What do you think?
Rate this book
Ekstaasi leidmine
Soovitan kinnitada turvavööd või siis vastupidi, vabastada end kõigist kammitsaist ja eelarvamustest ning lihtsalt nautida ta seiklusi ja sõnaseadmisoskust!
See raamat pole ainult mažooris, eluseiklustes on olnud küllalt raskusi, aga lõppkokkuvõttes on Sirts ikkagi mu sõpruskonnas vaat et kõige õnnelikum ja lõbusam. Kuidas nii saab? Ehk on ka see vastus kusagil ridade vahel olemas.
Kirjastaja Epp Petrone.
“Ekstaasi leidmine” on aus ja lummav lugu ühe tütarlapse elurännakust pöörastel üheksakümnendatel – ajastul, mil piirid avanesid ja elu kutsus seiklema.
See on lugu meeleheitest, lootusest ja sisemisest vabadusest.
Elust, mis ei mahu kergesti raamidesse, otsusest hakata seda elama kogu südamest ja julgusest järgida oma sisemist kutset.
Tee ei vii kohale – tee ongi see, mida me otsime.
Suuresti vahetus ja intiimses päevikuvormis, peegeldab raamat autori elukogemust.
See on esimene raamat Kalevitütre sarjast, mis viib lugeja kaasa elu ja eneseleidmise ekstaatilisse voogu.
***
Ratastoolis istuja vaatenurgast vaadates paistavad kogu maailm ja elu prioriteedid hoopis teistsugused. /.../ Elus
ei tohiks mitte kunagi võtta enesestmõistetavana seda, et sa ratastoolis ei ole.
***
Selline elamise viis – et kõike, mis hinge helisema paneb, tuleb elus kohe ja kõige täiega teha – on end hästi ära
tasunud. See on ainus töö, mis päriselt toidab.
See raamat pole ainult mažooris, eluseiklustes on olnud küllalt raskusi, aga lõppkokkuvõttes on Sirts ikkagi mu sõpruskonnas vaat et kõige õnnelikum ja lõbusam. Kuidas nii saab? Ehk on ka see vastus kusagil ridade vahel olemas.
Kirjastaja Epp Petrone.
“Ekstaasi leidmine” on aus ja lummav lugu ühe tütarlapse elurännakust pöörastel üheksakümnendatel – ajastul, mil piirid avanesid ja elu kutsus seiklema.
See on lugu meeleheitest, lootusest ja sisemisest vabadusest.
Elust, mis ei mahu kergesti raamidesse, otsusest hakata seda elama kogu südamest ja julgusest järgida oma sisemist kutset.
Tee ei vii kohale – tee ongi see, mida me otsime.
Suuresti vahetus ja intiimses päevikuvormis, peegeldab raamat autori elukogemust.
See on esimene raamat Kalevitütre sarjast, mis viib lugeja kaasa elu ja eneseleidmise ekstaatilisse voogu.
***
Ratastoolis istuja vaatenurgast vaadates paistavad kogu maailm ja elu prioriteedid hoopis teistsugused. /.../ Elus
ei tohiks mitte kunagi võtta enesestmõistetavana seda, et sa ratastoolis ei ole.
***
Selline elamise viis – et kõike, mis hinge helisema paneb, tuleb elus kohe ja kõige täiega teha – on end hästi ära
tasunud. See on ainus töö, mis päriselt toidab.
194 pages, Paperback
Published May 1, 2025
7 people want to read
Ratings & Reviews
Friends & Following
Create a free account to discover what your friends think of this book!
Community Reviews
Displaying 1 - 4 of 4 reviews
January 3, 2026
tra kuidas mõned on elanud
November 29, 2025
Selle raamatu juures on tehtud palju asju nii, nagu ideaalses raamatumaailmas võiks mitte teha. Nimetan mõned? Liiga suur formaat, kahtlane kaanekujundus, pealkiri (ma olen üsna veendunud, et paljud neist, kes tegelikult võiksid seda raamatut lugeda, kardavad nii esoteerilist pealkirja), ka sees on veidi "üle kujundatud", lisaks eelistanuks päevikukatkendite läbikirjutamist ja vaid mõnes üksikus kohas tsitaate. Ja keeletoimetamise osas tahaks ka krigiseda :)
Aga.
Aga.
Aga.
Suurema osa raamatust lugesin huviga, või peaks ütlema - näljaselt. See oli põnev, see oli pöörane, elujaatav ja mis peamine, tempokas. Ei olnud naljalt sellist kirjakohta, kus oleks saanud öelda, et ära heieta, liigu juba edasi. Ei, jutt oli konkreetne, selge ja liikus kapakuga. Ja aina juhtus ja juhtus ja juhtus...
