What do you think?
Rate this book
Viron mafian kummisetä
Tosielämän gangsteritarina Tallinnan pimeiltä kujilta.
90-luvun alun Viro oli ”rosvojen Riviera”, jota ryösti ja hallitsi venäläinen mafia – kunnes Tallinnan kaduilla ja nyrkkeilysaleilla kasvanut Meelis Lao otti ohjat käsiinsä.
Miltä tuntuu tulla ammutuksi, ei kerran tai kahdesti, vaan seitsemän kertaa? Kuinka pukeutua lounaalle oligarkin kanssa – valitako istuva puku vai sellainen, jonka alle mahtuu myös luotiliivi? Huipulle päästäkseen on tehtävä kovasti töitä, mutta siellä pysyminen vasta töitä vaatiikin.
Muistelmateoksessaan Viron mafian kummisetä Meelis Lao kertoo elämästään 90-luvun Virossa ja Venäjällä, loistokkaan likaisessa ja gangsterien hallitsemassa maailmassa.
Hän tarjoaa ainutlaatuisen näkökulman Venäjän mafiaan ja kertoo, miten hallituksen ja rikollispomojen väliset siteet, salaiset sopimukset ja kulissien takaiset vedätykset muovasivat myös Vladimir Putinin nousua valtaan.
90-luvun alun Viro oli ”rosvojen Riviera”, jota ryösti ja hallitsi venäläinen mafia – kunnes Tallinnan kaduilla ja nyrkkeilysaleilla kasvanut Meelis Lao otti ohjat käsiinsä.
Miltä tuntuu tulla ammutuksi, ei kerran tai kahdesti, vaan seitsemän kertaa? Kuinka pukeutua lounaalle oligarkin kanssa – valitako istuva puku vai sellainen, jonka alle mahtuu myös luotiliivi? Huipulle päästäkseen on tehtävä kovasti töitä, mutta siellä pysyminen vasta töitä vaatiikin.
Muistelmateoksessaan Viron mafian kummisetä Meelis Lao kertoo elämästään 90-luvun Virossa ja Venäjällä, loistokkaan likaisessa ja gangsterien hallitsemassa maailmassa.
Hän tarjoaa ainutlaatuisen näkökulman Venäjän mafiaan ja kertoo, miten hallituksen ja rikollispomojen väliset siteet, salaiset sopimukset ja kulissien takaiset vedätykset muovasivat myös Vladimir Putinin nousua valtaan.
262 pages, Paperback
Published January 1, 2025
28 people are currently reading
148 people want to read
Ratings & Reviews
Friends & Following
Create a free account to discover what your friends think of this book!
Community Reviews
Displaying 1 - 18 of 18 reviews
May 23, 2024
Ma hakkasin seda raamatut kuulama teatud skepsisega. Aga kuna raamat algab atendaadistseeniga (see lugu, kus rinnataskus olnud mobiiltelefon Meelis Lao elu päästis), siis unustasin ma selle skepsise esialgu ära. Nautisin briti inglise keelt, mis tuletas mulle oma kõlalt meelde Joona Linna lugusid, mida samuti inglisekeelsete audioraamatutena kuulasin...
Ma olen selle loo nüüd isegi kaks korda läbi käinud, kõigepealt kuulasin inglise keeles ja siis lugesin eesti keeles. Ja ausalt öeldes ei oska ma praeguseks teha muud kui harutada lahti mõned küsimused, millele ma oskan vastata, ja need, millele ma vastata ei oska.
...Kas mulle meeldib see lugu? Jaa, loona meeldib see mulle väga. Haarav ja samas hariv, mõnusalt on vaheldatud isiklik narratiiv ja ajastu kirjeldus. Mõnes kohas tekib küll tunne, et võibolla on ajastu kirjeldusega üle võlli pandud, loogiliselt võttes siis ehk ka isikliku looga, aga jah, küsimus on, kas mulle meeldib see lugu. Jaa.
