What do you think?
Rate this book
Minu... #190
Minu Bali. Elu on tseremoonia
Mul on kahju inimestest, kes tulevad nädalaks Balile, veedavad päevi hotellis kirjude kokteilide taga ja tormavad higistena läbi turismimagnetite. See ei ole päris Bali – mitte see, millest mina teile kirjutan. Bali jaoks tuleb võtta aega. Õigesti tunnetatuna on Balil olemine justkui see aeg päevast, mille veedad mediteerides. Puhastav, rahustav, kirgastav…
Minu Bali on maagiline kultuur iidsete tseremooniate ja rituaalidega, rollerisõidud palmisalude vahel, kodu jagamine troopilise faunaga ja elustiil, mis toetab meie kui biohäkkerite pikaealisuse püüdlusi nii oma tempo, toidu, looduse kui vaimsusega.
Kõik pole aga lõpuni zen, isegi Balil mitte. Saan eluohtliku allergilise reaktsiooni, eksin esimest korda elus rollerit juhtides ära, kohtan peopesasuuruseid ämblikke, söön pesukausist mineraalvee ja seasüdame suppi, võitlen niiskushallitusega, näen, kuidas kohalikud transis väänlema hakkavad, endal silmad pahupidi, ja leian end kose all röökimast.
Minu Bali on maagiline kultuur iidsete tseremooniate ja rituaalidega, rollerisõidud palmisalude vahel, kodu jagamine troopilise faunaga ja elustiil, mis toetab meie kui biohäkkerite pikaealisuse püüdlusi nii oma tempo, toidu, looduse kui vaimsusega.
Kõik pole aga lõpuni zen, isegi Balil mitte. Saan eluohtliku allergilise reaktsiooni, eksin esimest korda elus rollerit juhtides ära, kohtan peopesasuuruseid ämblikke, söön pesukausist mineraalvee ja seasüdame suppi, võitlen niiskushallitusega, näen, kuidas kohalikud transis väänlema hakkavad, endal silmad pahupidi, ja leian end kose all röökimast.
208 pages, Paperback
Published October 1, 2025
1 person is currently reading
25 people want to read
Ratings & Reviews
Friends & Following
Create a free account to discover what your friends think of this book!
Community Reviews
Displaying 1 - 4 of 4 reviews
October 21, 2025
See läks nüüd küll nagu kuumale kerisele. Mida võis ka arvata. Juta Raudnask on minu jaoks natuke nagu mõni teine kodumaine reisisellidest pere, tõsi, teleekraanil ei ole nende seikluseid vist kajastatud, aga kaht eelmist raamatut olen loomulikult lugenud.
Bali-raamat töötas mu peal hästi. Siit leidsin toredat äratundmist ja samas siiski ka palju uut teavet. Selge on see, et paarinädalase lühikese reisi jooksul ei saa kogeda kõike seda, mida korduvalt käinu ja ka pikemalt talvituja on tunda saanud. Samas... ega lõppkokkuvõttes on tulemus ikka üsna sarnane, kui nüüd mõtlema hakata. Võtame või ämblikud. Ei sõltu absoluutselt su reisi pikkusest - sa kohtud nendega. Ja Balil on nad r ä i g e l t suured. Meri ja meresõit on seal iseloomuga, ka see teadmine jõuab kiiresti kohale. Üsna ruttu kohtud sa sambal´iga (ei, ei ole lind ega loom, on terav tšillikaste, minu esmatutvus oli silmade kaudu, hästi "meeldiv" kogemus). Paduvihmad: Eestimaa kesktalvel minnes sa neid saad, igatahes. Vahel rohkem, vahel vähem. Ülerahvastatus. Tegelikult tunnistan, et ei kujuta ette, milline pilt seal täna veel avaneda võiks, see oli juba ennevanasti hirmus. Ja prügi, eriti see mägi Gili Trawangani keskel, aga samavõrd ka äralennuõhtul põgusalt nähtud Kuta rannas. Muide, olen absoluutselt autoriga nõus, et kes peaks vabatahtlikult tahtma Kutas peatuda.
