Minu kangelased

by Andrus Kasemaa, Lea Arme (Editor)

Andrus Kasemaa romaani „Minu kangelased” kangelased pole just need, keda kutsutakse kuulsusteks. Vastupidi, nad on täiesti mittekuulsad, aga tuleb välja, et just nende nähtamatute inimeste elud peidavad endas kõige pöörasemaid lugusid. Endine Harkovi trammijuht, tema geniaalsest kokast naine, koerad ja rokkmuusikaarmastus. Isa ja tema rokkiv noorus, ema, kes veel pensionipõlveski panustab kaitsetööstusettevõttes, et viimaks täide viia oma unistus ja tuba ära remontida. Juhuslikult kodumaa teedel kohatud inimesed, kes jutustavad oma elust kõige kummalisemaid lugusid – mis nende jaoks on muidugi kõige tavalisemad. Sest see on nende elu. Ja kõik see kokku on – võta või jäta! – meie aeg. Veider ja naljakas, nukker ja lõbus ...

Kasemaa jätkab „Minu kangelastes” hõllanduslikku tööd tänapäeva argi-Eesti kroonikuna, millega ta tegi algust oma eelmises raamatus „Au kolhoosikorrale!” ja mis leidis lugejate seas väga head vastuvõttu. Seekordsed lood elust enesest on sageli isiklikuma tooniga, sest on põhiosas korjatud isa ja ema suust.

296 pages, Paperback

Published September 1, 2025

Reviews

[Silvia · Rating 4 out of 5]

esmalt. fuck that AI pask kaanekujundus. lisab lisakihi irooniat raamatule vaestest eestlastest suurte impeeriumite tõmbetuules. liiga vaesed, et oma raamatuid illustreerida. teiseks. me kõik teame mõnda vanameest, kes jaurab pidevalt oma noorusaja lugudest (olime kaks nädalat joomas ja läksime pihkvasse vanarauda müüma jne ja tagasi). miks siis nende lugude trükkimine tundub isegi riigireeturlik? kolmandaks. vbl tõesti siin riigis ulatub wifi metsa, aga selleks, et facebookis kohaliku ekre grupiga liituda. ja kinnisvaratehingu saab netiski teha, aga hui sul selleks raha jagub. neljandaks. kasemaa ei küsi, kas kusagil on parem, aga vastab, et ega ikka pole küll.

[Sille · Rating 3 out of 5]

Selle raamatu järel ma jõudsin järeldusele, et see Kasemaa totakavõitu siirus nähtavasti ikka ei ole nii siiras, vaid on pigem teadlikult doseeritud trollimine. Sealjuures tuleb siiski tunnistada, et ta ei tee oma tegelastest päris kahemõõtmelisi karikatuure, vaid näitab neid siiski inimlikena.
Ja ma usun jätkuvalt, et Kasemaa suurim tugevus seisneb hääle andmises neile, kes tavaliselt sõna ei saa, väikestele inimestele, elu kõrvaltegelastele.

[Marca · Rating 5 out of 5]

Öeldakse ju, et igaühe elust saaks romaani kirjutada. Kui päris romaanimõõtu välja ei anna, siis mõne novelli, följetoni või valmi vast ikka, ainuke häda, et igaühest pole kirjutajat. Või mis häda, pigem hea, et kõiki neid katsetusi ei avaldata, kuigi viimasel ajal on sellegagi hoogsalt pihta hakatud. Kasemaa on siinkohal härjal sarvist haaranud ja korralikult kirjutada mõistva inimesena teistele appi tõtanud. Igaüks jäägu ikka oma liistude juurde ja ma arvan, et siinkohal on see vägagi õigustatud, sest ”Minu kangelastele” annab kaine kõrvalpilk paljugi juurde.