Eks siin oli ka mind käivitavaid märksõnu (autor minust küll veidi vanem vist), küllap seegi mõjutas. Pooleldi maaelu, koolikius (kuigi selle väljendi kasutamist tahaksin ma tänasel päeval vältida), ajastule omased hullused (nt hääletamine, need noore vabariigi tütarde-poegade esimesed kontaktid välismaa(laste)ga), Charizma, aktiivne kirjasõprus, "Reisile sinuga" jne, jne. Lisaks õrnas eas autorit tabanud ränk haigus, millest läbitulek meeletu tahtejõu ja optimismi toel.
Raamatu teises pooles annavad tooni reisid Eestist väljaspoole, eriti üks metsik Lõuna-Euroopa tripp, mis päädis pikema peatusega Ibizal. Kui ma mainin siia juurde ööbimise rannal, metsikud peod, poolalasti kulgemised, siis võib mõnele "Minu ..."-sarja lugejale meenuda omaaegne kõige kõmulisem minukas (tegelikult ma ei tea, kas sellest kõmulisemat ongi olnud, Epp ehk mäletab paremini). Jah, "Minu Ibiza" küttis kirgi. Oli halvustavat suhtumist autori elustiili aadressil, oli neid, kellele see tundus seikluslik ja äge. Ja kui nüüd Kati Ibiza ja Sirli Ibiza ajateljele asetada, siis loksub kõik kokku.
Selline positiivne, läbi raskuste tähtede poole raamat, kus veremaitset suus praktiliselt ei tunnegi. Tuletab meelde, et esimese raskuse peale pole vaja kohe lusikat nurka visata. Võiks lugemiseks sobida nii noorele tütarlapsele kui ka tema emale. Või kellelegi, kel hetkel põhi käes.
Aga.
Aga.
Aga.
Suurema osa raamatust lugesin huviga, või peaks ütlema - näljaselt. See oli põnev, see oli pöörane, elujaatav ja mis peamine, tempokas. Ei olnud naljalt sellist kirjakohta, kus oleks saanud öelda, et ära heieta, liigu juba edasi. Ei, jutt oli konkreetne, selge ja liikus kapakuga. Ja aina juhtus ja juhtus ja juhtus...
Eks siin oli ka mind käivitavaid märksõnu (autor minust küll veidi vanem vist), küllap seegi mõjutas. Pooleldi maaelu, koolikius (kuigi selle väljendi kasutamist tahaksin ma tänasel päeval vältida), ajastule omased hullused (nt hääletamine, need noore vabariigi tütarde-poegade esimesed kontaktid välismaa(laste)ga), Charizma, aktiivne kirjasõprus, "Reisile sinuga" jne, jne. Lisaks õrnas eas autorit tabanud ränk haigus, millest läbitulek meeletu tahtejõu ja optimismi toel.
Raamatu teises pooles annavad tooni reisid Eestist väljaspoole, eriti üks metsik Lõuna-Euroopa tripp, mis päädis pikema peatusega Ibizal. Kui ma mainin siia juurde ööbimise rannal, metsikud peod, poolalasti kulgemised, siis võib mõnele "Minu ..."-sarja lugejale meenuda omaaegne kõige kõmulisem minukas (tegelikult ma ei tea, kas sellest kõmulisemat ongi olnud, Epp ehk mäletab paremini). Jah, "Minu Ibiza" küttis kirgi. Oli halvustavat suhtumist autori elustiili aadressil, oli neid, kellele see tundus seikluslik ja äge. Ja kui nüüd Kati Ibiza ja Sirli Ibiza ajateljele asetada, siis loksub kõik kokku.
Selline positiivne, läbi raskuste tähtede poole raamat, kus veremaitset suus praktiliselt ei tunnegi. Tuletab meelde, et esimese raskuse peale pole vaja kohe lusikat nurka visata. Võiks lugemiseks sobida nii noorele tütarlapsele kui ka tema emale. Või kellelegi, kel hetkel põhi käes.
October 29, 2025
Raamat kasvamisest, enda taasleidmisest ja reisimisest. Ja kuna tegu on alles esimese osaga, siis tuleb seikluseid veel ja veel. Päevikuvormis, aus ja avameelne.
Algus on paljutõotav: julged, paljajalu ning arbuus kaenlas autodele hääletamised… salapeod ja rannas elamine… ilma viisata Schengeni riikides olemine… Jumala eest, tormisel merel jahiga Mallorcale ja kuidas jahile saadi? Ikka hääletades! Seiklused (narko)paradiisis Ibizal! Sirli on tõeline reisiselli eeskuju! Teha seda kõike enne mobiilide ja internetiajastut ja ikka igale poole õigel ajal kohale jõudes!