Ja templid. Neid on palju ja vaat nende jaoks oleks seal tõesti vaja pikemalt viibida. Muidu hiljem suudad mäletada vaid paari esimest. Niisamuti matusetseremoonia on oluline teema ja reisimuljeid lugedes tundub mulle vahel, et selle otsa on lihtne komistada, aga kindel ma selles muidugi ei ole.
Ja mulle meeldis, et kuigi autor on ilmselt keskmisest esoteerika-altim, siis ta jäi selle kõige keskel ometi ausaks ja jagas (loodetavasti) ehedaid emotsioone kogetust. Ei ole päris nii, et astud Balil suvalisest uksest sisse ja kohe saadki imelisi elamusi ja kirgastavaid hetki. Soolapuhujaid ja võltsvagasid tegelasi leidub nii siin kui seal. Ja nende jüngreidki on igasuguseid. Mõned neist kirjeldustest olid tal päris vahvad, kuigi vahepeal läksid need veidrad tegevused mu peas ka segamini.
Mitte et see mulle siin raamatus üllatusena tulnud oleks, aga... vahel ikka mõtlen, et arvame siin end kole targad olevat, aga kuulan siin kord mõne Aafrika ja siis mõne Aasia riigi kohta, et välismaalane sinna maad osta ei saa (mingi nipid ehk on, aga ütleme, et laias laastus ja seaduslikul teel ei saa) ja siis meenutan, mis meil taasiseseisvudes toimus, kui palju maad ja kinnisvara müüdi võileivahinna või pudeli viina eest :( Meil olid muidugi "targad" nõuandjad kohe platsis, aga kurja küll, pidime neid siis, suu ammuli, kohe kuulama (nüüd võid lubada endale väikese mõttepausi tänapäevastel teemadel). Tõsi, aegu hiljem oleme saanud mitmekordse hinnaga tagasi osta, hästi lohutav teadmine.
Kui oled Balile minemas, siis kannatab kohvrisse pista küll.
Bali-raamat töötas mu peal hästi. Siit leidsin toredat äratundmist ja samas siiski ka palju uut teavet. Selge on see, et paarinädalase lühikese reisi jooksul ei saa kogeda kõike seda, mida korduvalt käinu ja ka pikemalt talvituja on tunda saanud. Samas... ega lõppkokkuvõttes on tulemus ikka üsna sarnane, kui nüüd mõtlema hakata. Võtame või ämblikud. Ei sõltu absoluutselt su reisi pikkusest - sa kohtud nendega. Ja Balil on nad r ä i g e l t suured. Meri ja meresõit on seal iseloomuga, ka see teadmine jõuab kiiresti kohale. Üsna ruttu kohtud sa sambal´iga (ei, ei ole lind ega loom, on terav tšillikaste, minu esmatutvus oli silmade kaudu, hästi "meeldiv" kogemus). Paduvihmad: Eestimaa kesktalvel minnes sa neid saad, igatahes. Vahel rohkem, vahel vähem. Ülerahvastatus. Tegelikult tunnistan, et ei kujuta ette, milline pilt seal täna veel avaneda võiks, see oli juba ennevanasti hirmus. Ja prügi, eriti see mägi Gili Trawangani keskel, aga samavõrd ka äralennuõhtul põgusalt nähtud Kuta rannas. Muide, olen absoluutselt autoriga nõus, et kes peaks vabatahtlikult tahtma Kutas peatuda.
Ja templid. Neid on palju ja vaat nende jaoks oleks seal tõesti vaja pikemalt viibida. Muidu hiljem suudad mäletada vaid paari esimest. Niisamuti matusetseremoonia on oluline teema ja reisimuljeid lugedes tundub mulle vahel, et selle otsa on lihtne komistada, aga kindel ma selles muidugi ei ole.
