Loviisa on neljast parimast sõbrannast ainus, kes peab jääma vanasse kooli ja tuttavasse, kuid nüüd kuidagi võõraks muutunud kodukülla. Ühtäkki on ta omapead — ilma tüdrukute igapäevase naeru, saladuste ja kindlustundeta. Uus klass on segu tuttavast ja tundmatust, uus pinginaaber aga ... kaugeltki mitte see, kellega Loviisa oleks lootnud sügisest alustada.
Ent just siis, kui kõik tundub käest libisevat, ilmuvad esimesed märgid, et üksindus võib peita endas ootamatuid võimalusi. Kas uus algus võib tulla seal, kus arvasid, et kõik on juba lõppenud?
Raamatu lugemine oli ladus ja lihtne, natuke häiris mind stseenide kiire kulgemine, ühel hetkel tundsin segadust kui järsku transportisin teise stseeni või oli minu keskendumisvõime hüplik? :D aga see selleks, raamat muidu oli väga nunnu, mis mind üllatas oli see et peategelane sai siiski enda sõbrannadega, kes teise linna kolisid, kokku ja suhtles nendega tihti, kui raamatuga alustasin aimasin et sõbrannad kolivad kaugele ja suhtlus vaibub aga asjad kulgesid hoopis vastupidises suunas, see suund mulle isegi meeldis, selline siiras sõprus on haruldane. Selles mōttes saan aru et raamatus midagi ei toimunud ega see väga ei häirinudki, vahelduseks ongi mõnus lugeda raamatut kus "midagi ei toimu"
Raamat oli minu jaoks liiga detailselt päeva kirjeldav- mis juhtus ühes ja teises tunnis, vahetunnis, nädalavahetusel. Otseselt ei toimunud raamatus midagi peale ühe armumise loo. Läbivalt tegeleb peategelane Loviisa sellest üle saamisega, et kõik ta paremad sõbrannad klassis said edasi teistesse koolidesse, aga tema pidi oma kehvade tulemuste pärast jääma kodukooli edasi.
Rahuliku stiiliga raamat muutustega kohanemisest eelkõige noorte vaates uute koolikaaslastega kohanemisest, kellest iga tegelane annab võimaluse leida igaühele olulist.