...Kes selle loo kirjutas? Ma hakkasin seda küsima kohe alguses ja vahel tuli see mulle ikka meelde. Kas Meelis Lao on päriselt nii hea kirjanik? Aga ta võib olla küll, omamoodi imeinimene. Mees, kellest mäletan ammust ajalehelugu, et tema enam (pärast järgmist atendaadikatset) ratastoolist ei tõuse, aga ta võimles end püsti ja vormi. Ja luges filosoofiat kõrvale. Aga kas ta tõesti on tänaseks see mees, kes istub ja kirjutab...? Mul on küsimus ja vastust ei ole. Igal juhul mulle meeldib see, kes loo kirjutas.
...Kas mulle meeldib Meelis Lao, tegelasena? Igasuguste memuaaride korral on see küsimus ju õigustatud, me lugejana ikka mõtleme sellele. Mul ei ole ka sellele ühest vastust. Tegelasena on ta kindlasti inspireeriv ja mitmekihiline. Intelligentne. Aus. Kohati nii peenelt eneseirooniline, et ma pole kindel, on see ikka iroonia, äkki on see lihtsalt ausus. Näiteks vahetult pärast atendaadikatset oigab ta oma Brioni ülikonna järele, mis on verine ja mille arstid ribadeks lõikavad.
Aga ma soovikski pigem olla nähtamatu kõikevaatlev kärbes, kes selle Brioni ülikonna õlal maandub, ma ei sooviks reaalse inimesena (ei naisena ega mehena) selles maailmas osaleda. Meelis Lao on see nn "lisa y-kromosoomiga mees", macho, kelle maailma kuulub ka naiste ärakasutamine (see on ilmselgelt vastastikune, aga ikkagi) ja valuvõtted meeste küsitlemisel, kui on vaja midagi (teada) saada... Nii ei oskagi ma vastata, kas mulle meeldib tegelane Meelis Lao või siiski mitte.
...Kas 90ndad olid päriselt sellised? Ka sellele küsimusele ei oska ma vastata. Imelik, elasin oma elu, käisin keskkoolis, ülikoolis, ja kusagil väga ähmasel kaugel taustal olid jutud "Linnuvabriku" ja muudest grupeeringutest, oli ka mingi teadmine, et nad omavahel notivad vahel üksteist maha, klaarivad arveid. Ma ei tundnud mitte kunagi isiklikku hirmu. Ei saanud aru, et elan ajastus, mida hakatakse hiljem ohtlikuks pidama.
...Kas Meelis Lao päriselt täitis riiklikku salamissiooni? Raamatus oli mitu üllatust, kõige suurem kindlasti see, et väidetavalt oli ta riigipalgal ja sai riigilt varustust, et võtta - lihtsustatult öeldes - Vene maffialt võim üle. Päriselt või? Ma ei tea seda vastust, aga ma siiski usun seda lugu selles raamatus. Ja see paneb igal juhul kogu Meelis Lao reputatsiooni hoopis uude valgusesse. Ta oli jõud, kes plaanis head, kuid pidi selleks korda saatma halba... Ja tõepoolest, teisiti ei oleks saanud. On olukordi ja tegelasi, mille puhul tuleb vastu rammida vägivallaga, et sind tõsiselt võetaks. Ka Joona Linna tegi oma lugudes seda.
...Miks see raamat nii imelikult lõppes? See oli audioraamatu lõpus. Ma togisin meeleheitlikult oma telefoni, sest see lugu ei saanud ju ometi niimoodi lõppeda! Peategelane on snaiperi meelevallas kusagil põõsastes hingeldamas, ilma relva ja telefonita, ta sörgikaaslase pea on just plahvatanud... No mida?
Aga jah. Just nii see raamat lõppeb. Täiesti nähtamatute tähtedega on sinna kirjutatud, et tuleb järgmist osa oodata.
