What do you think?
Rate this book
Kaose väli
Vabatahtlik eriväelane Vladislav saadetakse koos kaaslastega võimatule missioonile: neil tuleb kahjutuks teha mobiilsed stardiseadmed Kurski oblastis, mille abil Venemaa kavatseb välja tulistada tuumalõhkepeadega rakette. Neil õnnestub nurjata ühe raketi start, paraku näevad nad, kuidas kaks raketti stardivad lääne poole …
Romaani tegevus toimub tuumasõjajärgses maailmas, kus ei kehti seadused ega moraalinormid ja valitseb kaos. Bensiinijaamad ei tööta, poed on tühjaks tassitud. Rahal pole enam mingit väärtust. Palju inimesi on tapetud, paljud on haiged või vigased. Ja kõik üritavad kuidagi elus püsida.
Vladislav jõuab pärast eksirännakuid ühte sõjast laastatud Ukraina külla. Ta otsustab kogukonda aidata ja võtab juhtimise enda kätte. Tegutsedes õigluse nimel, avastab ta, et on muutunud kiskjatega võideldes ise kiskjaks.
Kust läheb piir ellujäämisinstinkti ja kurjuse vahel? Maailmalõpu tingimustes, kus kõik võitlevad ellujäämise nimel, võid ju endale kehtestada reeglid, et sa ei tapa. Aga siis tapetakse sind.
Kalev Kerge „Kaose väli“ on realistlik, tempokas ja ettearvamatu põnevik, mis köidab lugejate tähelepanu viimase leheküljeni. Autor on selles kasutanud oma teadmisi sõjastrateegiatest, relvadest, tehnikast ja taktikast. Tema loodud tegelased on tugevad isiksused, ühtviisi nii karmid kui ka inimlikult haavatavad, kes raskusi trotsides otsivad vastust küsimusele: kas head tehes on kurjus lubatud?
Romaani tegevus toimub tuumasõjajärgses maailmas, kus ei kehti seadused ega moraalinormid ja valitseb kaos. Bensiinijaamad ei tööta, poed on tühjaks tassitud. Rahal pole enam mingit väärtust. Palju inimesi on tapetud, paljud on haiged või vigased. Ja kõik üritavad kuidagi elus püsida.
Vladislav jõuab pärast eksirännakuid ühte sõjast laastatud Ukraina külla. Ta otsustab kogukonda aidata ja võtab juhtimise enda kätte. Tegutsedes õigluse nimel, avastab ta, et on muutunud kiskjatega võideldes ise kiskjaks.
Kust läheb piir ellujäämisinstinkti ja kurjuse vahel? Maailmalõpu tingimustes, kus kõik võitlevad ellujäämise nimel, võid ju endale kehtestada reeglid, et sa ei tapa. Aga siis tapetakse sind.
Kalev Kerge „Kaose väli“ on realistlik, tempokas ja ettearvamatu põnevik, mis köidab lugejate tähelepanu viimase leheküljeni. Autor on selles kasutanud oma teadmisi sõjastrateegiatest, relvadest, tehnikast ja taktikast. Tema loodud tegelased on tugevad isiksused, ühtviisi nii karmid kui ka inimlikult haavatavad, kes raskusi trotsides otsivad vastust küsimusele: kas head tehes on kurjus lubatud?
256 pages, Paperback
Published October 10, 2025
1 person is currently reading
8 people want to read
Ratings & Reviews
Friends & Following
Create a free account to discover what your friends think of this book!
Community Reviews
Displaying 1 - 8 of 8 reviews
December 1, 2025
See lugemiskogemus ilmus ka värskes Algernonis. Allpool on terviktekst.
https://algernon.ee/jutt/ulmevaba_dus...
Üldiselt ma teen viimasel ajal enne raamatu lugemist mõnevõrra uurimustööd, et saada aru, kuidas teos mekkida võiks. Kuna antud juhul ei olnud väga palju infot ei autori ega ta varasemate teoste kohta, siis natuke mõtisklesin ja kõhklesin küll - kuna aga raamat tuli mu juurde põhimõtteliselt ise, mu jaoks minimaalse pingutusega, siis mõtlesin, et miks ka mitte see kotisolev põrsas oma hambaga järgi proovida. Etteruttavalt võin ütelda, et mekkis üldiselt päris hästi - ning maitseelamuses oli mitmeid toone, seega mu lugulaulu lõpust hinde vaatamine ei ole ilma juurdekäiva jututa väga informatiivne.
Suurbritannias kasvanud ukrainlane Vladislav ning endine vabatahtlik eriväelane kõnnib mööda kaose välja. Kaos, mis on siia ilmanurka tekkinud inimkäe läbi, kuna teda, neid, meid ümbritseb tuumasõjajärgne maailm. Kes viskas esimese kivi? On sellel enam tähtsust? Jah, veremaa tulistas siin raamatus välja esimesed raketid, mis algul Lääne-Ukraina ning Poola, hiljem ka kaugemate maade ja inimeste eludes uue peatüki keeras. Jah, NATO vastas sellele omapoolse rünnakuga - kuid kui mõlemad pooled on pealaest jalatallani pasaga kaetud, siis mis vahet, kes esimesena sooja lehmakoogi teise suunas lennutas?
