Aliis Aalmanni novellides tegutsevad enamasti tüdrukud ja noored naised, kes elavad oma elu praegusel 21. sajandil. Neis lugudes avalduvad Eesti elu äärealad, olgu see lapsepõlv väikelinnas raudtee ääres, kokkupressitud elu väikeses korteris või piiride katsetamine laste mängudes. Põlvkondi liitva punase niidina kannavad mitmeid novelle lapse suhted vanavanematega – teretulnud ühenduslülid katkestuste kultuuris.
Käesoleva raamatu eelviimane novell „Mina ei käinud siis veel koolis“ võitis niihästi ajakirja Looming auhinna kui ka Friedebert Tuglase novelliauhinna.
Aliis Aalmann (s. 1995) on kirjanik, kes ühendab oma loomingus sujuvalt rahvaluule ja 1990ndate põlvkonna elukogemuse, põimides seeläbi ühte naiste lood nõidadest barbideni. Temalt on seni ilmunud kaks luulekogu – „Verihaljas“ (Kultuurileht, 2021) ja „Väe võim“ (Tuum, 2023). „Verihaljas“ pälvis Betti Alveri kirjandusauhinna ning „Väe võim“ Gustav Suitsu luulepreemia. 2025. aastal võitis Aalmann Linnujämmi luulekonkursi, lisaks esineb ta sageli luuleprõmmudel, kus on korduvalt Eesti võistluse finaali pääsenud. Ta on õppinud eesti ja soome-ugri keeleteadust ning tegeleb ka maalimisega.
Aliis Aalmanni novellid on ilmunud ajakirjades Värske Rõhk, Looming ja Vikerkaar, kogumikus „Armastus pärast ja teisi lugusid“ (2021) ja „Eesti novell“ (2024, 2025).
Pole kunagi ühegi novellikoguga niivõrd samastunud. Ilmselt, kuna oleme autoriga täpselt sama vanad ning mõlemad "äärealadel" üles kasvanud. Tundsin, nagu võinuks ma olla pea iga peategelane nendes novellides. Ja kusjuures — raamatu lood põimusid niivõrd hästi kokku, et tegu võiks vabalt olla romaaniga, kus oma sündmusi nt samas elupaigas (kuigi raamatus see otseselt nii ei olnud) jutustavad eri tegelased. Soovitan!
Ullimuudu hää lugõminõ! Paigutasin kõik lood Võru agulimaastikule - Jaagumäe pood, lohisevad vanainemise', viimased lagunevad puitmajad ja nende vahel sodikriimulised hruštšovkad. Ja nagu juttudeski roidab seal ilusaid eksinud hingi, keda tõmbab see maa, mis neid alates lapsepõlvest on eemale tõuganud.
Noore eesti kirjaniku Aliis Aalmanni esimene proosateos - novellikogu, mille üks novell (“Mina ei käinud siis veel koolis”) on võitnud ka kaks auhinda. Tema novellid on mõne “kauges külas” sirguva tüdruku/neiu monoloogid võrdlemisi depressiivsest ja sünge väljavaatega elust. Lood on ängistava tooniga ja isegi kui midagi traagilist ei juhtu, on selline tunne, et mõni traagiline sündmus järgmise nurga taga siiski varitseb. Kuigi Aalmann on igati sõnaosav, pean ma tunnistama, et kõigi novellide üks ja sama lähtepunkt ning igakordne motiiv ängistavast maailmast mõjus lõpuks liigselt korduva ja lugejat survestavana. Ma loodan väga, et Aalmannil õnnestub oma järgmistes proosatekstides sellest tsüklist välja murda (miks mitte näiteks kirjutada hoopis üks helge tooniga põnevuslugu läbi meesterahva silmade?), sest keelelisest vaatenurgast on siin annet küll, mida veel nautida tahaks.