Ma olen selle loo nüüd isegi kaks korda läbi käinud, kõigepealt kuulasin inglise keeles ja siis lugesin eesti keeles. Ja ausalt öeldes ei oska ma praeguseks teha muud kui harutada lahti mõned küsimused, millele ma oskan vastata, ja need, millele ma vastata ei oska.
...Kas mulle meeldib see lugu? Jaa, loona meeldib see mulle väga. Haarav ja samas hariv, mõnusalt on vaheldatud isiklik narratiiv ja ajastu kirjeldus. Mõnes kohas tekib küll tunne, et võibolla on ajastu kirjeldusega üle võlli pandud, loogiliselt võttes siis ehk ka isikliku looga, aga jah, küsimus on, kas mulle meeldib see lugu. Jaa.
...Kes selle loo kirjutas? Ma hakkasin seda küsima kohe alguses ja vahel tuli see mulle ikka meelde. Kas Meelis Lao on päriselt nii hea kirjanik? Aga ta võib olla küll, omamoodi imeinimene. Mees, kellest mäletan ammust ajalehelugu, et tema enam (pärast järgmist atendaadikatset) ratastoolist ei tõuse, aga ta võimles end püsti ja vormi. Ja luges filosoofiat kõrvale. Aga kas ta tõesti on tänaseks see mees, kes istub ja kirjutab...? Mul on küsimus ja vastust ei ole. Igal juhul mulle meeldib see, kes loo kirjutas.
...Kas mulle meeldib Meelis Lao, tegelasena? Igasuguste memuaaride korral on see küsimus ju õigustatud, me lugejana ikka mõtleme sellele. Mul ei ole ka sellele ühest vastust. Tegelasena on ta kindlasti inspireeriv ja mitmekihiline. Intelligentne. Aus. Kohati nii peenelt eneseirooniline, et ma pole kindel, on see ikka iroonia, äkki on see lihtsalt ausus. Näiteks vahetult pärast atendaadikatset oigab ta oma Brioni ülikonna järele, mis on verine ja mille arstid ribadeks lõikavad.
Aga ma soovikski pigem olla nähtamatu kõikevaatlev kärbes, kes selle Brioni ülikonna õlal maandub, ma ei sooviks reaalse inimesena (ei naisena ega mehena) selles maailmas osaleda. Meelis Lao on see nn "lisa y-kromosoomiga mees", macho, kelle maailma kuulub ka naiste ärakasutamine (see on ilmselgelt vastastikune, aga ikkagi) ja valuvõtted meeste küsitlemisel, kui on vaja midagi (teada) saada... Nii ei oskagi ma vastata, kas mulle meeldib tegelane Meelis Lao või siiski mitte.
...Kas 90ndad olid päriselt sellised? Ka sellele küsimusele ei oska ma vastata. Imelik, elasin oma elu, käisin keskkoolis, ülikoolis, ja kusagil väga ähmasel kaugel taustal olid jutud "Linnuvabriku" ja muudest grupeeringutest, oli ka mingi teadmine, et nad omavahel notivad vahel üksteist maha, klaarivad arveid. Ma ei tundnud mitte kunagi isiklikku hirmu. Ei saanud aru, et elan ajastus, mida hakatakse hiljem ohtlikuks pidama.
...Kas Meelis Lao päriselt täitis riiklikku salamissiooni? Raamatus oli mitu üllatust, kõige suurem kindlasti see, et väidetavalt oli ta riigipalgal ja sai riigilt varustust, et võtta - lihtsustatult öeldes - Vene maffialt võim üle. Päriselt või? Ma ei tea seda vastust, aga ma siiski usun seda lugu selles raamatus. Ja see paneb igal juhul kogu Meelis Lao reputatsiooni hoopis uude valgusesse. Ta oli jõud, kes plaanis head, kuid pidi selleks korda saatma halba... Ja tõepoolest, teisiti ei oleks saanud. On olukordi ja tegelasi, mille puhul tuleb vastu rammida vägivallaga, et sind tõsiselt võetaks. Ka Joona Linna tegi oma lugudes seda.