"Me nautisime kohalike meistrite tehtud õlut, tossutasime sigareid ja olime üsna purjus. Mõistus ütles mulle, et peaks meestele selgeks tegema, et tuleb hakata porgandeid ja kapsaid kasvatama, kurke ja tomateid. Vaatasin toas ringi, mehed naersid.
Ei, keegi meist ei hakka niipeagi talutöid tegema. Köögiviljade kasvatamisest ei saa seda, mida me kõige rohkem vajame: adrenaliini, dopamiini ning endorfiine. Oleme sõltlased, kõige paremini tunneme ennast siis, kui on vaja lahendada võimatuna tunduv ülesanne. Inimene on kiskja, arvaku teadlased, mida tahavad. Küsimus on ellujäämises. Isegi silmad on meil suunatud ette, et hinnata saaklooma kaugust, kiirust ja liikumist."
Kui vaadata raamatut läbi liigitava prisma, siis tehniliselt on tegu düstoopiaga, ulmeromaaniga. Praktikas on nii, et 95-97% sisust on see, kuidas inimesed rasketes oludes hakkama saavad ning mõne protsendi jagu viskab autor peale ulmet, mainides siin ja seal, et oli jah põmm ja pauk, raketid lendasid ja seened tõusid, lõpupoole on ka tsutt rohkem juttu sellest, et mis siis ikkagi ventilaatorisse lendas. Mina isiklikult seda raamatut ulmeks ei pea klassikalises mõttes - mis pole ka oluline, kuna raamatu rõhk on niiehknaa mujal kui žanrikirjanduses. Kui üldse, siis on tegu mingis mõttes pehmekaanelise actionromaaniga, mis räägib meie jaoks vägagi päevakajalistel ning olulistel teemadel. Vladisugused pärisinimesed võitlevad juba aastaid Ukrainas täpselt samamoodi nagu väljamõeldud tegelased raamatulehtedel. Seega minesatea, äkki meil on väljamõeldisest midagi õppida, oleks ju tore, kui me oma praegust elu ei keeraks sedavõrd kihva kui see "Kaose väljas" juhtub. Nagu Kalev Kerge tabavalt ütleb läbi Vladka mõtete: "Diplomaatia tähendab silitada koera senikaua, kuni suukorv on valmis pandud."
Sisu on mu lugemiskogemuses juba ridade vahelt natuke läbi kumanud. Maailm keerleb Slava ümber, kes kohtub erinevate inimestega: siin on patsaane, lohhe, mudake, molodetse, tšurkasid, holole ja tšuvake. Raketid on ära lennanud, maailm sassis ja malenupud pikali kukkunud - kuningad uppis, lipud ära põletatud, vankrid kraavis ja ratsud surnud, sisikonnad nukralt teetolmus laiali. Vladik on omamoodi rambolik supermänn, kes läbi tule, vee ja vasktorude ronib ning sellel käänulisel teel üsna vähe ise kannatada saab. See on üks koht, mille osas ma ise olen raamatu suhtes kriitiline, kuna mida edasi, seda rohkem tekkis küsimus, et kas jääbki nii, et Vladan kütab kõigile vasaku käega kümppi ning jääb ise noast ja tinast puutumata? Eks lugege ise, kuid... jah, natuke tagasilööke oleks muutunud mu jaoks raamatu usutavamaks. Praegu mõjus see kõik mingist hetkest ulmelisena (pun intended) ja ebausutavana.
See ei seganud aga üldsegi mind lugu nautimast. Kalev Kerge oskab hästi kirjutada ning siin saavad kokku hetkel oluline teema, roadmovielik kerge (jajah, kerge ja Kerge) kirjandus ning tsutt on vürtsköömnena ka ulmet sisse visatud. Samas mis seal salata - kui siit raamatust võtta ära Ukraina-veremaa sõjaline taust, siis alles jääks selline "okei" lugu, kus rõhk on kiirel kulgemisel ning iga järgnev lõik võib kaasa järjekordse teemamuutuse. Ning kas ma siis ka tahtnuks, viitsinuks seda lugeda kui tegevus oleks olnud näiteks kusagil Lõuna-Ameerikas, minu jaoks kaugel maal kus väiksed mehed sõda peavad pildikasti sees? Ilmselt mitte.
