Andra Teede on tuntud ennekõike stsenaristi ja näitekirjanikuna, kuid alati on ta kirjutanud ka luulet. „Lind ei ole“ on Teede üheteistkümnes luulekogu ja see esitab eriti teravaid küsimusi naise identiteedi kohta maailmas, mis võitleb ikka veel misogüünia, groomimise ja koduvägivallaga. Kes on tänapäeva naine, kui ta pole lind, loom, maa ega rahvas, kuid ometi leidub teda igal pool ja kogu aeg? Andra Teede „Lind ei ole“ on isiklik ja universaalne luule, kaasaegne ning aegade ülene.
Hästi raske on tegelikult sellise luulekogu kohta midagi tarka kirjutada. Hea kogu on. Naise oma, räägib tema elust. Enamasti hetketunnetustes, aga kuna alati on praegune hetk seotud minevikuhetkedega, siis neist ka. Vahel ühes ja samas luuletuses, vahel on terve luuletus pühendatud sellele, kui oldi 16. Vahel tuleb meelde, kuidas dylan inimese ära päästis ja vahel meenutatakse jutte, mis räägitud, või telefonikõne toob midagi muud.
Aga muidu antakse tunnet, kui raske on olla ema ja kogu aeg jaksata ja oma elu on kaks tundi päevas, mille sees tuleb KÕIK ära teha. Antakse, kuidas on elada mehega ja temaga pere olla. Antakse tunnet, kuidas raha on otsas ja enam ei jaksa. Välja arvatud, et jaksad edasi, sest mis on alternatiiv. Antakse tunnet, mida pakub killuke vabadust selles välisriigis või teises. Kuigi hamaharjad jäid koju. Kuidas on olla naine, naine, naine, naine.
Ja kuidas see ON oluline. Ajab raevu ja meeleheitele, kuidas päris palju mehi ikkagi ei leia, et naine olemine midagi olulist tähendaks. Tähendab. Tähendab küll. Mida veel öelda? On riimi, enamus on vabavärss. On kordusi, mis mängivad hästi. Halvasti ei mängi miski. Hea kogu on. Mida ma veel rohkem oleksin tahtnud?
Ta räägib minu maailmast, nagu see on. Aga ei näita mulle maailmu, kuhu võiksin minna, mis ka kuskil ON.
Muide, raamatus on pildid ka. Tavaliselt vaatan illustratsioonidest üle ja läbi, aga siin otsisin ikka, et mida pisike inimkuju lahmakate keskkondade keskel teeb.
Loen luulet pigem harva, peamiselt perioodikast ja enamasti ei oska hinnata. On kuidagi kaks varianti, mulle kas meeldib või tundub, et ma ei saanud aru. „Lind ei ole“ meeldis mulle väga. Mul ei juhtunud äratundmist, et „mina ka“ või „minul ka“ või „jah, just nii“. Ses mõttes eriti ei puudutanud, juhtusid küll tibatillukesed äratundmise hetked, kuid valdavalt on mul kõik üsna teisiti. Ja paari esimese lugemiskorra järel, mulle tundus, et lihtsam. Mõttes isegi muigasin ja vormistasin peas loend-postitust sellest, kuidas eesti naise elu on ikka raske. Selles, selles ja veel umbes seitsmeteistkümnes küsimuses. Mul oli raamatukogu raamat, oli vaja tagastada ja kiiruga tegin isegi mustandi märkmikusse nendest x-teistkümnest punktist. Ja siis oli mitu nädalat kiire-kiiret ja kui lõpuks tühja failini jõudsin hakkasin kahtlema. Egas midagi, ketsid jalga ja raamatukokku – tõin raamatu tagasi. Lugesin veel mõned korrad ja mulle meeldib endiselt ja võib-olla isegi rohkem, kuid mulje on hoopis teine …
St, ma annan endale väga selgelt aru, et loen samu tekste, muutus on toimunud (ju) kusagil minu siseilmas ja endal on seda huvitav märgata.
Igatahes, kogusummas ei ole selles kogus sisalduvad tekstid kaugeltki nii pessimistlik kui mulle alguses tundus. On mõnes mõttes hirmus siirad ja adekvaatsed. Suhted on keerulised juba oma olemuselt ja paljus on süüdi teadagi kes, kuid siiski jõuab kirjanik ka küsimuseni, miks _me laseme_ endaga niimoodi teha. Elu väikeste lastega on raske, teadagi, magada ja tööd teha saab üksnes jupi kaupa ja leida aega iseendale näib kohati võimatu missioonina. Kõik need tavalised, väga maised mured: tööd on vaja teha, sest lastele tuleb ikka vähemalt maja jätta ja üldse, mida tulnukad mõtlevad, kui nad mind praegu näeksid … Aga ka palju ilusat ei jää märkamata ega üles märkimata, argipäevast välja saamise hetked näivad ehk selle võrra eredamad ja kui ka ei saa – kuud jõuab ikka vaadata, lastega koos, sõpradega või kasvõi üksinda vastu ööd, kui kõik magavad ja viimase „peab“ asjana koeralgi kõht täis söödetud. Kallis-inimene on spetsiaalselt pingi maja ette ehitanud, kus siis maha istuda ja mõelda, ju maast ja ilmast, tulevikust, olevikust ja minevikust, loomingust. Kibeduseta, isegi kuidagi huumoriga – näed kallis, need on need meie elu kaunimad aastad.
Eraldi rõõmustav on, et mõtted, olgu nad siis mõeldud maja ees öös istudes, telgis või mõne suurlinna sillal seistes, ei koondu üksnes enese naba imetluseks või omakäeliseks ajukepiks. Maailm nende tekstide taga on suur, see esmapilgul ehk veidi argipäevas ülekoormatud naine jõuab mõelda väga mitmesugustel teemadel – loomingu, ma ei leia nüüd sõna, võimalikus (?) kui sa oled väikelaste ema ja laiemalt – naine, loomeinimese majanduslik hakkamasaamine, sõjahirm ja riigikaitse, mitmes luuletuses kumab läbi mure keskkonnakaitse teemadel jne. Identiteedi- ja mäluküsimused nii ja naa pidi. Ja muidugi ilmast ka, see sügispimedus, eksole … Ja et lõpp tuleks ikka õnnelik 🙂
Ühesõnaga, hea, väga hea. Teravad, üllatavaid detaile täis ja sisutihedad tekstid, kohati ka muigama panevad.
Olla võin kui jää Või tulikuum Aga ma pole kumbagi Keskmine eesti koduperenaine On 37,6 (lk 35)
Väga üldistades võiks raamatu kokku võtta - mis on naine?
Ses mõttes ju tore ja puha, aga... natuke ka masendav ja demotiveeriv. Enim kardan aga hoopis vist ohvrirolli võimendamist. Kui me kogu aeg raiume igal võimalikul ja võimatul juhul, milline alam kiht me oleme ja kuidas meile muudkui liiga tehakse, siis see ei muutugi. Vastupidi, me leiame end õige pea selles mõnusas enesehaletsuse ja virisemise sohus püherdamas, ja mugav on ju ka. Rohkem tegusid ja vähem hala.
PS. See produtsendi lugu, need argumendid... oleks seda kõike nagu kuulnud :) Kui see on sama isik, siis lihtsalt mainin, et sugudega ei ole siin midagi tegemist. Ta käitub nii ka meestega.