Ja mulle meeldis, et kuigi autor on ilmselt keskmisest esoteerika-altim, siis ta jäi selle kõige keskel ometi ausaks ja jagas (loodetavasti) ehedaid emotsioone kogetust. Ei ole päris nii, et astud Balil suvalisest uksest sisse ja kohe saadki imelisi elamusi ja kirgastavaid hetki. Soolapuhujaid ja võltsvagasid tegelasi leidub nii siin kui seal. Ja nende jüngreidki on igasuguseid. Mõned neist kirjeldustest olid tal päris vahvad, kuigi vahepeal läksid need veidrad tegevused mu peas ka segamini.
Mitte et see mulle siin raamatus üllatusena tulnud oleks, aga... vahel ikka mõtlen, et arvame siin end kole targad olevat, aga kuulan siin kord mõne Aafrika ja siis mõne Aasia riigi kohta, et välismaalane sinna maad osta ei saa (mingi nipid ehk on, aga ütleme, et laias laastus ja seaduslikul teel ei saa) ja siis meenutan, mis meil taasiseseisvudes toimus, kui palju maad ja kinnisvara müüdi võileivahinna või pudeli viina eest :( Meil olid muidugi "targad" nõuandjad kohe platsis, aga kurja küll, pidime neid siis, suu ammuli, kohe kuulama (nüüd võid lubada endale väikese mõttepausi tänapäevastel teemadel). Tõsi, aegu hiljem oleme saanud mitmekordse hinnaga tagasi osta, hästi lohutav teadmine.
Kui oled Balile minemas, siis kannatab kohvrisse pista küll.
October 29, 2025
Bali - koht, mis minu jaoks on tuntud just lemmikkirjaniku Elizabeth Gilberti raamatust “Eat.Pray.Love”. Ei saada siinseski raamatust sellest faktist mööda. Autor alustab raamatut mõttega: “Mul on kahju inimestest, kes tulevad nädalaks Balile, veedavad päevi hotellis kirjude kokteilide taga ja tormavad higistena läbi turismimagnetite. See ei ole päris Bali – mitte see, millest mina teile kirjutan. Bali jaoks tuleb võtta aega. Õigesti tunnetatuna on Balil olemine justkui see aeg päevast, mille veedad mediteerides. Puhastav, rahustav, kirgastav…”
Ja mul on tunne, et kui mina kord Balile jõuan (ei ole hetkel TOP20 sihtkohas, aga ei ole ka “jumala eest mitte minna!” nimekirjas), siis olen ma just selline hotellis kokteile nautiv turist (ja käiksin läbi “Eat.Pray.Love” autori kohad, sest noh, lemmikautor ikkagi). Putukad ja satikad, meeletult ohtlik liiklus, kuid ilma rollerita eriti hakkama ei saa. Pestud riided, mis lähevad niiskuse tõttu hallitama… Mediteerija ja koskede all karjuja ma ka ei ole, nendest loen turvaliselt kodus diivanil teki sees vedeledes. Riik, kus rituaalidega inimesi transsi aetakse ning peale keskööd ei tasu ringi liikuda, sest muidu võid aktiveeritud vaimudele ette jääda (meenub vanaema, kes ka Eestis keskööd “vaimude tunniks” nimetas).
Autor tundub ülilahe (kahjuks ma seekord esitlusele ei saanud minna). Ta on käinud kordi perega Balil, nad on biohäkkijad (ma krõbistan siin arvustust kirjutades Hollandi jõuluküpsiseid samal ajal), nad on julged ja üliproduktiivsed. Sellisest perest reality seriaali vaataks küll. Kas see ka Balile mineku kihku suurendaks, ei tea. Aga selleks ongi raamatud. Turvaliselt Balil käidud, ravitsejate meetoditele kaasa elatud ja riided ei lähegi hallitama!
Ja mul on tunne, et kui mina kord Balile jõuan (ei ole hetkel TOP20 sihtkohas, aga ei ole ka “jumala eest mitte minna!” nimekirjas), siis olen ma just selline hotellis kokteile nautiv turist (ja käiksin läbi “Eat.Pray.Love” autori kohad, sest noh, lemmikautor ikkagi). Putukad ja satikad, meeletult ohtlik liiklus, kuid ilma rollerita eriti hakkama ei saa. Pestud riided, mis lähevad niiskuse tõttu hallitama… Mediteerija ja koskede all karjuja ma ka ei ole, nendest loen turvaliselt kodus diivanil teki sees vedeledes. Riik, kus rituaalidega inimesi transsi aetakse ning peale keskööd ei tasu ringi liikuda, sest muidu võid aktiveeritud vaimudele ette jääda (meenub vanaema, kes ka Eestis keskööd “vaimude tunniks” nimetas).