Kokkuvõttes: nagu ma juba ka alguses mainisin, siis autori kohta ei ole midagi teada, st ainus asi, mis ma leidsin, oligi seesama raamat siin, mõned lugemiskogemused ning info kirjastuse kodulehel. Romaani lahtine lõpplahendus viitab sellele, et see pole lõpp, see on alles algus. Seega saab näha, kas ja millal tuleb järg. Ma ise ootan järge küll - ning isiklikult loodan, et äkki muutub lugu natuke sügavamaks ning saab ka tegelaste kohta rohkem teada, nende sisemaailma kohta ka. Sümpaatne debüüt, kulus mul kiirelt ning jäin lugemisega igati rahule.
https://algernon.ee/jutt/ulmevaba_dus...
Üldiselt ma teen viimasel ajal enne raamatu lugemist mõnevõrra uurimustööd, et saada aru, kuidas teos mekkida võiks. Kuna antud juhul ei olnud väga palju infot ei autori ega ta varasemate teoste kohta, siis natuke mõtisklesin ja kõhklesin küll - kuna aga raamat tuli mu juurde põhimõtteliselt ise, mu jaoks minimaalse pingutusega, siis mõtlesin, et miks ka mitte see kotisolev põrsas oma hambaga järgi proovida. Etteruttavalt võin ütelda, et mekkis üldiselt päris hästi - ning maitseelamuses oli mitmeid toone, seega mu lugulaulu lõpust hinde vaatamine ei ole ilma juurdekäiva jututa väga informatiivne.
Suurbritannias kasvanud ukrainlane Vladislav ning endine vabatahtlik eriväelane kõnnib mööda kaose välja. Kaos, mis on siia ilmanurka tekkinud inimkäe läbi, kuna teda, neid, meid ümbritseb tuumasõjajärgne maailm. Kes viskas esimese kivi? On sellel enam tähtsust? Jah, veremaa tulistas siin raamatus välja esimesed raketid, mis algul Lääne-Ukraina ning Poola, hiljem ka kaugemate maade ja inimeste eludes uue peatüki keeras. Jah, NATO vastas sellele omapoolse rünnakuga - kuid kui mõlemad pooled on pealaest jalatallani pasaga kaetud, siis mis vahet, kes esimesena sooja lehmakoogi teise suunas lennutas?
"Me nautisime kohalike meistrite tehtud õlut, tossutasime sigareid ja olime üsna purjus. Mõistus ütles mulle, et peaks meestele selgeks tegema, et tuleb hakata porgandeid ja kapsaid kasvatama, kurke ja tomateid. Vaatasin toas ringi, mehed naersid.
Ei, keegi meist ei hakka niipeagi talutöid tegema. Köögiviljade kasvatamisest ei saa seda, mida me kõige rohkem vajame: adrenaliini, dopamiini ning endorfiine. Oleme sõltlased, kõige paremini tunneme ennast siis, kui on vaja lahendada võimatuna tunduv ülesanne. Inimene on kiskja, arvaku teadlased, mida tahavad. Küsimus on ellujäämises. Isegi silmad on meil suunatud ette, et hinnata saaklooma kaugust, kiirust ja liikumist."
Kui vaadata raamatut läbi liigitava prisma, siis tehniliselt on tegu düstoopiaga, ulmeromaaniga. Praktikas on nii, et 95-97% sisust on see, kuidas inimesed rasketes oludes hakkama saavad ning mõne protsendi jagu viskab autor peale ulmet, mainides siin ja seal, et oli jah põmm ja pauk, raketid lendasid ja seened tõusid, lõpupoole on ka tsutt rohkem juttu sellest, et mis siis ikkagi ventilaatorisse lendas. Mina isiklikult seda raamatut ulmeks ei pea klassikalises mõttes - mis pole ka oluline, kuna raamatu rõhk on niiehknaa mujal kui žanrikirjanduses. Kui üldse, siis on tegu mingis mõttes pehmekaanelise actionromaaniga, mis räägib meie jaoks vägagi päevakajalistel ning olulistel teemadel. Vladisugused pärisinimesed võitlevad juba aastaid Ukrainas täpselt samamoodi nagu väljamõeldud tegelased raamatulehtedel. Seega minesatea, äkki meil on väljamõeldisest midagi õppida, oleks ju tore, kui me oma praegust elu ei keeraks sedavõrd kihva kui see "Kaose väljas" juhtub. Nagu Kalev Kerge tabavalt ütleb läbi Vladka mõtete: "Diplomaatia tähendab silitada koera senikaua, kuni suukorv on valmis pandud."
Sisu on mu lugemiskogemuses juba ridade vahelt natuke läbi kumanud. Maailm keerleb Slava ümber, kes kohtub erinevate inimestega: siin on patsaane, lohhe, mudake, molodetse, tšurkasid, holole ja tšuvake. Raketid on ära lennanud, maailm sassis ja malenupud pikali kukkunud - kuningad uppis, lipud ära põletatud, vankrid kraavis ja ratsud surnud, sisikonnad nukralt teetolmus laiali. Vladik on omamoodi rambolik supermänn, kes läbi tule, vee ja vasktorude ronib ning sellel käänulisel teel üsna vähe ise kannatada saab. See on üks koht, mille osas ma ise olen raamatu suhtes kriitiline, kuna mida edasi, seda rohkem tekkis küsimus, et kas jääbki nii, et Vladan kütab kõigile vasaku käega kümppi ning jääb ise noast ja tinast puutumata? Eks lugege ise, kuid... jah, natuke tagasilööke oleks muutunud mu jaoks raamatu usutavamaks. Praegu mõjus see kõik mingist hetkest ulmelisena (pun intended) ja ebausutavana.
