Loviisa on neljast parimast sõbrannast ainus, kes peab jääma vanasse kooli ja tuttavasse, kuid nüüd kuidagi võõraks muutunud kodukülla. Ühtäkki on ta omapead — ilma tüdrukute igapäevase naeru, saladuste ja kindlustundeta. Uus klass on segu tuttavast ja tundmatust, uus pinginaaber aga ... kaugeltki mitte see, kellega Loviisa oleks lootnud sügisest alustada.
Ent just siis, kui kõik tundub käest libisevat, ilmuvad esimesed märgid, et üksindus võib peita endas ootamatuid võimalusi. Kas uus algus võib tulla seal, kus arvasid, et kõik on juba lõppenud?
Kaia Raudsepa viies raamat. Minul lugeda kolmas. Märkasin, et olin varem tema raamatuid „viiega“ hinnanud, aga seekord ma alguses siiski kahtlesin, kas mulle meeldib see nii väga. Silma hakkas paar viga (mille ma kirjutan küll toimetaja kraesse) ja esimesed paarkümmend lehekülge see tekst mind veel suuremat ei köitnud. Võib-olla oligi peategelase igatsust sõbrannade järele liialt palju kirjeldatud. Kuid kõik mu kahtlused kadusid, kui lugesin klassis, aulas ja matkal toimunud stseene. Alex on tõeliselt hea huumorimeelega ja ega Kasper ka suurt maha ei jäänud. Kaia Raudsepp kirjutab kaasakiskuvalt. – Minu jaoks huvitavalt. Mul ei tekkinud kiusatust lõike vahele jätta. Ma kipun „üle libisema“, kui dialoogid on lihtsalt täiteks kirjutatud – ka ebaloomulikult pikad või ebausutavad; kui laused on tüütult sarnase sõnastusega ja tegelased on ühemõõtmelised või lihtsalt igavad, ja kui pole ka nn päästvat huumorit. Raudsepa dialoogi ja kirjelduste vahekord on tasakaalus, seda on meeldiv lugeda. Lisaks meeldib mulle noortekate puhul mina-vorm – mitte küll alati, aga selle raamatu puhul kindlasti. Autori ja peategelase perspektiivid langevad selle raamatu puhul minu arvates usutavalt kokku ja lõppkokkuvõttes on see armas raamat. Mulle väga meeldib ka Liis Karu kaanekujundus.
Raamatu lugemine oli ladus ja lihtne, natuke häiris mind stseenide kiire kulgemine, ühel hetkel tundsin segadust kui järsku transportisin teise stseeni või oli minu keskendumisvõime hüplik? :D aga see selleks, raamat muidu oli väga nunnu, mis mind üllatas oli see et peategelane sai siiski enda sõbrannadega, kes teise linna kolisid, kokku ja suhtles nendega tihti, kui raamatuga alustasin aimasin et sõbrannad kolivad kaugele ja suhtlus vaibub aga asjad kulgesid hoopis vastupidises suunas, see suund mulle isegi meeldis, selline siiras sõprus on haruldane. Selles mōttes saan aru et raamatus midagi ei toimunud ega see väga ei häirinudki, vahelduseks ongi mõnus lugeda raamatut kus "midagi ei toimu"
Raamat oli minu jaoks liiga detailselt päeva kirjeldav- mis juhtus ühes ja teises tunnis, vahetunnis, nädalavahetusel. Otseselt ei toimunud raamatus midagi peale ühe armumise loo. Läbivalt tegeleb peategelane Loviisa sellest üle saamisega, et kõik ta paremad sõbrannad klassis said edasi teistesse koolidesse, aga tema pidi oma kehvade tulemuste pärast jääma kodukooli edasi.
Rahuliku stiiliga raamat muutustega kohanemisest eelkõige noorte vaates uute koolikaaslastega kohanemisest, kellest iga tegelane annab võimaluse leida igaühele olulist.