Eks Kasemaale ole ennegi ette heidetud, et ta on säärane trikster, et inimesed ei tea, kuidas ta raamatuid lugeda - kas peaks vihastama, ahastama või huumoriga võtma. Teeb ta ikka nalja ju? Aga äkki ei teegi? A kas nii siis võib? Mulle on Kasemaa algusest peale sümpaatne olnud, sest mu meelest autentsus just selles peitubki, kui ei saa kindlat silti külge panna a la ”naljamees", "tõsine konservatiiv" või "kibestunud nostalgitseja". Kasemaa läheb oma raamatutes pidevalt endaga vastuollu ja see on tore, sest äärmiselt põhimõttekindlad inimesed tunduvad mulle alati väheke võltsid. Palju normaalsem on inimene, kes näiteks alustab oma tiraadi sellest, kuidas paksud inimesed ei tohiks paljastavaid riideid kanda ja lõpetab selle lausega "aga tegelikult kandku igaüks seda, mis talle meeldib, mis see minu asi on!" Vähemalt mind on eluaeg just sellised inimesed ümbritsenud ja ehk seetõttu tundub ka Kasemaa täiesti loogiline.

Pikemalt siin: https://marcamaa.blogspot.com/2025/10...

[Sulev Reisberg · Rating 3 out of 5]

Tegemist on 2025. a Kultuurkapitali kirjanduse sihtkapitali proosa aastapreemia ühe nominendiga. Võrdlemisi vaene ja väikese tutvusringkonnaga kirjanik kirjeldab selles romaanis oma lähikonda - eelkõige ema, isa, veidi ka tädi ja nende sõpru. Oma iseloomult ja kirjastiililt meenutas raamat mulle Mudlumi “Mitte ainult minu tädi Ellen”, aga on märksa pikem, mis minu arust on ka üks peamisi puudusi, sest ausalt öeldes midagi huvitavat ei toimu, naljakas ka eriti ei ole ning tegelased ei ole nii värvikad kui Ellenis. Jutt jookseb ju lobedalt ja sõna kirjanik valdab, seda ei saa salata, aga kaua sa seda kirjeldust mitte just kõige meeldivamatest inimestest ikka loed! Jääb mulje, et autor on püüdnud lihtsalt oma lähikondsete eluloost olulisemad seigad dokumenteerida, aga elulugudega juba on selline häda, et need ei moodusta enamasti sissejuhatust-teemaarendust-kulminatsiooni, eriti kui räägid veel mitme inimese elust. Njah.

[MARgOT · Rating 3 out of 5]

Tunnistan, et ma ei loe Kasemaad sugugi mitte nõukanostalgia pärast. Ma loen Kasemaad sellepärast, et tema tekstides lõikub tundesiirus trollindusega ja et tal on kväärindusest kama kaks. Vähe on tekste, mis lõbustaks, palju, mis tüütaks või ängistaks, aga siis tuleb Kasemaa ja üllatab jälle millegagi, näiteks andes kesk jutuhoogu vastuse Simon Kaggwa Njala legendaarsele küsimusele: ma olen gei, sest mu ema on üks suur kamandaja. Geniaalne, keep going, ja olgem ikka Suure Eesti Homoromaani ootuses.

[Mae Lender · Rating 5 out of 5]

Raamatut sulgedes vasardab mul peas vaid üks mõte - kui palju on nüüd neid tüüpe, kes võtavad tüki klaasi (aknaklaasi) ja pistavad selle veekaussi (või -vanni) ja seejärel võtavad nad paberikäärid, pistavad needki vette ja hakkavad lõikama. Klaasi. Lõikama. Paberikääridega. Sest Kasemaa kirjutas, et see on võimalik. Seda ei mõelnud ta muidugi ise välja ja mõni taibu on ilmselt terve elu teadnud, et nii saab. K u i ikka saab, eks ole.

Kasemaa, nagu ikka, annab oma raamatus hääle lihtsale, vaesele (maa)inimesele, kes, muide, on sageli põnevamadki kui need, kes kuust kuusse klantsajakirjades oma elusid laiali laotavad. Neid Kasemaa kaasteelisi on palju, ent neid on lihtne mitte märgata, ära unustada. See, et Kasemaa nad ivakesekski ajaks püünele toob, see on tänuväärne. Sest miks me loeme? Paljud ilmselt selleks, et näha ja mõista paremini ümbritsevat maailma. Kui lüüa mõni raamatupoe müügiedetabel lahti, siis on tõsielulised raamatud enamasti vapratest ja ilusatest. Või vähemasti sinnapoole pürgijatest, sest ikka kõnelevad autorid sellest, milliseid kangelaslikke tegusid nad on teinud (hakanud vähem sööma, rohkem (enese)arenema, ehk koguni muutunud multiorgastiliseks või saanud glükoositaseme kontrolli alla). Kasemaa kangelased on väheke teisest ooperist.

