What do you think?
Rate this book
Elu küsimusi : Vana arsti päevaraamat
Elu hilisõhtul memuaare kirjutama hakanud teenekas teadlane ja arst Nikolai Pirogov (1810–1881) neid lõpetada ei jõudnudki. Õnneks said paberile Tartu ülikoolis professorite instituudis veedetud aastad, samuti laiem vaade meditsiini jaoks nii pöördelistele aegadele Euroopas, kui sõnas „arstiteadus“ asuti tõepoolest rõhku panema teadusepoolele.
Tõlkija Ilona Martsoni saatesõnast saab rohkem teada nii Pirogovist, tema ajast kui ka memuaaride käekäigust.
Tõlkija Ilona Martsoni saatesõnast saab rohkem teada nii Pirogovist, tema ajast kui ka memuaaride käekäigust.
159 pages, Paperback
Published August 11, 2025
7 people are currently reading
50 people want to read
Ratings & Reviews
Friends & Following
Create a free account to discover what your friends think of this book!
Community Reviews
Displaying 1 - 11 of 11 reviews
September 8, 2025
Vististi tegelikult 3.5 tärni aga päris neljaks ei ümardaks.
Pirogovi elulõpul kihku-kähku kirja pandud mälestused (vähk ei oota), milles üllatuslikult on siiski palju detaili aga ka mitmeid vigu (millele ääremärkused viitavad). Detailsemalt on kajastatud Moskva, Tartu ja Berliini õpinguaastad. Eesti lugeja huvi võiks olla just Tartut puudutavas osas, kuid linna eluolu puudutatakse suhteliselt vähe (Pirogov oli liiga tuupur selleks, et täiel rinnal tudengipõlve pidada). Pigem ongi tegemist sissevaatega meditsiiniajaloo ühe üleminekuhetke biograafilisse teaduslukku. Ühtpidi huvitav lugeda, kuid samas pole mul siiski piisavalt huvi selle teemaga süvitsi minna (kuna ka enamasti mingeid suuri järeldusi neist seikadest ei tõmmata ja pigem on tegu ajaloo seisukohalt teisejärgulise stafaažiga). Meie jaoks loomulikult hea, et Pirogov jõudis Tartu aastad ära rääkida, kuid teisalt on ju täielikult puudu tema elu huvitavamad ajad.
Ääremärkuseid on päris palju, kuid ausalt öeldes oleksin tahtnud isegi rohkem ja sisukamaid ning aeg-ajalt on kummaline, et mingid asjad pole seletamist väärinud. Järelsõna on lühildane, kuid siiski päris põhjalik.
Pirogovi elulõpul kihku-kähku kirja pandud mälestused (vähk ei oota), milles üllatuslikult on siiski palju detaili aga ka mitmeid vigu (millele ääremärkused viitavad). Detailsemalt on kajastatud Moskva, Tartu ja Berliini õpinguaastad. Eesti lugeja huvi võiks olla just Tartut puudutavas osas, kuid linna eluolu puudutatakse suhteliselt vähe (Pirogov oli liiga tuupur selleks, et täiel rinnal tudengipõlve pidada). Pigem ongi tegemist sissevaatega meditsiiniajaloo ühe üleminekuhetke biograafilisse teaduslukku. Ühtpidi huvitav lugeda, kuid samas pole mul siiski piisavalt huvi selle teemaga süvitsi minna (kuna ka enamasti mingeid suuri järeldusi neist seikadest ei tõmmata ja pigem on tegu ajaloo seisukohalt teisejärgulise stafaažiga). Meie jaoks loomulikult hea, et Pirogov jõudis Tartu aastad ära rääkida, kuid teisalt on ju täielikult puudu tema elu huvitavamad ajad.
Ääremärkuseid on päris palju, kuid ausalt öeldes oleksin tahtnud isegi rohkem ja sisukamaid ning aeg-ajalt on kummaline, et mingid asjad pole seletamist väärinud. Järelsõna on lühildane, kuid siiski päris põhjalik.
October 8, 2025
Minu esimene raamat kirurgide tööst. Sain teada, et nad suhtuvad operatsioonidesse kui kunsti ja isegi võistlevad omavahel. Katsed loomadega ja ärkvel inimeste opereerimine tekitasid minus õõva.
September 23, 2025
Iseenesest huvitav ajastudokument.
Ajast kui peen mees väiksema häda korral kergendas end lihtsalt tänaval lumme, aga see-eest kostitas ta kaaslane teda ladinakeelse tsitaadiga. Ja kätepesu polnud veel kirurgiasse jõudnud.