See ei seganud aga üldsegi mind lugu nautimast. Kalev Kerge oskab hästi kirjutada ning siin saavad kokku hetkel oluline teema, roadmovielik kerge (jajah, kerge ja Kerge) kirjandus ning tsutt on vürtsköömnena ka ulmet sisse visatud. Samas mis seal salata - kui siit raamatust võtta ära Ukraina-veremaa sõjaline taust, siis alles jääks selline "okei" lugu, kus rõhk on kiirel kulgemisel ning iga järgnev lõik võib kaasa järjekordse teemamuutuse. Ning kas ma siis ka tahtnuks, viitsinuks seda lugeda kui tegevus oleks olnud näiteks kusagil Lõuna-Ameerikas, minu jaoks kaugel maal kus väiksed mehed sõda peavad pildikasti sees? Ilmselt mitte.
Kokkuvõttes: nagu ma juba ka alguses mainisin, siis autori kohta ei ole midagi teada, st ainus asi, mis ma leidsin, oligi seesama raamat siin, mõned lugemiskogemused ning info kirjastuse kodulehel. Romaani lahtine lõpplahendus viitab sellele, et see pole lõpp, see on alles algus. Seega saab näha, kas ja millal tuleb järg. Ma ise ootan järge küll - ning isiklikult loodan, et äkki muutub lugu natuke sügavamaks ning saab ka tegelaste kohta rohkem teada, nende sisemaailma kohta ka. Sümpaatne debüüt, kulus mul kiirelt ning jäin lugemisega igati rahule.
November 1, 2025
"Kaose väli" on Kalev Kerge esmateos, mille keskseks teemaks on elu tuumasõjajärgses maailmas ja küsimus, mis saab inimlikkusest, kui peamine eesmärk on vaid ellu jääda. Autor lubab lugejale tugevate isiksustega põnevikku, kus on puhas essents ilma liigse vahuta: ei pikki kirjeldusi, ei suhtedraamasid ega ka fookust hajutavaid kõrvalteemasid. Kõlab nagu üks väga korralik meestekas ning justkui minule, seiklusjutte ja märulit hea meelega lugevale ulmikule, täpselt see, mis sobib. Kahjuks päris nii ei lähe ja lühidalt võib öelda, et raamat täidab oma lubadused, kuid ainult koolipoisi „rahuldava" hinde vääriliselt.
Minu peamine probleem antud raamatuga on, et sisuliselt on mõningad aspektid raamatus väga nõrgad. Stiil on lakooniline ning võiks arvata, et see tuleb ainult kasuks märulit ja möllu täis teosele, aga antud juhul on mindud teise äärmusesse ning tegelased käituvad kohati kui robotid. Dialoogid on väga lühikesed ning ei päästa siin ka seletus, et enamik tegelasi on ju mehed ja nad mõistavad üksteist niigi, ei ole tarvis liigseid sõnu kasutada. Samuti toimub sõbrunemine ja üksteise kompamine justkui mingi kuuenda meele abil, kuna praktiliselt eranditult leitakse endale uued sõbrad mõnekümne reaga. Ise oleks arvanud, et postapokalüptilises maailmas on pigem ettevaatlikkus ja tagasihoidlikkus see, mis aitab ellu jääda. Teisalt ei arene tegelased lehekülgedel mitte kuidagi edasi või teevad seda väga aeglaselt, hoolimata raamatu käigus kogunevatest kogemustest ja läbielamistest.
Kogu see maailm, kus tegevus toimub, on tuumasõjajärgne paik, kus linnad on maa pealt pühitud, enamik elektroonikat küpses läbi, aga inimesed väga ei muretse: ei kiirguse ega ka saastunud elutingimuste pärast. Dramaatilisuse suurendamiseks on ilmselt palju aspekte üle võimendatud, aga realistliku maailma puhul hakkavad mõned detailid pikapeale ikka väga häirima. Näiteks pidevalt rõhutatakse tekstis, et tuleb hakata uuesti toitu tootma, aga kas see toit ka reaalselt söömiskõlbulik on? Hästi marineeritud seened on justkui liha, aga kas need ei ole mitte ühed suuremad saastumise talletajad? Kui korraga on läbi küpsetatud nii elektroonika kui ka maa pealt pühitud linnad, siis peaks ikka väga hoolikalt valima, kus elada ja mida tarbida.
