Teistmoodi tavaline

by Triinu Meres

Triinu Meres kui muinasjutuvestja on kirja pannud hulga erinevaid jutte, mida kõiki võib omamoodi muinaslugudeks pidada. Võib ka mitte pidada. On postapokalüptikat, on kummituslugu, on vana head kosmoseooperit, linnafantaasiat, tulevikunägemusi, paralleelreaalsust – ja ka selliseid muinasjutte, mida tõesti raske millekski muuks arvata. Oma sõnul kirjutab ta ainult seda, mis endale meeldib.

Hardcover

Published September 1, 2025

Reviews

[Elar · Rating 3 out of 5]

Vähemal või rohkemal määral on kogumiku kõik jutud aramastuslood. Mõni neist jooksis palju ladusamalt kui teine, kuid nimeliselt kahjuks ühtegi eriliselt hästi meelde ei jäänud. Mulle meeldib maailmaloome ning seda on autoril küllaga: muinasjutulistest maailmadest kosmoseseiklusteni välja. Teisalt aga läheb süžee tihti minu jaoks kas liiga igavaks või siis absurdseks ning siis on ennast juttudest läbi närida väga keeruline.

[Arvi Nikkarev · Rating 4 out of 5]

Kõik Kõik senised autori raamatud on tugevasti meeldinud. See raamat oli aga tõesti teistmoodi. Oli jutte, mis mulle väga meele järgi ja üksjagu ka neid, mida ilmselt teist korda ei loe. Ei oska analüüsida, hindan lugemismuljet. Viieväärseid loen aja jooksul veel mitu korda üle, neljaväärsedki saavad uue võimaluse. Mõistagi peaks alati kiitma ka nauditavat keelekasutust.
Alustan vaimustavaid emotsioone tekitanutega (lugemise järjekorras):
1) "Nahk". Libahundilood on mulle alati olnud südamelähedased (ühe olen ka ise tõlkinud: McKee Charnase lugu „Tissid“ raamatus „Aphra“).
2) "Rohelistest välisseintest plastakendeni ..." Meeldis Leila sihikindlus, isegi põikpäisus oma veendumuse kaitsel. Ka ian Karl AntonArturi võõrdumine lihtrahvast ja tegelikkuse mittetundmine oli hästi kujutatud ning kui reaalsus talle näkku kargas, astus ta kohe õigeid samme lihtrahva olukorra parandamiseks.
3) "Mismoodi on olla keisrinna". Pesuehtne muinasjutt, milles igaüks täidab lõpuks oma kohust, ja seda oma loomuse kohaselt.
4) "Roheline kivi". Lühike lugu, rohkem mõistujutulik muinasjutt, selline südamlik.
5) "Preili, röövel ja koerad". Juba „Algernonis“ loetuna pidasin seda väga heaks, nüüd, teist korda nauditult, jään sama arvamuse juurde.

Positiivse ehk hea mulje jättis ka lugu "Joosta oma varju eest". Ülejäänud olid rahuldavad, need olid enamasti lühemat sorti lood. Neist ainsana võõristasin lugu "Võtja" – polnud kohe üldse mulle sobiv.
Pool kogumiku mahust oli nagu minu jaoks loodud, teine poole oli nagu oli: ilmselt vajalik ja mõnele teisele lugejale sobilik.

[Kitty · Rating 4 out of 5]

siin olid mõned jutud, mis mulle väga meeldisid - eelkõige need, mis olid muinasjutu moodi muinasjutud. kus tegutsesid metsa- ja vetevaimud, kuningad ja kuningannad, aadlikud ja orjarahvas. need lood olid muinasjutu moodi pajatatud ka (ja kus ei olnud, seal mind häiris - ma ikkagi ootaks, et kuninganna püsib oma kuningannarollis kenasti, mitte ei nähva nõuniku peale 21. sajandi kõnepruugis).

seal, kus läks konkreetsemalt ulmeks, polnud ma nii kindel, ja esimene lugu raamatus oli vist puhas (body?)horror ja ausalt öeldes ei tekitanud üldse erilist isu edasi lugeda. mul on hea meel, et ma ikka lugesin ja muinasjuttudeni jõudsin.

[Triinu · Rating 5 out of 5]

MUIDUGI mulle endale meeldib.
Muidu ma poleks niimoodi kirjutanud.
Seal on väga vanu lugusid . 2000 kirjutatu on vist vanim. On verivärskeid - viimase lõpetasin vähem kui kaks kuud enne raamatu trükkiminekut.
Minu meelest on väga hea raamat.
Muinasjutud täiskasvanuile.