Teistmoodi tavaline

by Triinu Meres

Triinu Meres kui muinasjutuvestja on kirja pannud hulga erinevaid jutte, mida kõiki võib omamoodi muinaslugudeks pidada. Võib ka mitte pidada. On postapokalüptikat, on kummituslugu, on vana head kosmoseooperit, linnafantaasiat, tulevikunägemusi, paralleelreaalsust – ja ka selliseid muinasjutte, mida tõesti raske millekski muuks arvata. Oma sõnul kirjutab ta ainult seda, mis endale meeldib.

Hardcover

Published September 1, 2025

Reviews

[Sille · Rating 4 out of 5]

Minu leige suhe muinasjuttudega on üldteada. Sellepärast ma eriti ei kiirustanud ka seda raamatut kätte võtma, ehkki ma loomulikult ei arvanud, et Triinu Meres mingeid halearmsaid ebaloogiliselt õnnelike lõppudega lugusid kirjutama on hakanud.
Sellegipoolest - läks aega. Ja sellegipoolest teadsin, et muidugi ma loen seda, sest kõik mis Meres on kirjutanud, on mulle ühel või teisel moel meeldinud ("Omasid ei jäeta maha" on küll lugemata).
Ja selgus, et "Teistmoodi tavaline" meeldis mulle kohe eriti, sest siin avalduvad kontsentreeritult autori suurimad tugevused - nauditav keelekasutus, võime joonistada nappide vahenditega, üleseletamata, terveid terviklikke maailmu ning süvenemine pigem sisemaailma.
Ma läheks isegi nii kaugele, et ütleks - autor on neis lugudes oma žanris rohkem kui romaanide puhul. Nii et rohkem jutte ja novelle, palun!
Lood on ühtlaselt hea tasemega, aga võib-olla isegi üllatuslikult tõuseb nende hulgast kuidagi eredalt esile klassikalise kunstmuinasjutu võtmes "Teistmoodi südamelugu", aga mõistagi mitte sellepärast, et see on tõepoolest (loomismüütiliste sugemetega) muinasjutt, vaid sellepärast, et see on lihtsalt väga hästi kirjutatud, sensoorseid aistinguid antakse sõnadega edasi äärmiselt veenvalt, samas poeetilise varjundiga.

Ühtlasi aga mõtlesin neid lugusid lugedes, et Merese traagika (tähenduses, et ta raamatutel on raskusi oma õige lugeja leidmisega) seisneb nähtavasti siiski selles, et teda avaldatakse / müüakse / turundatakse / kujundatakse kui ulmekirjanikku.
Kõik järgnev on üldistus, nii et antagu juba ette andeks. Minu meelest on ulmikud kindel ja kitsas ringkond ning minu arusaamist mööda võib nende jaoks olla Merese kirjutatu liiga sisekaemuslik ning liiga vähe süzeepõhine.
Nende jaoks, kes reeglina ulmet ei loe, karjub ka nt selle raamatu kujundus näkku "ulme!", mistõttu tuleb tunnistada, et puhtalt selle põhjal ning autorit teadmata / eelnevalt lugemata, jätaksin ka mina selle riiulisse. Ja ma usun, et ma ei ole eriline erand, kuigi päris ju öelda ei saa, et ma ulmet üldse ei loeks, aga üldjuhul kipub selles žanris minu jaoks olema liiga palju tarbetut aktsiooni, mingit pidevat jooksmist ja tulistamist, ja liiga vähe psühholoogiat.
Niisiis ma kardan, et võibki olla mingisugune eelarvamus nii ühelt kui teiselt poolt ja head lood jäävadki seal vahel lugemata.

[Elar · Rating 3 out of 5]

Vähemal või rohkemal määral on kogumiku kõik jutud aramastuslood. Mõni neist jooksis palju ladusamalt kui teine, kuid nimeliselt kahjuks ühtegi eriliselt hästi meelde ei jäänud. Mulle meeldib maailmaloome ning seda on autoril küllaga: muinasjutulistest maailmadest kosmoseseiklusteni välja. Teisalt aga läheb süžee tihti minu jaoks kas liiga igavaks või siis absurdseks ning siis on ennast juttudest läbi närida väga keeruline.