...Miks see raamat nii imelikult lõppes? See oli audioraamatu lõpus. Ma togisin meeleheitlikult oma telefoni, sest see lugu ei saanud ju ometi niimoodi lõppeda! Peategelane on snaiperi meelevallas kusagil põõsastes hingeldamas, ilma relva ja telefonita, ta sörgikaaslase pea on just plahvatanud... No mida?
Aga jah. Just nii see raamat lõppeb. Täiesti nähtamatute tähtedega on sinna kirjutatud, et tuleb järgmist osa oodata.
May 29, 2024
Lobe kraam. Ühe õhtu ja ööga, mil sääsed ja kihulased mulle kambakat tegid, paras läbi lugeda. Tekst lippab hästi ja sobib ideaalselt vähenõudlikule lugejale. Ülearu pikalt ühtegi seika ei kirjeldata, selline pinnal libisev loojutustus. Raamatu lõpupeatükk oli kõige parem - äkki siis sai kirjutaja hoo sisse?
Isiklikult minu maitsele oli palju nämmutamist ja kordamist, vahel lausa samas sõnastuses, vahel oli sõnastus küll muudetud, aga mõte jäi samaks. Tõsi, möönan, et unise peaga või raamatut pika perioodi vältel lugedes võib selline üle kordamine ju teretulnud olla, aga mitte järjest lugedes.
Hea maitse piir sai ületatud ka oma saba kergitamises. Teisalt jällegi, kes see ikka seda teeb, kui mitte ise. Nii et hukka mõista ei saa, aga lugeda siiski natuke häiriv.
Teksti suurim rikkus on lihtne ja ülevaatlik pilguheit 1980ndate lõpu ja 1990ndate esimese poole Eesti ellu. Kes midagi ei tea või ei mäleta, selle jaoks kindlasti huvitav ajalootund. Kes vanem ja/või rohkem mäletab, selle jaoks hämara- ja süngevõitu nostalgia.
Lugemist siiski ei kahetse ja kui peaks tulema järg, küllap loen sedagi.
Isiklikult minu maitsele oli palju nämmutamist ja kordamist, vahel lausa samas sõnastuses, vahel oli sõnastus küll muudetud, aga mõte jäi samaks. Tõsi, möönan, et unise peaga või raamatut pika perioodi vältel lugedes võib selline üle kordamine ju teretulnud olla, aga mitte järjest lugedes.
Hea maitse piir sai ületatud ka oma saba kergitamises. Teisalt jällegi, kes see ikka seda teeb, kui mitte ise. Nii et hukka mõista ei saa, aga lugeda siiski natuke häiriv.
Teksti suurim rikkus on lihtne ja ülevaatlik pilguheit 1980ndate lõpu ja 1990ndate esimese poole Eesti ellu. Kes midagi ei tea või ei mäleta, selle jaoks kindlasti huvitav ajalootund. Kes vanem ja/või rohkem mäletab, selle jaoks hämara- ja süngevõitu nostalgia.
Lugemist siiski ei kahetse ja kui peaks tulema järg, küllap loen sedagi.
October 23, 2024
The Eastern Godfather offers a gripping and raw portrayal of post-Soviet Eastern Europe's criminal underworld, particularly focusing on Estonia and Russia. The memoir recounts his rise to power from street boxer to a major figure in the region's mafia during the 1990s. Lao provides a firsthand account of the complex interplay between organized crime and government agencies, revealing how he became an instrumental figure in pushing Russian gangs out of Estonia and assisting with governmental operations.
One of the book's strengths is Lao's storytelling style, which maintains a balance between thrilling anecdotes—such as surviving multiple assassination attempts—and reflective insights on power and betrayal. The narrative highlights his journey from crime to becoming a somewhat “legitimate” businessman, showing how intertwined mafia activities were with state operations at the time. The author's voice adds a personal touch to the often sensational subject matter, despite some crude or humorous detours in the storytelling.
As a result, this memoir is a unique glimpse into a dark chapter of Eastern European history, combining personal survival with broader political intrigue.