Ajast kui peen mees väiksema häda korral kergendas end lihtsalt tänaval lumme, aga see-eest kostitas ta kaaslane teda ladinakeelse tsitaadiga. Ja kätepesu polnud veel kirurgiasse jõudnud.
October 5, 2025
Põnev lugeda milline oli meditsiin Pirogovi ajal ja kuidas arstiks õppimine välja nägi
October 12, 2025
Päris huvitav lugemine. Uskumatu, kui palju arstiteadus on arenenud.
October 6, 2025
Enne meditsiinilisi protseduure absoluutselt hurmav lugemine!
Pirogovi elulõpu-mälestused on oluliselt kopsakamad, LR on ilmutanud neist lõigu, mis võiks kõnetada meid, eestlasi. Siin on põgusalt juttu õpingutest Moskvas ja seejärel õnnelikust juhusest sattuda edasi õppima Tartusse, järgneb ka Saksamaa-periood. Tartu, see juba oli midagi! Ülikoolirahva käes oli võim linnas, elu oli suhteliselt lõbus, kes soovis, sel õnnestus koguni õppida. Näituseks Pirogov ise oli enne Tartut tundnud puudust näitlikust õppematerjalist, kõik oli puha teooria teooria otsa, aga kus on lahkamiseks laibad, kust üldse saab endale selgeks teha mis ja kus on? Tartus sai. Ja oi kuidas Pirogov seda nautis. Sest jah, seni Moskva diplomiga P. arstipraktika oli piirdunud kliinikus vaid ühe haigusloo kirjutamisega, kuhu ta igaks juhuks kuhjas raamatutest loetud haigushooge nii palju kokku, et see "muinaslooks" muutus.
Ja no mis elu! Eksameid tehti tollal dekaani k o d u s. Eelnevalt saatis doktorant sinna "eksaminaatorite kostitamiseks teed, suhkrut, mõned pudelid veini, torti ja šokolaadi." Kujutan juba ette, kui lõbusalt need eksamid lõppesid.
Kui nüüd keegi peaks ekslikult mõtlema, et see P. paarisaja aasta tagune Tartu-vaimustus oli ehk kuidagi eestlastega seotud, siis unustage ära! Nood olid ikka üsna nürimeelsed, P. toob selle kohta mitmeid näiteid, markantseim neist üks kõhukinnisuse juhtum, mida ihuvaevas tobuke "ravis" hobuselooga küljest võetud kellukese prundina kasutamisega. Aga jah, samas nendib P. kaastundlikult, et tšuhhoonets, "vaatamata oma arengupeetusele, ei ole laisk, vaid visa ja kannatlik; seda võis tunnistada igaüks, kes läks põllule ja jälgis, millise järjekindlusega tuli künda põllukividega üle külvatud pinnast. Pealegi ei asusta Baltimaid üksnes eestlased; tema ülejäänud elanikkond - lätlased - ei ole enam sugugi tšuhhoonetsite masti."
Aga jah, need erinevate meditsiini valdkondade professorid olid ühed lahedad ennasttäis kehkenpüksid küll ja loomulikult kõvad rivaalitsejad. Kes ei teadnud anatoomiast midagi, kes leidis, et eelnev laipadel harjutamine ei anna elusate inimeste opereerimiseks midagi tarvilikku, mõned leiutasid keerulisi ja kohmakaid instrumente, mida vaid nemad ise olid suutelised lõikusel kasutama.
Oo jaa, ja ma oleksin peaaegu unustanud, et kui me rääkime lõikustest, siis oli tol ajal oluline märksõna - ohvri (vabandust, patsiendi) võimalikult minimaalne piinlemine, anesteesiat ju ei olnud. Niisiis tekkis siingi kaks vastasleeri. Ühed leidsid, et valust tekkida võiva surmašoki vältimiseks tuleb operatsioon sooritada võimalikult kiiresti. Teine leer seevastu, et ainult täpsus ja põhjalikkus annavad edulootust, ehk et mida a e g l a s e m a l t lõikus läbi viia, seda... Njah, siin on üks päris kenake kirjeldus ühest taolisest aeglasest näidisoperatsioonist. Ei pea omama vist üleliia head fantaasiat, et mõista, mäherdused haige hala ja karjed sellist lõikust saatsid.
Sisu sisuks, ent ka sõnaseade on siin kohati tõeline maiuspala (tlk Ilona Martson). Näide: "Enne minu ärasõitu väljamaale hõivas ta sageli minu kujutluse, kuid ei avaldanud sügavat mõju. Instituudist saadud kasvatuse puudujääke ja pealiskaudset ilmavaadet ei korvanud teised, välispidised väärtused." Ehk siis robustsemalt väljendudes ilus, aga loll.