Ometi on raamatus ka tõsisemaid noote. Elu väikelinnas. Koolikius ja vägistamisega ähvardamine. Meeletu julgus sellega hakkama saada (ma kasvasin ise ka väikses kohas ja korra on mullegi telefonis “armsate” klassivendade poolt pakutud, et mind ära vägistatakse. Õnneks jäi see ka vaid üheks lolliks naljaks. Aga kui poleks jäänud? Kas ma oleks üldse julgenud sellest kodus rääkida? Vanematele vendadele kurta?) Autor rõhutab: ka kiusaja, ka sarimõrvar on ohver. Võimalusel küsi oma lapselt: “Ega sind keegi ei kiusa?” Ja parim karistus kiusajatele on “see tühi joodikupilk, mis neis silmades vastu vaatab peale elatud elu, mille tippvorm teismelise kurjategijana juba ära oli”.
Teismelisena kümme kuud Tallinna Lastehaiglas. Uuesti kõndima õppimine. Uuesti alustamine nõrkade pahkluudega, mis ei luba ei jooksmist ega hüppamist. Ja ometi ei sega need ringi reisimist, festivalidel tundide viisi tantsimist, mäkke ronimist! Meeletu respekt autorile, et kõik need kannatused teda ohvrirolli ei sättinud, vaid ta sellest justkui muuseas välja astus. Ikka edasi! Ikka tegudele! Ei jõua järgmist osa ära oodata!
Ainult ühest asjast ei saa ma aru: kuidas saab pikali hambaid pesta? :)
Algus on paljutõotav: julged, paljajalu ning arbuus kaenlas autodele hääletamised… salapeod ja rannas elamine… ilma viisata Schengeni riikides olemine… Jumala eest, tormisel merel jahiga Mallorcale ja kuidas jahile saadi? Ikka hääletades! Seiklused (narko)paradiisis Ibizal! Sirli on tõeline reisiselli eeskuju! Teha seda kõike enne mobiilide ja internetiajastut ja ikka igale poole õigel ajal kohale jõudes!
Ometi on raamatus ka tõsisemaid noote. Elu väikelinnas. Koolikius ja vägistamisega ähvardamine. Meeletu julgus sellega hakkama saada (ma kasvasin ise ka väikses kohas ja korra on mullegi telefonis “armsate” klassivendade poolt pakutud, et mind ära vägistatakse. Õnneks jäi see ka vaid üheks lolliks naljaks. Aga kui poleks jäänud? Kas ma oleks üldse julgenud sellest kodus rääkida? Vanematele vendadele kurta?) Autor rõhutab: ka kiusaja, ka sarimõrvar on ohver. Võimalusel küsi oma lapselt: “Ega sind keegi ei kiusa?” Ja parim karistus kiusajatele on “see tühi joodikupilk, mis neis silmades vastu vaatab peale elatud elu, mille tippvorm teismelise kurjategijana juba ära oli”.
Teismelisena kümme kuud Tallinna Lastehaiglas. Uuesti kõndima õppimine. Uuesti alustamine nõrkade pahkluudega, mis ei luba ei jooksmist ega hüppamist. Ja ometi ei sega need ringi reisimist, festivalidel tundide viisi tantsimist, mäkke ronimist! Meeletu respekt autorile, et kõik need kannatused teda ohvrirolli ei sättinud, vaid ta sellest justkui muuseas välja astus. Ikka edasi! Ikka tegudele! Ei jõua järgmist osa ära oodata!
Ainult ühest asjast ei saa ma aru: kuidas saab pikali hambaid pesta? :)
January 11, 2026
Kolmas raamat Sirtsu ja Kati uskumatust Ibiza seiklusest, mida nüüd siis lugenud olen. Raamatuis korduvalt viidatud reisikirjade sarja Eesti Ekspressis vist lugema ei sattunud, muidu oleks tõesti juba liiga palju samade lugude leierdamist. Aga kolmandat korda lugemist nautisin endiselt väga. See raamat hõlmas erinevalt „Ühest segikammind reisipäevikust“ ka autori elu(lugu) lapsepõlvest kuni unustamatu reisini 1997.a. See „elu enne“ oli ka mitmes mõttes pöörane, kuid siis veel täis ebakindlust, eneses kahtlemist. Üsna paljud raamatu lõpus olevad pildid on täpselt samad, mis Sõbranna Kati kirjutatud „Minu Ibiza“ raamatut illustreerivad.
Displaying 1 - 4 of 4 reviews