One of the book's strengths is Lao's storytelling style, which maintains a balance between thrilling anecdotes—such as surviving multiple assassination attempts—and reflective insights on power and betrayal. The narrative highlights his journey from crime to becoming a somewhat “legitimate” businessman, showing how intertwined mafia activities were with state operations at the time. The author's voice adds a personal touch to the often sensational subject matter, despite some crude or humorous detours in the storytelling.
As a result, this memoir is a unique glimpse into a dark chapter of Eastern European history, combining personal survival with broader political intrigue.
May 8, 2025
more interesting than any history book about pre-soviet times, like you'll actually learn more about the real shit that went down. i don't just mean the crimes but like you get a sense of the power vacuum left by the collapse of the soviet union (which is only vaguely referenced in most formal texts). this is more on the ground, although i could still imagine a story that's more in detail
i think i was personally curious about a lot of other stuff around life on that time, and the details of all his puppeteering, but i also understand that people just wanna hear about GUNS SHOOT SHOOT ALMOST DIED OH MY GOD. which admittedly is also pretty crazy
like the writing is full of cliches and not winning any awards for prose but it doesn't matter—it's a story, and a good one, and a very human one. i can imagine this having turned out much worse than it did, but it turned out quite good, and very, very human.
i think i was personally curious about a lot of other stuff around life on that time, and the details of all his puppeteering, but i also understand that people just wanna hear about GUNS SHOOT SHOOT ALMOST DIED OH MY GOD. which admittedly is also pretty crazy
like the writing is full of cliches and not winning any awards for prose but it doesn't matter—it's a story, and a good one, and a very human one. i can imagine this having turned out much worse than it did, but it turned out quite good, and very, very human.
December 27, 2023
Got this book as an unexpected gift from a friend. What can I say - this reads like a mix of Hemingway and Võsa Pets. Short, direct, hemingway-esque sentences with a story as brutal and naturalistic as the famous 1990s true crime TV show by Peeter Võsa.
It's a an easy read - a couple of hours maximum. It's hard to get a feeling how much of it is strictly true and how much is embellished.. but maybe it doesn't matter. It's more of a biography of the time period than of the author.
Although I was child in a rural area during late 80s and early 90s and lived a very different life from Meelis Lao, the economic misery and social chaos that the book describes is instantly recognisable. I remember the first local policemen with Makarov pistols and 10 litres of fuel allowance for a 24h shift. I remember stories about bribes and violence. Man, am I glad these years are over.
It's a an easy read - a couple of hours maximum. It's hard to get a feeling how much of it is strictly true and how much is embellished.. but maybe it doesn't matter. It's more of a biography of the time period than of the author.
Although I was child in a rural area during late 80s and early 90s and lived a very different life from Meelis Lao, the economic misery and social chaos that the book describes is instantly recognisable. I remember the first local policemen with Makarov pistols and 10 litres of fuel allowance for a 24h shift. I remember stories about bribes and violence. Man, am I glad these years are over.
December 7, 2023
Esimesest peatükist on selge, et Meelis Lao ise seda raamatut kindlasti ei kirjutanud.
Variautor on tabanud ajastu vaibi, on linnalegende ja folkloori, mis on Laoga tõestisündinuks kujutatud. Teemakauge ameeriklane vm. "lääne" inimene võib kirjeldatut isegi uskuma jääda, aga päris "nõukaaja" inimene närib kohe läbi, mis on väljamõeldis/liialdus ja mis mitte.
Enamus tegelased, kes on raamatus nimeliselt välja toodud, on tänaseks surnud.
Ilukirjanduslikus mõttes on see vahva pätilugu, eluloo mõttes aga lihtsalt veider eneseimetlus.