Nagu te juba ilmselt aru saite, nautisin ma iga rida sellest raamatukesest.
Pirogovi elulõpu-mälestused on oluliselt kopsakamad, LR on ilmutanud neist lõigu, mis võiks kõnetada meid, eestlasi. Siin on põgusalt juttu õpingutest Moskvas ja seejärel õnnelikust juhusest sattuda edasi õppima Tartusse, järgneb ka Saksamaa-periood. Tartu, see juba oli midagi! Ülikoolirahva käes oli võim linnas, elu oli suhteliselt lõbus, kes soovis, sel õnnestus koguni õppida. Näituseks Pirogov ise oli enne Tartut tundnud puudust näitlikust õppematerjalist, kõik oli puha teooria teooria otsa, aga kus on lahkamiseks laibad, kust üldse saab endale selgeks teha mis ja kus on? Tartus sai. Ja oi kuidas Pirogov seda nautis. Sest jah, seni Moskva diplomiga P. arstipraktika oli piirdunud kliinikus vaid ühe haigusloo kirjutamisega, kuhu ta igaks juhuks kuhjas raamatutest loetud haigushooge nii palju kokku, et see "muinaslooks" muutus.
Ja no mis elu! Eksameid tehti tollal dekaani k o d u s. Eelnevalt saatis doktorant sinna "eksaminaatorite kostitamiseks teed, suhkrut, mõned pudelid veini, torti ja šokolaadi." Kujutan juba ette, kui lõbusalt need eksamid lõppesid.
Kui nüüd keegi peaks ekslikult mõtlema, et see P. paarisaja aasta tagune Tartu-vaimustus oli ehk kuidagi eestlastega seotud, siis unustage ära! Nood olid ikka üsna nürimeelsed, P. toob selle kohta mitmeid näiteid, markantseim neist üks kõhukinnisuse juhtum, mida ihuvaevas tobuke "ravis" hobuselooga küljest võetud kellukese prundina kasutamisega. Aga jah, samas nendib P. kaastundlikult, et tšuhhoonets, "vaatamata oma arengupeetusele, ei ole laisk, vaid visa ja kannatlik; seda võis tunnistada igaüks, kes läks põllule ja jälgis, millise järjekindlusega tuli künda põllukividega üle külvatud pinnast. Pealegi ei asusta Baltimaid üksnes eestlased; tema ülejäänud elanikkond - lätlased - ei ole enam sugugi tšuhhoonetsite masti."
Aga jah, need erinevate meditsiini valdkondade professorid olid ühed lahedad ennasttäis kehkenpüksid küll ja loomulikult kõvad rivaalitsejad. Kes ei teadnud anatoomiast midagi, kes leidis, et eelnev laipadel harjutamine ei anna elusate inimeste opereerimiseks midagi tarvilikku, mõned leiutasid keerulisi ja kohmakaid instrumente, mida vaid nemad ise olid suutelised lõikusel kasutama.
Oo jaa, ja ma oleksin peaaegu unustanud, et kui me rääkime lõikustest, siis oli tol ajal oluline märksõna - ohvri (vabandust, patsiendi) võimalikult minimaalne piinlemine, anesteesiat ju ei olnud. Niisiis tekkis siingi kaks vastasleeri. Ühed leidsid, et valust tekkida võiva surmašoki vältimiseks tuleb operatsioon sooritada võimalikult kiiresti. Teine leer seevastu, et ainult täpsus ja põhjalikkus annavad edulootust, ehk et mida a e g l a s e m a l t lõikus läbi viia, seda... Njah, siin on üks päris kenake kirjeldus ühest taolisest aeglasest näidisoperatsioonist. Ei pea omama vist üleliia head fantaasiat, et mõista, mäherdused haige hala ja karjed sellist lõikust saatsid.
Sisu sisuks, ent ka sõnaseade on siin kohati tõeline maiuspala (tlk Ilona Martson). Näide: "Enne minu ärasõitu väljamaale hõivas ta sageli minu kujutluse, kuid ei avaldanud sügavat mõju. Instituudist saadud kasvatuse puudujääke ja pealiskaudset ilmavaadet ei korvanud teised, välispidised väärtused." Ehk siis robustsemalt väljendudes ilus, aga loll.
Nagu te juba ilmselt aru saite, nautisin ma iga rida sellest raamatukesest.
December 10, 2025
Osa Nikolai Pirogovi memuaaridest. Lõpetada ta neid ei jõudnud, aga paljud olulised asjad said kirja. Esineb kahjuks ka mitmeid vigu, mis on välja toodud joonealustes märkustes.