Sisu poolest meenutab raamat vägagi korralikku RPG-seiklust, kus peategelane korjab relvastust ja nodi kokku, et veelgi lihtsamalt tulevikus hakkama saada ja raskemate vastastega rinda pista. Peamiselt on tegevustikul üks ja sama muster, kus satutakse millegi hea peale ja otsustatakse väärt kraam enda valdusesse saada või oma baasi tassida. Selleks tuleb esmalt teha korralikku luuret ja kuigi minnakse üldiselt heade kavatsustega, siis valmis ollakse ikka kõige hullemateks negatiivseteks stsenaariumideks. Riskid üldiselt realiseeruvad ja tulemuseks on enam-vähem kõikidel juhtudel korralik madin ning kiired stseenid „matusetalitustest".
Raamat lõppeb küllaltki ootamatult, mõtteliselt võib ju öelda, et mingi osa justkui saaks läbi, aga raamatust seda tunnet päris ei saa. Lugejana näis, et üks peatükk on veel ja ehk võetakse seal raamatu sisu ilusasti kokku, kuid ei. Selle asemel, et sarja esimesele osale korralik lõpp kirjutada, otsustab autor rääkida lugejale ära hoopis proloogi, millest uut infot lugeja väga ei saagi, kui siis ehk väikese killukese peategelase taustast. Ning kõige selle peale jäetakse TV-seriaali kohane teade, et esimese „hooaja" lõpp. Loodetavasti leiab autor ning ka kirjastus jaksu järgmise osa üllitamiseks.
Kokkuvõtvalt ei oskagi öelda, kas soovitaksin seda ka teistele lugeda. Kirjanduslikult ei ole teos mingi šedööver, pigem rohkem selline keskpärane katsetus. Süžee on esialgu huvitav, aga kordused muudavad ta veidi tüütuks ning ka mingit suuremat sihti ei paista loos olevat, sest peamine on ikkagi peategelasel ellu jääda ning siis rahutu hingena vihjamisi tahaks justkui kuskile edasi liikuda. Lahingud ja sellega seotu on esitatud suurepäraselt, aga koos eelnevate vajakajäämistega on seda veidi vähe. Kustumatut lugemismuljet ei jäänud, samas oli jutt sirgjooneline ja tempokas, nii et ilmselt loen ka järje läbi, kui see peaks ilmuma.
Arvustus ilmus samal kujul ka ulmeajakirjas "Reaktor" - https://www.ulmeajakiri.ee/?raamatuar...
Minu peamine probleem antud raamatuga on, et sisuliselt on mõningad aspektid raamatus väga nõrgad. Stiil on lakooniline ning võiks arvata, et see tuleb ainult kasuks märulit ja möllu täis teosele, aga antud juhul on mindud teise äärmusesse ning tegelased käituvad kohati kui robotid. Dialoogid on väga lühikesed ning ei päästa siin ka seletus, et enamik tegelasi on ju mehed ja nad mõistavad üksteist niigi, ei ole tarvis liigseid sõnu kasutada. Samuti toimub sõbrunemine ja üksteise kompamine justkui mingi kuuenda meele abil, kuna praktiliselt eranditult leitakse endale uued sõbrad mõnekümne reaga. Ise oleks arvanud, et postapokalüptilises maailmas on pigem ettevaatlikkus ja tagasihoidlikkus see, mis aitab ellu jääda. Teisalt ei arene tegelased lehekülgedel mitte kuidagi edasi või teevad seda väga aeglaselt, hoolimata raamatu käigus kogunevatest kogemustest ja läbielamistest.
Kogu see maailm, kus tegevus toimub, on tuumasõjajärgne paik, kus linnad on maa pealt pühitud, enamik elektroonikat küpses läbi, aga inimesed väga ei muretse: ei kiirguse ega ka saastunud elutingimuste pärast. Dramaatilisuse suurendamiseks on ilmselt palju aspekte üle võimendatud, aga realistliku maailma puhul hakkavad mõned detailid pikapeale ikka väga häirima. Näiteks pidevalt rõhutatakse tekstis, et tuleb hakata uuesti toitu tootma, aga kas see toit ka reaalselt söömiskõlbulik on? Hästi marineeritud seened on justkui liha, aga kas need ei ole mitte ühed suuremad saastumise talletajad? Kui korraga on läbi küpsetatud nii elektroonika kui ka maa pealt pühitud linnad, siis peaks ikka väga hoolikalt valima, kus elada ja mida tarbida.
Sisu poolest meenutab raamat vägagi korralikku RPG-seiklust, kus peategelane korjab relvastust ja nodi kokku, et veelgi lihtsamalt tulevikus hakkama saada ja raskemate vastastega rinda pista. Peamiselt on tegevustikul üks ja sama muster, kus satutakse millegi hea peale ja otsustatakse väärt kraam enda valdusesse saada või oma baasi tassida. Selleks tuleb esmalt teha korralikku luuret ja kuigi minnakse üldiselt heade kavatsustega, siis valmis ollakse ikka kõige hullemateks negatiivseteks stsenaariumideks. Riskid üldiselt realiseeruvad ja tulemuseks on enam-vähem kõikidel juhtudel korralik madin ning kiired stseenid „matusetalitustest".