[Arvi Nikkarev · Rating 4 out of 5]

Kõik Kõik senised autori raamatud on tugevasti meeldinud. See raamat oli aga tõesti teistmoodi. Oli jutte, mis mulle väga meele järgi ja üksjagu ka neid, mida ilmselt teist korda ei loe. Ei oska analüüsida, hindan lugemismuljet. Viieväärseid loen aja jooksul veel mitu korda üle, neljaväärsedki saavad uue võimaluse. Mõistagi peaks alati kiitma ka nauditavat keelekasutust.
Alustan vaimustavaid emotsioone tekitanutega (lugemise järjekorras):
1) "Nahk". Libahundilood on mulle alati olnud südamelähedased (ühe olen ka ise tõlkinud: McKee Charnase lugu „Tissid“ raamatus „Aphra“).
2) "Rohelistest välisseintest plastakendeni ..." Meeldis Leila sihikindlus, isegi põikpäisus oma veendumuse kaitsel. Ka ian Karl AntonArturi võõrdumine lihtrahvast ja tegelikkuse mittetundmine oli hästi kujutatud ning kui reaalsus talle näkku kargas, astus ta kohe õigeid samme lihtrahva olukorra parandamiseks.
3) "Mismoodi on olla keisrinna". Pesuehtne muinasjutt, milles igaüks täidab lõpuks oma kohust, ja seda oma loomuse kohaselt.
4) "Roheline kivi". Lühike lugu, rohkem mõistujutulik muinasjutt, selline südamlik.
5) "Preili, röövel ja koerad". Juba „Algernonis“ loetuna pidasin seda väga heaks, nüüd, teist korda nauditult, jään sama arvamuse juurde.

Positiivse ehk hea mulje jättis ka lugu "Joosta oma varju eest". Ülejäänud olid rahuldavad, need olid enamasti lühemat sorti lood. Neist ainsana võõristasin lugu "Võtja" – polnud kohe üldse mulle sobiv.
Pool kogumiku mahust oli nagu minu jaoks loodud, teine poole oli nagu oli: ilmselt vajalik ja mõnele teisele lugejale sobilik.

[Marca · Rating 2 out of 5]

Muinasjutud täiskasvanutele. Selgelt ma ei ole täiskasvanu, ma olen wuss. Päriselt oli raske lugeda, sest ma ei kannata üldse vägivallakirjeldusi ja neid oli siin ohtralt. Just selliseid aeglasi. Brrr.
Olengi nii pinnapealne. Olenemata loo sügavamast mõttest (see olid kõigil olemas!) ja õnnelikust lõpust jäi ikka selline ebameeldiv tunne sisse. Aga ma ei salli ka inimesi, kes kommenteerivad, kuidas "raamat oleks nii palju parem kui autor oleks/ei oleks" - võeh, pole autori asi kirjutada nii, nagu mulle meeldib ju! Ja pealegi Merese raamatud on mulle väga meeldinud - "Kuningate tagasitulek" ja "Kuigi sa proovid olla hea" näiteks. Muinasjuttudega mul lihtsalt on kohe kuidagi kehvasti. Siit kogust meeldis mulle väga "Roheline kivi" ja ka "Preili, röövel ja koerad" jutustajapilk oli väga vahva, kuigi ka seal oli..noh, koledaid episoode. Ja maailmadest meeldis kõige rohkem esimese "Südemeloo" oma, millest ka kogumiku kaanepilt. Ei ole üldse halb raamat, lihtsalt mitte minu teetass nagu öeldakse.

[Kitty · Rating 4 out of 5]

siin olid mõned jutud, mis mulle väga meeldisid - eelkõige need, mis olid muinasjutu moodi muinasjutud. kus tegutsesid metsa- ja vetevaimud, kuningad ja kuningannad, aadlikud ja orjarahvas. need lood olid muinasjutu moodi pajatatud ka (ja kus ei olnud, seal mind häiris - ma ikkagi ootaks, et kuninganna püsib oma kuningannarollis kenasti, mitte ei nähva nõuniku peale 21. sajandi kõnepruugis).

seal, kus läks konkreetsemalt ulmeks, polnud ma nii kindel, ja esimene lugu raamatus oli vist puhas (body?)horror ja ausalt öeldes ei tekitanud üldse erilist isu edasi lugeda. mul on hea meel, et ma ikka lugesin ja muinasjuttudeni jõudsin.

[Triinu · Rating 5 out of 5]

MUIDUGI mulle endale meeldib.
Muidu ma poleks niimoodi kirjutanud.
Seal on väga vanu lugusid . 2000 kirjutatu on vist vanim. On verivärskeid - viimase lõpetasin vähem kui kaks kuud enne raamatu trükkiminekut.
Minu meelest on väga hea raamat.
Muinasjutud täiskasvanuile.