Algab tudengipõlvega Moskvas. Hiljem sattus arst Tartusse. Käis läbi ka teistest riikidest, aga valdavalt keskendub raamat Tartus veedetud ajale.
Kohati oli raamat huvitav ja oli huvitavaid teemasid. Ühena tooks välja kindlasti arstiteaduse arengu. Mind huvitasid ka ladina- ja saksakeelsed väljendid. Aga oli ka asju, mis nii palju huvi ei pakkunud. Oli asju, mis mind häirisid, näiteks julmus katsete tegemisel. Hiljem vanas eas jõudis autorile alles kohale, et jah, tõesti sai liiga julm oldud...
Raamat mõjus kuidagi kuivalt. Tolleaegsest seltsielust Tartus kuigi palju siit teada ei saa, kuna autor tegi valdavalt tööd. Eestlastega ta ka väga palju kokku ei puutunud, aga tal oli eestlastest sellegipoolest oma arvamus.
Algab tudengipõlvega Moskvas. Hiljem sattus arst Tartusse. Käis läbi ka teistest riikidest, aga valdavalt keskendub raamat Tartus veedetud ajale.
Kohati oli raamat huvitav ja oli huvitavaid teemasid. Ühena tooks välja kindlasti arstiteaduse arengu. Mind huvitasid ka ladina- ja saksakeelsed väljendid. Aga oli ka asju, mis nii palju huvi ei pakkunud. Oli asju, mis mind häirisid, näiteks julmus katsete tegemisel. Hiljem vanas eas jõudis autorile alles kohale, et jah, tõesti sai liiga julm oldud...
Raamat mõjus kuidagi kuivalt. Tolleaegsest seltsielust Tartus kuigi palju siit teada ei saa, kuna autor tegi valdavalt tööd. Eestlastega ta ka väga palju kokku ei puutunud, aga tal oli eestlastest sellegipoolest oma arvamus.
September 23, 2025
Väga kena sissevaade minevikku ja meditsiini lapsepõlve. Tartut natukene on ja Euroopat ka. Eks mälu veabki sellises vanuses juba alt, aga hämmastavalt palju oli selle seest siiski leida. Ääremärkusi oleks oodanud rohkem. Ei saanudku aru, millisel põhjusel samaväärsed kohad tekstis väärisid ära märkimist ja millised mitte.
November 22, 2025
Eluline ja detailirohke (kuigi faktivigadega, millele ka tõlkija poolt viidatud) kirjeldus Moskva ja Tartu ülikoolide arstiõpingutest. Paneks 3.5 aga eestlaste kirjeldus napp, ühekülgne ja halvustav 😕😉
This entire review has been hidden because of spoilers.
November 27, 2025
Päris hea et ei olnud patsient kaks sajandit tagasi. Samas oleks tahtnud olla kirurg, terve uus eriala oli välja kujunemas ja kui tulid veel anesteesia ja teadmised mikroobidest… osa suurte meeste nimelisi instrumente kasutame siiani. Langenbecki konks näiteks.
December 19, 2025
Sellesse raamatusse ikka andis end närida, aga see oli väärt ja see oli mulle väga-väga põnev lugemine. Just sellepärast, et esiteks see räägib ju minu Tartust, see räägib erinevate rahvuste erialasest siblimisest ja akadeemilisest läbikäimisest, nii et oleme kõik inimesed, aga paratamatult mingid stereotüübid ikka kujunevad ja räägib rahvustest, kellega mul on pistmist. See räägib kirurgiast ja ma saan pea kõigist terminitest aru! Ja pöörane on mõelda, et täna me ravime sisalikku ka lahkemalt kui tollal inimest, kellel tuli amputeerida jalg. Ja tollal oli meditsiin ja kirurgia sealhulgas nii loominguline eriala, oligi tavaks, et igaüks loob omaenda tervendamise tõed, mis võivad olla täiesti ristivastupidised teistele. Tuupimine ei olnud eeldus arstiks olemisel, õigupoolest eneseusk oligi vist ainuke, mida vaja oli ja elusloomad lahtilõikamiseks, tüütu, see maksis raha. Huvitav oli näha, kuidas juba Pirogov iseenda elule tagasi vaadates nii paljusid asju kahetses ja varasema teadmatuse arvele ladus. Ja et lektorid võivad olla ennast täis kukkked ja et riigid koolitasid endale spetsialiste saates neid igalepoole mujale juba siis. Igatahes pöörane
Displaying 1 - 11 of 11 reviews