Raamat lõppeb küllaltki ootamatult, mõtteliselt võib ju öelda, et mingi osa justkui saaks läbi, aga raamatust seda tunnet päris ei saa. Lugejana näis, et üks peatükk on veel ja ehk võetakse seal raamatu sisu ilusasti kokku, kuid ei. Selle asemel, et sarja esimesele osale korralik lõpp kirjutada, otsustab autor rääkida lugejale ära hoopis proloogi, millest uut infot lugeja väga ei saagi, kui siis ehk väikese killukese peategelase taustast. Ning kõige selle peale jäetakse TV-seriaali kohane teade, et esimese „hooaja" lõpp. Loodetavasti leiab autor ning ka kirjastus jaksu järgmise osa üllitamiseks.
Kokkuvõtvalt ei oskagi öelda, kas soovitaksin seda ka teistele lugeda. Kirjanduslikult ei ole teos mingi šedööver, pigem rohkem selline keskpärane katsetus. Süžee on esialgu huvitav, aga kordused muudavad ta veidi tüütuks ning ka mingit suuremat sihti ei paista loos olevat, sest peamine on ikkagi peategelasel ellu jääda ning siis rahutu hingena vihjamisi tahaks justkui kuskile edasi liikuda. Lahingud ja sellega seotu on esitatud suurepäraselt, aga koos eelnevate vajakajäämistega on seda veidi vähe. Kustumatut lugemismuljet ei jäänud, samas oli jutt sirgjooneline ja tempokas, nii et ilmselt loen ka järje läbi, kui see peaks ilmuma.
Arvustus ilmus samal kujul ka ulmeajakirjas "Reaktor" - https://www.ulmeajakiri.ee/?raamatuar...
October 27, 2025
Ukrainas läks asi nii, nagu putinistad ähvardasid - lõpuks kerisid pinged lakke ja sekkus NATO. Ja mitte lihtsalt ei sekkunud, vaid viimases ahastuses venelaste poolt tuumaeskalatsioonini viidud maailmas ründasid riigid üksteist tuumarelvadega. Tere tulemast tuumasõjajärgsesse vaprasse uude ilma!
Vlad on UK's kasvanud Ukraina mees, kes sõja puhkedes läbis vabatahtlikuld eriväelase väljaõppe ning läks sõtta. Temas on peidus see, mida omavad endas vähesed - tõeline sõdalase instinkt. Ta on kõrgeima taseme kiskja, kelle väljaõpe ja mõttelaad on aluseks tema ellujäämisele.
Nüüd otsib Vlad oma kohta uues maailmas ning loodab salajas kunagi tagasi koju uduse Albioni kallastele jõuda. Praegu aga on ta Ukrainas. Või selle jäänustes. Oleneb, kuidas asjale läheneda.
Maailm on tagasi hobbesilikus "homo homini lupus est" ajas - inimese lemmiktoit on teine inimene. Inimelu väärtus on madalam, kui ressurssidel, mis seda elu sees aitavad hoida. Vladi oskused on aluseks pikemale elueale, kuid ainult juhul, kui leidub ainest, millega seda eluiga pikendada.
Päeval, mil Vladislavi teele satub punt oportunistlike maanteröövleid muutub kõik. Esmalt saab Vlad osaliselt juhuse tahtel, osaliselt olemasoleva info põhjal omamoodi aardekoha avastajaks. Varustatuna teadmisega, mis potentsiaalselt tagaks talle ammendamatud ressurssid elus püsimiseks otsustab Vlad teha julgeoleku eesmärgil väheke luuretööd. Teadja kraesse on raskem hakata!
Selle käigus jõuab ta külani, kus kohtub Romaniga - samuti endise eriväelasega - kellest on saanud kohaliku kogukonna omamoodi tugitala. Romanil on poeg ja haav hinges - pättide ära viidud ravimid viisid ta naise hauda. Nüüd on ta omamoodi aardejahil teadmiste järele!
Roman teeb Vladislavile ettepaneku - jääda pidama ja asuda koos temaga elu üles ehitama. Vadim on alguses kõhkleval seisukohal - tema jaoks on ressurssid kõigest vahend, et jõuda oma sihtpunkti. Kuid ühise luure käigus avastatud salajaste varude ladu muudab asja. Vladil on nüüd topeltkogus teadmisi võõra vara kohta - Romanil aga kindlus, et uue elu ehitamine saab toimuda tugevatel alustel.
Ühisest saladusest saab pidepunkt, mis paneb Vladislavi ümber mõtestama kogu oma senise ellusuhtumise - ta leiab ennast ürgse ühiskonnalooja allika juurest. Ees seisavad mitmed rasked otsused - nii inimelude säästmise, kui ka võtmise osas - sest nii Vladile, kui ka Romanile on selge üks kindel elutõde. Kui salavarudest teavad nemad, siis teab ka keegi kolmas.