Palju on siin autori vanemate mälestusi ja lugusid, üldse nõukaaja lõpuotsa elust, kuid ka kaasaegsemaid leiab. Viimastes annavad tooni ärevad ajad ja inimeste valmisolek nende aegadega toimetulekuks... Ju paljud teavad niigi, aga ehk mõnele siiski annavad tarvilikku mõtteainet peatükid raamatukoguhoidja kriisikoolitamisest või desertööriga laua taga istumisest.

[Ulla Saar · Rating 3 out of 5]

Maadlesin selle raamatuga liiga palju, et lugemiskogemus oleks lõppkokkuvõttes olnud positiivne. Samas, iga kogemus ei peagi positiivne olema, lihtalt polnud minu raamat. Selline nõukaaja nostalgitsemine ning pehme ja vahest ka otsesem misogüünia. Samas mõned kohad olid toredad ka.
Kaanepildi eest null punkti, AI illustratsioon on tobedalt maneristlik.

[Diana · Rating 4 out of 5]

raudselt parim minu-sarja raamat, mida ma lugenud olen.

ja sry, a sellel ühel varraku kujundajal võiks küll photoshopi litsentsi ära käntseldada, sest need pidevad ai-kaanekujundused on ikka solvavalt jõledad. see nende hulgas.

[Brit · Rating 2 out of 5]

Mitmete kodumaiste kirjanduspreemiate nominent, sh Tammsaare kirjanduspreemia ning Kultuurkapitali proosa aastapreemia, ja minu esimene kokkupuude Kasemaa loominguga. Veidi keeruline otseselt millegi muuga võrrelda, ent annab võrdlemisi hea arusaama kirjaniku sulest.

Teos toob lugejateni lood erinevatest nn kangelastest, kes suures ei paista silmagi, kuid ühel või teisel moel mängivad omade/kohalike jaoks suurt rolli. Need pisikesed mutrikesed, kes toimetavad siin-seal ringi ja elavad läbi pööraseid seikluseid ka siis, kui keegi sellest otseselt meedias ei kuuluta. Juhuslikult ettejäänud või kohatud inimesed, nende lood ja nende hääled. Kuid millised on siis need lood? Noh, sõtlub kindlasti lugejast. Ilmselgelt on Kasemaa väga omamoodi huumoriga ning seeläbi sõltub raamatu lugemiselamus sellest, kas mõistad seda või mitte. Minu jaoks rütm kahjuks läbimurret ei saavutanud, mistõttu mitmed lood jäid pigem pinnapealseks ning lihtsalt kentsaks. Polnud äratundmisrõõmu, polnud kahjuks ka hetki, mil oleksin saanud kaasa muiata.

Kuna lugusid on raamatus mõistagi omajagu palju, on ka tegelaskujusid igast puidust ning eri mõõtudes. Lihtrahvas nagu ennemuiste, jutud otse elust enesest. Justkui oleks Kasemaa võtnud ühel heal päeval nõuks sõita läbi väikelinnade, teha juttu iga ettejäävaga ning panna kirja parimad palad. Need, mis peegeldavad kõige paremini jutustaja siirust ja omavad selgesti eristuvat häält. Nagu moosekant, kes kogub laululugude asemel kohalike kangelaste lugusid. Ma pole kindel, kas see kõik üldse kõlab loogiliselt, kuid vähemalt nii see loetu endast mulje jättis.

Kirjutamise poolest on tekst kergesti loetav ja jookseb võrdlemisi hea tempos. On nokkimist, on teravmeelsust, on siirust, on üle võlli keerutamist. Lood on näiliselt realistlikud, kuid peaaegu iga peatüki lõpus võid jääda mõtisklema selles tõepärasuse üle. Kas ikka oli või ei olnud, kas ikka tegi või ei teinud. On rohkelt arutlemist, mis liigub seinast seina, on mõtteid, mis looklevad ussina läbi sõnademere. Tulemi paremaks mõistmiseks tuleks esmalt kohanduda autori käekirjaga, muidu jääb oodatud lugemiselamus saamata.