September 26, 2025
Olipa mielenkiintoinen ja kiehtova kirja! Meelis Lao on kulkenut ällistyttävän ja vaarallisenkin polun työskennellessään kotimaansa parhaaksi, välillä henkensä uhalla. Tämä valottaa hienolla tavalla sitä muutosta, minkä läpi Viro on kulkenut itsenäistyessään. Lopputulos olisi voinut olla jotain muuta kuin nykyinen ja moderni Viro. Tällaisten kirjojen haaste on aina se, miten tarina saadaan kulkemaan lukijaa kiinnostavalla tavalla - mielestäni onnistuttu siinäkin erinomaisesti.
November 23, 2023
The book is easy to read. There is not much revealing of the names of the criminals of 80-90s but it is a good lifestyle read. It is well written for people who were not that accustomed to the Estonian cowboy capitalism and mobsters in the 90s. It gives context to the era and explains the environment of the era.
September 22, 2025
Tämä oli aika hauska ja mielenkiintoinen kirja. Neuvosto-Viron sekä itsenäistyneen Viron kuvaus oli tosi mielenkiintoista. Jopa vaikea uskoa, miten erilainen tuo maa on joskus ollut. Totuus ja fiktio menivät varmasti sekaisin monissa kohdin, mutta onneksi se tapahtui viihteen ehdoilla. Ei tämä mikään suuri teos ollut, mutta aika hauska ja mielenkiintoinen.
August 9, 2025
Päris hea variautor on valitud. Tekst jookseb hoogsalt. Olulistest asjadest libisetakse üle. Olgu kiidetud see kirjatsura, kes tõde sedamoodi lasi paista. Meelelahutusena okei, süüdistusmaterjalina ambitsioonikas.
June 10, 2024
Minu arvamuse raamatust leiab blogist https://triinuraamatud.wordpress.com/...
July 22, 2024
Tore lihtsalt lugemiseks ja meenutamiseks. Veidike ego täis raamat.
August 25, 2024
Põnev ja kaasahaarav!
March 12, 2025
Üsna loetv pätilugu
August 15, 2025
Hyvä poikkileikkaus Neuvostoliittoon ja kasvukivuista nykyistä Viroa kohti. Paikoitellen kirja rönsyilee hiukan ja aikajanalla pompitaan. Jokatapauksessa mielenkiintoinen kirja
December 5, 2025
Should’ve been longer but still good
November 23, 2025
In this book, a one-man's perspective to the Estonian recent history is provided in the book in the form of a memoir.
An Estonian friend recommended the book as I asked: How did estonia managed to get its independence amid all those forces around it?
It is not the type of book I would normally pick to read, since it is subjective, injected with self-centered view to the events, but I liked how it drew the attention to a different form of history telling; the underground happenings of post-war aftermath contexts.
In general, the book mixes the personal and the general events in a witted style, and the reader can take from it, besides the entertaining thrill of events, a few ideas to how the author dealt with chaos, and navigated through his difficulties, and still according to how he defined success, he succeeded and overcome risks. All in all, it did not feed into the type of energy I need for my life; it does not give the disciplined mind a hope in the success or wins for leading a straight life.
An Estonian friend recommended the book as I asked: How did estonia managed to get its independence amid all those forces around it?
It is not the type of book I would normally pick to read, since it is subjective, injected with self-centered view to the events, but I liked how it drew the attention to a different form of history telling; the underground happenings of post-war aftermath contexts.
In general, the book mixes the personal and the general events in a witted style, and the reader can take from it, besides the entertaining thrill of events, a few ideas to how the author dealt with chaos, and navigated through his difficulties, and still according to how he defined success, he succeeded and overcome risks. All in all, it did not feed into the type of energy I need for my life; it does not give the disciplined mind a hope in the success or wins for leading a straight life.
November 23, 2024
I was looking forward to reading it. I was born in the 90s in Estonia and I have always read about the criminal activity that was going on at that time. Compared to the peace we have at the moment in Estonia, the 90s were quite wild times in Estonia - especially in the capital of Estonia (Tallinn). Meelis Lao paints an honest picture of how it was back then and it was an interesting read.
Displaying 1 - 18 of 18 reviews