Nii asuvadki mehed looma uut kogukonda, mis oleks teineteisele toeks, kuid samas ka katteks salajasele plaanile olla ühiskondlik tugipunkt. Nende kontrollitavad ressurssid võimaldavad panna aluse uuele elule - aga seda ei saa teha kahekesi. Töö vajab tegemist!
Meie silme all rullub lahti metsikusest pakatav maailm, kus igaühel on oma roll - nii teadvustatud, kui ka teadvustamata. Varustatuna teadmiste ja saladustega asub Vladislav täide viima oma eesmärki - jõuda koju.
Selle käigus satub tema teele nii liitlasi, kui ka vaenlasi. Ta paneb aluse nii uuele elukorrale, kui ka uuele sõjale. Ta leiab võitluskaaslasi, kes ei pruugi olla temaga lõpuni ausad. Samas omandab ta ka vaenlasi, kes on kõike muud, kui reeturlikud. Ja muidugi ei puudu loost ka armastus, pettumused ning siiras soov olla rahule jäetud ning elu rüppe vajunud.
Kalev Kerge on kirjutanud väga tempoka esikromaani, mis loodetavasti ei jää tema viimaseks. Siinkirjutajal tekkis lisaks poliitilise filosoofia klassikutele - Hobbes, Mill, Smith ja Raz - kuhjaga välkmeenutusi seoses ideedega hea ja kurja olemusest Hannah Arendtil ja mõtteid arvutimängude klassikutest Fallout, GTA ja Commandos, Red Alert ning Warcraft.
Eraldi koha südames pälvis kõrvaltegelaskujuna mängu tulev raamatukogu, koos oma molkusest direktoriga ning aladdinilikult puudutav vaeslaste toitmise ja hoole alla võtmise stseen. Isegi, kui on hirm, et neist saavad edaspidises loo arengus troojahobesed on see kõik seda erutavam oodata loo kulgemist edasisuses!
Vlad on UK's kasvanud Ukraina mees, kes sõja puhkedes läbis vabatahtlikuld eriväelase väljaõppe ning läks sõtta. Temas on peidus see, mida omavad endas vähesed - tõeline sõdalase instinkt. Ta on kõrgeima taseme kiskja, kelle väljaõpe ja mõttelaad on aluseks tema ellujäämisele.
Nüüd otsib Vlad oma kohta uues maailmas ning loodab salajas kunagi tagasi koju uduse Albioni kallastele jõuda. Praegu aga on ta Ukrainas. Või selle jäänustes. Oleneb, kuidas asjale läheneda.
Maailm on tagasi hobbesilikus "homo homini lupus est" ajas - inimese lemmiktoit on teine inimene. Inimelu väärtus on madalam, kui ressurssidel, mis seda elu sees aitavad hoida. Vladi oskused on aluseks pikemale elueale, kuid ainult juhul, kui leidub ainest, millega seda eluiga pikendada.
Päeval, mil Vladislavi teele satub punt oportunistlike maanteröövleid muutub kõik. Esmalt saab Vlad osaliselt juhuse tahtel, osaliselt olemasoleva info põhjal omamoodi aardekoha avastajaks. Varustatuna teadmisega, mis potentsiaalselt tagaks talle ammendamatud ressurssid elus püsimiseks otsustab Vlad teha julgeoleku eesmärgil väheke luuretööd. Teadja kraesse on raskem hakata!
Selle käigus jõuab ta külani, kus kohtub Romaniga - samuti endise eriväelasega - kellest on saanud kohaliku kogukonna omamoodi tugitala. Romanil on poeg ja haav hinges - pättide ära viidud ravimid viisid ta naise hauda. Nüüd on ta omamoodi aardejahil teadmiste järele!
Roman teeb Vladislavile ettepaneku - jääda pidama ja asuda koos temaga elu üles ehitama. Vadim on alguses kõhkleval seisukohal - tema jaoks on ressurssid kõigest vahend, et jõuda oma sihtpunkti. Kuid ühise luure käigus avastatud salajaste varude ladu muudab asja. Vladil on nüüd topeltkogus teadmisi võõra vara kohta - Romanil aga kindlus, et uue elu ehitamine saab toimuda tugevatel alustel.
Ühisest saladusest saab pidepunkt, mis paneb Vladislavi ümber mõtestama kogu oma senise ellusuhtumise - ta leiab ennast ürgse ühiskonnalooja allika juurest. Ees seisavad mitmed rasked otsused - nii inimelude säästmise, kui ka võtmise osas - sest nii Vladile, kui ka Romanile on selge üks kindel elutõde. Kui salavarudest teavad nemad, siis teab ka keegi kolmas.
