Lugesime lapsele unejutuks paari lehekülje kaupa. Kohati annab tunda, et tegu on juba paarkümmend aastat tagasi kirjutatud teosega, kuid õnneks pooleteiseaastast eriti see jutu sisu vist nii palju ei huvitagi kui see osa, et tegu on rutiinse tegevusega. Mati ja Maili tegutsemised koos Une-Matiga olid lihtsad, igapäevased, kuigi jah, tänapäeva lapse jaoks ehk pisut keeruliselt mõistetavad, sest kes see siis ikka enam postkontoris oma kirjadel järel käib? Kirjad potsatavad ju kõlksatusega telefoni :)