programmis.) Hall, jah, täiesti hall oli meri meie ümber ja hallid olid kivid seal saarel. Natuke kadakanässisid mäletan ka. Soolalõhna õhus. Halli taevast Ja seda imestust, kui spartalik see kõik tõesti oli. Kivid ja vesi, väike vähese loodusega saar ja imeväike majake.
Aga selles ongi lihtsuse võlu.
Ma olen muumitrolle ikka vahel (üle) sirvinud. See on nagu „Karupoeg Puhh“, ei pea lugema palju, ei pea lugema algusest lõpuni... Selle turvalise lummuse ja huumori saab kätte ka natuke mekutades.
Ja minu lemmikud on - üsnagi seiklusvabad - muumitrollide talvepeatükid. Olen mõelnud, kas muumide ülemaailmse kuulsuse üks põhjuseid on muuhulgas ka see, et muumidel on neli aastaaega? Talvel lähevad nad tavaliselt magama. Söövad köhud kuuseokkaid täis, eriti maitsev see pole, aga siis ei lähe kõht talvel tühjaks. Keeravad end vooditesse, nende majakese peal sajab paks lumi, ja seal lumehange all nad põõnutavad. Minu meelest on kogu selle olukorra ette kujutamises midagi nii turvalist. Ja ürgset. Muumid pole ju inimesed, nad on... rotikeste moodi, ilma okasteta siilikeste moodi, igatahes on tunne, et nad on elava looduse osa ja inimeste eellased ja sugulased kusagil ammuses ajas või teises aegruumis, nad on kogenud selliseid talveunesid, nagu meie kunagi ehk ka kogesime. (Äkki jääajal? Kes teab :).)
Aga vahel ärkab Muumitroll keset talve üles. On unetu, läheb õue uitama ja näeb lund! Või äratatakse ta üles, sest mingi kentsakas hullus käib üle maa, „Inimesed jooksevad ühest kohast teise ja neil on jõulud...“

[Heli Künnapas · Rating 5 out of 5]

Mõnus ja armas lugemiselamus! Lastega õhtujuttudeks loetud raamat.

Pikemalt kirjutan siin: https://midaheliluges.blogspot.com/20...

[Liisa Ady · Rating 5 out of 5]

enam paremaks minna ei saa

[Krista · Rating 5 out of 5]

Raske on kosta midagi selle teose kohta, sest tegemist on klassikaga, korduvalt läbi loetud, erinevates animeeritud-nukufilmistatud versioonides läbi vaadatud looga, mida on minust kogenumad arvustajad söögi alla ja peale jõudnud arvustada. Pole vist vaja rõhutada, et tegu on ühe mu lemmikraamatuga (ja juba saigi rõhutatud): ühest küljest on siin looduse rüpes elavat fantaasiamaailma, teisest küljest, nagu Andres Jaaksoo selle 2004. a. väljaande järelsõnas ütleb: "TJ raamatute järgi saab turvalisuse tagatiseks olla üksnes oskus ja soov mõista ning armastada eelarvamusvabalt ilma ja inimesi, oskus ja soov iga abivajajat eelarvamusvabalt lohutada ning julgustada" (lk 356). Nii et, see ei ole lihtsalt nunnu-turvaline lumehelbekeste maailm, kus kõik on kukupaid ja kurja maailma õudused jäävad kusagile kaugele, vaid turvalisus on ka selle teose sisse kodeeritud just eelarvamusvabaduse kaudu. Ja kui ma mõtlen 2021. aasta viimasel päeval meie kohati häälekale osale ühiskonnast, siis tõepoolest, vahet pole, mitu protsenti läheb kaitseministeeriumile peente tapamasinate ostmiseks või okastraataedade ehitamiseks - nii kaua, kuni püsib eelarvamuslikkus, ei ole ka turvatunnet.
Aga mis siis, kui uuest aastast prooviks natuke teistmoodi - ajada joonde omi asju, juurdlemata ülearu palju teiste omapärade üle? Prooviks keskenduda mõne toreda Tuu-tiki soo üle arutamise asemel sellele, mida toredat ta õigupoolest teeb? Või kui end sportliku ja aktiivse koduvanana tundjad prooviks aktsepteerida pisimutukaid nagu Salomee. Ja kui mõni päev on õige natuke kehv, sest tahtsid parimat, aga suust välja pudenes ikka mingi jama, siis eks juhtub sedagi - siis tuleb iseennast hellalt kohelda. Ma ise arvan muide, et sellistel päevadel, kui sul on kaks vasakut jalga, kõik sõrmed on pöidlad ja suust pudeneb Tourette'i sündroomi meenutavaid "pärleid", on just paras tõmbuda Muumitrolli kombel puitvilla kasti, seal pisut villa enda ümber mässida ja pisut vigiseda. Pärast saab raamatuid lugeda ja teed juua, ning alles siis läheb elu jälle edasi.
Selline koduvillane aastalõpuheietus niisiis.