Nii asuvadki mehed looma uut kogukonda, mis oleks teineteisele toeks, kuid samas ka katteks salajasele plaanile olla ühiskondlik tugipunkt. Nende kontrollitavad ressurssid võimaldavad panna aluse uuele elule - aga seda ei saa teha kahekesi. Töö vajab tegemist!
Meie silme all rullub lahti metsikusest pakatav maailm, kus igaühel on oma roll - nii teadvustatud, kui ka teadvustamata. Varustatuna teadmiste ja saladustega asub Vladislav täide viima oma eesmärki - jõuda koju.
Selle käigus satub tema teele nii liitlasi, kui ka vaenlasi. Ta paneb aluse nii uuele elukorrale, kui ka uuele sõjale. Ta leiab võitluskaaslasi, kes ei pruugi olla temaga lõpuni ausad. Samas omandab ta ka vaenlasi, kes on kõike muud, kui reeturlikud. Ja muidugi ei puudu loost ka armastus, pettumused ning siiras soov olla rahule jäetud ning elu rüppe vajunud.
Kalev Kerge on kirjutanud väga tempoka esikromaani, mis loodetavasti ei jää tema viimaseks. Siinkirjutajal tekkis lisaks poliitilise filosoofia klassikutele - Hobbes, Mill, Smith ja Raz - kuhjaga välkmeenutusi seoses ideedega hea ja kurja olemusest Hannah Arendtil ja mõtteid arvutimängude klassikutest Fallout, GTA ja Commandos, Red Alert ning Warcraft.
Eraldi koha südames pälvis kõrvaltegelaskujuna mängu tulev raamatukogu, koos oma molkusest direktoriga ning aladdinilikult puudutav vaeslaste toitmise ja hoole alla võtmise stseen. Isegi, kui on hirm, et neist saavad edaspidises loo arengus troojahobesed on see kõik seda erutavam oodata loo kulgemist edasisuses!
November 23, 2025
Väidetavalt on see raamat meestest ja meestele. Olgu peale. Mulle lihtsalt kohutavalt meeldivad raamatud, mille autor teab, millest kirjutab. Ei mõtle välja, ei oleta , ei ilusta. Eriti väärtuslik selle poolest, et selline düstoopia võib tõeks saada iga hetk. Ärkad- ja maailm on igaveseks muutunud (kui muidugi ärkad).
Olen neid hoiatusromaane alati austusega lugenud- autor on välja töötanud oma ellujäämismudeli. Kui autor on veel lisaks professionaalne sõjamees, siis on palju kõrva taha panna. Olukorrad, strateegilised lahendused, inimlikud käitumismudelid...
Et ma just sel sügisel saatsin ellu oma "vanaema ellujäämisõpetuse", muidugi diletandi (aga mõtleva diletandi) tasemel, siis tekkis teatav hingesugulus ja imetlus, kuidas mina teatud teemade juures pidin sõnu valima ja ümber teema nagu kass ümber palava pudru laveerima, Kalev Kerge aga läheb igal pool otse ja ei karda kellegi õrnu tundeid riivata. Respect! Ma nii nautisin selle raamatu teostust, selgeid fakte, analüüsi ja järeldusi. Ning kuidagi ei saa mööda minna ka köitvast süžeest- kordagi ei läinud igavaks, isegi armastusloo algus on sisse põimitud (ootan kannatamatult järge!).
Ning kuigi pidevalt toimuvad lahingud ja verd voolab ojadena, siis rõvedusi ei ole. Ei pea hinge kinni pidama, et mis õudus nüüd järgneb, nagu mõneski teises põnevikus. Põnevus püsib, aga kõik toimub nagu päriseluski- nii lihtsalt on- ja tuleb edasi elada.
Ning viimane pärl- mis mulle väga imponeeris- polnud mingit propagandat ega poolte valimist. Lugejatele ei nämmutata midagi ette valmis. Tõtt öelda kahtlesin raamatut laenutades kõvasti- hell teema ju- Ukraina sõja järgne aeg. Õnneks ei hakanud autor ette kirjutama, kuidas tuleks sündmustesse suhtuda. Ning see annab teada, et ta peab lugejast lugu, ei alaväärista teda.
Nagu öeldud- ootan järge! Tegemist oli ju esimese osaga.
January 12, 2026
Ei mingeid pikki ja lohisevaid kirjeldusi ega heietamist, vaid konkreetselt ja lühidalt asjast. Kohati tundus nagu loeks kellegi päevikut või logi. Autor valdab teemat hästi ja see lisab tunnet nagu loeks mingi reaalselt toimunud sündmuse kirjeldust. Põnev, huvitav, natuke teistmoodi.
January 30, 2026
Minu arvamuse raamatust leiab blogist https://triinuraamatud.wordpress.com/...
February 7, 2026
Vist üks kiiremini läbi saanud raamat. Koguaeg oli pinge üleval ja tegevus käis.
Did not finish
March 27, 2026DNF 55%
Displaying 1 - 8 of 8 reviews