Autor tundub ülilahe (kahjuks ma seekord esitlusele ei saanud minna). Ta on käinud kordi perega Balil, nad on biohäkkijad (ma krõbistan siin arvustust kirjutades Hollandi jõuluküpsiseid samal ajal), nad on julged ja üliproduktiivsed. Sellisest perest reality seriaali vaataks küll. Kas see ka Balile mineku kihku suurendaks, ei tea. Aga selleks ongi raamatud. Turvaliselt Balil käidud, ravitsejate meetoditele kaasa elatud ja riided ei lähegi hallitama!
November 9, 2025
Meeldisid raamatus QR-koodid, mille kaudu suurem pildivalik ja video vaatamise vôimalus.
Muidu jâi raamat minule kaugeks, koik need joogad, rituaalid ja liigne tervise teema, see lihtsalt oli nagu tuim lugemine kohati aga see on juba minu probleem.
Voibolla oli mu ootus ka kôrgele seatud.
Muidu vâga tublid, targad ja tegusate inimestega tegu.
Muidu jâi raamat minule kaugeks, koik need joogad, rituaalid ja liigne tervise teema, see lihtsalt oli nagu tuim lugemine kohati aga see on juba minu probleem.
Voibolla oli mu ootus ka kôrgele seatud.
Muidu vâga tublid, targad ja tegusate inimestega tegu.
November 10, 2025
Vaatasin ennist Juta Raudnaski Instagrami kontot, et võtta hoogu selle raamatumuljetuse kirjutamiseks. Juta maailm ongi justkui Instagrami-maailm mu jaoks: ilus, värviline, suurplaanid vahelduvad üldplaanidega. See on sõna otseses mõttes inspiratsioon, kuigi kusagil seal heljub ka küsimus: mis seal teisel pool on, mis fassaadi taga toimub?
Aga võibolla ei olegi mingit fassaadi ja on siiralt elu. Üks ühtehoidev pere, kaks teismelist tütart (pool)koduõppel ja juba üle tosina aasta kestnud elustiil, kus ”maailm on mu kodu”. Ja Balil on see pere talvitunud mitu korda.
Nii et Juta maailm on võluv. Täis vürtse, lõhnu, julgust, värve. Tunnistan, et olen vahel käinud (Juta pere korraldatud) Umami veebipoe blogis lihtsalt neid kollaseid kurkumivärvilisi ja rohelisi macha-värvilisi blogipostitusi lugemas.
Ja mis on Bali võlu?
Raske on meenutada, mida ma üldse Balist enne seda teadsin, kui äsjalahutanud ameeriklanna Elizabeth Gilbert oma eluraamatut sinna kirjutama läks... ja sellest üleilmne bestseller sai, film ka, ja ootused läksid kõrgele, umbes nagu Pariis, mille poole pool maailma ohkama hakkas... Teate ju küll, ”Söö. Palveta. Armasta”.
Ma mäletan, kuidas ma kunagi lennukiaknast alla vaatasin, mõnikümmend sekundit enne maandumist, kui määrdunudpunaste katuste kohal oma maandumisteed otsisime. Ülevalt vaadates ei olnud see küll ei eriti roheline ega eriti värviline. Muide, toidudki polevat need parimaist parimad (mulle küll maitsesid, aga mind ongi lihtne rõõmustada). Igal juhul midagi erilist Balis on, aga mis?
Ja sellele küsimusele see raamat vastust otsibki. On hästi Bali-pärane, et seda vastust ei saagi sõnadega hästi ära analüüsida. Ei saa ju öelda, et sa lähed toormahlasegude või massaaži või vabastava hingamise pärast teisele poole planeeti.
Balil on oma lõhn ja see tuli mulle Juta raamatut lugedes meelde. Meenusid ka pidevad andamilauakesed. Tundus, et iga päev oli vähemalt ühel jumalusel mingi tähtpäev, mille üle tänulik olla. Meenus ka see, kuidas me oma taksojuhi juttu kuulasime. Mis mõttes, esimesel lapsel alati nimeks Esimene, soost hoolimata, teisel Teine... Ja Viiendast peale hakkab ring uuesti, Jälle Esimene. Mäletan, kuidas ma naersin ega uskunud seda juttu. Kõik see kokku ongi see miski... oma koha tunnetamine, tänulikkus, ja muuhulgas ka valgete turistide rahulik-rõõmus omaks võtmine.
Mulle meenub ka see, kuidas kunagi sai unistatud, et vaat Balil võiks pikalt elada. Midagi parajagu turvalist ja samas eksootilist-romantilist on selles saares, seesama kombinatsoon võlub mind Jutas! Tema raamatutest meeldib mulle ka ”Elu nagu aperitiiv”, nende pere ühest kooliaastast Lõuna-Prantsusmaal.
Aga võibolla ei olegi mingit fassaadi ja on siiralt elu. Üks ühtehoidev pere, kaks teismelist tütart (pool)koduõppel ja juba üle tosina aasta kestnud elustiil, kus ”maailm on mu kodu”. Ja Balil on see pere talvitunud mitu korda.
Nii et Juta maailm on võluv. Täis vürtse, lõhnu, julgust, värve. Tunnistan, et olen vahel käinud (Juta pere korraldatud) Umami veebipoe blogis lihtsalt neid kollaseid kurkumivärvilisi ja rohelisi macha-värvilisi blogipostitusi lugemas.
Ja mis on Bali võlu?
Raske on meenutada, mida ma üldse Balist enne seda teadsin, kui äsjalahutanud ameeriklanna Elizabeth Gilbert oma eluraamatut sinna kirjutama läks... ja sellest üleilmne bestseller sai, film ka, ja ootused läksid kõrgele, umbes nagu Pariis, mille poole pool maailma ohkama hakkas... Teate ju küll, ”Söö. Palveta. Armasta”.
Ma mäletan, kuidas ma kunagi lennukiaknast alla vaatasin, mõnikümmend sekundit enne maandumist, kui määrdunudpunaste katuste kohal oma maandumisteed otsisime. Ülevalt vaadates ei olnud see küll ei eriti roheline ega eriti värviline. Muide, toidudki polevat need parimaist parimad (mulle küll maitsesid, aga mind ongi lihtne rõõmustada). Igal juhul midagi erilist Balis on, aga mis?
Ja sellele küsimusele see raamat vastust otsibki. On hästi Bali-pärane, et seda vastust ei saagi sõnadega hästi ära analüüsida. Ei saa ju öelda, et sa lähed toormahlasegude või massaaži või vabastava hingamise pärast teisele poole planeeti.
Balil on oma lõhn ja see tuli mulle Juta raamatut lugedes meelde. Meenusid ka pidevad andamilauakesed. Tundus, et iga päev oli vähemalt ühel jumalusel mingi tähtpäev, mille üle tänulik olla. Meenus ka see, kuidas me oma taksojuhi juttu kuulasime. Mis mõttes, esimesel lapsel alati nimeks Esimene, soost hoolimata, teisel Teine... Ja Viiendast peale hakkab ring uuesti, Jälle Esimene. Mäletan, kuidas ma naersin ega uskunud seda juttu. Kõik see kokku ongi see miski... oma koha tunnetamine, tänulikkus, ja muuhulgas ka valgete turistide rahulik-rõõmus omaks võtmine.
Mulle meenub ka see, kuidas kunagi sai unistatud, et vaat Balil võiks pikalt elada. Midagi parajagu turvalist ja samas eksootilist-romantilist on selles saares, seesama kombinatsoon võlub mind Jutas! Tema raamatutest meeldib mulle ka ”Elu nagu aperitiiv”, nende pere ühest kooliaastast Lõuna-Prantsusmaal.
Displaying 1 - 4 of 4 reviews