Learning For Real: An Unschooling Diary

by Kiti Põld, Krista Kivisalu (Editor), Justin Petrone (Translator)

Estonian family decides to leave the school system behind and begin an independent journey of homeschooling with three children. The author, a mother, writes passionately and honestly about why school does not meet the basic needs of life – health, relationships and money – and how children need freedom to grow naturally. The children’s inner impulses, creativity, play and learning without coercion are monitored day by day. Each impulse is marked with a symbol, which highlights the power of free will in education. The reader gains deep insight into the development, joys and doubts of both children and parents in the midst of this rare way of life. The author does not hide her hesitations or social pressure, but remains steadfast in her conviction that life itself is the best teacher. The diary grows into a self-analysis, a family philosophy and an educational manifesto. The text is passionate, poetic and sharply socially critical, but remains with a warm and loving gaze towards her children and life to the end. The reader will find here food for thought, recognition, and encouragement to are we raising our own dear children or the expectations of the system?

320 pages, Kindle Edition

Published September 16, 2025

Reviews

[Bibi Loore · Rating 5 out of 5]

Soovitan lugeda kõigil, kes soovivad paremini mõista tänapäeva koolisüsteemi ning seda, miks tihtilugu ei ole õpetajatel, lapsevanematel ja eelkõige õpilastel võimalik selles süsteemis end hästi tunda ja ühtset, sujuvat ning meeldivat koostööd kujundada. Kui maailmas on saanud läbivaks mõtteviisiks see, et on asju, mida peab tegema ning asju, mida tahaks, aga ei saa, siis see raamat tõestab vastupidist — on täielik võimalus teha seda, mille poole süda kutsub ning see ongi pärisõpe, see kõige tõelisem! Raamat on sulle, kui tahad mõista, mis võib olla selle paljude õpilaste tunnuslause "mulle ei meeldi koolis käia" sügavamaks põhjuseks. Uurigem, kas see on tõesti lihtsalt laiskus või peitub selles tegelikult midagi palju enamat🙂 Inspireeriv ja armas lugemine, milles oli palju äratundmishetki, meenutusi koroonaajast ning muidugi mõtteainet hariduse osas⭐

[Epp Petrone · Rating 5 out of 5]

Vahel mõtlen sellele, miks olen teistsugune kui mu õde. Miks on minust saanud riskialtis ettevõtja, kellele meeldib uute ideede ajurünnak, aga tema on alati soovinud töötada kusagil rahulikus süsteemis, praegu näiteks suures meditsiinifirmas. Ega seda täpselt kunagi tea, miks on keegi just selline, nagu ta on. Aga olgu öeldud, et kogesime erinevaid lapsepõlvi. Õde oli lasteaias, mingil perioodil nõukogude Eesti eksperimendina isegi esmaspäevast reedeni, aga minul oli nõrgem tervis ja nii sain ma õrnas eas sisuliselt koduõpet. Kas sõna otseses mõttes kodus või ema tööl raamatukogus kaasas käies.
See koduõppekogemus muutis mind kindlasti. Astma ja muud hädad jätkusid (õnneks või kahjuks?) kuni teismeea lõpuni ja nii veetsin, kuigi ametlikult koolis käies, palju aega kodus õppides. Tean hästi seda mõnutunnet, kui sirutad käe raamaturiiuli ees välja ja mõtled: mida tänaseks ette võtta? See oma käe kusagile sirutamise impulss on tulnud minu enda seest, isegi kui see on tulnud õppimata koolitundide arvelt. Arvatavasti olengi suure osa tegelikult olulisi teadmisi omandanud koduõppe-stiilis, järgides oma impulsse. Ja ka mu kolmest tütrest kaks on olnud mingi eluperioodi koduõppel, ning mul on neist aegadest ainult head kvaliteetaja-mälestused.
Niisiis olen ma kindlasti subjektiivne, avades Kiti Põllu raamatu „Pärisõppepäevik“. Ja mulle meeldib kohe esimene lõik. Millist infot on meil päriselus kõige rohkem vaja? 1) Tervis. 2) Suhted. 3) Rahatarkus. Ja neid kolme elu põhiteemat ei õpetata kooliprogrammis peaaegu üldse mitte.
Veel sellesama esimese lehekülje jooksul elame kaasa, kuidas Kiti ja ta mees saadavad koolile avalduse võtta oma lapsed koduõppele. On märtsi algus 2020, natuke aega enne seda, kui kogu Eesti koolivõrk suundus kroonviiruse leviku tõttu distantsõppele. Perekonna koduõppeavaldus jõutakse aga enne rahuldada. Tegelikult panen imeks, kui palju järgnevate kuude vältel kooliõpetajad kirjadega koduõppe-peret pommitavad. Ja saan täiesti aru, millist süütunnet ja rahutust need kirjad autoris tekitavad: kooliporgrammis tehakse praegu nii, väike vihje, proovige ikka ka seda teha!
Loo tegelasteks on kolm last (7, 10, 12) ja nende peamiselt kodus töötavad lapsevanemad. Haritud, lausa olümpiaadidel käinud, kunagised viielised õppijad, vaat sellised on need lapsevanemad. Peedu esindab alalhoidlikumat suunda, aga Kiti on revolutsionäärilaadsem. „Kui palju aega olen ma oma elus mõttetult kulutanud?!“ küsib ta nüüd koolieale tagasi vaadates.
Oma päevikusse paneb ta kirja laste kulgemisi koduõpperadadel, lähtudes kõige olulisemast: impulsist. Iga impulss on tähistatud hõõgpirniga. (Siinkohal kummardus Thomas Alva Edisonile, kes koolist eemaldati ja kelle ema talle koduõppe võimaldas.) Just impulsist saab alguse tõeline huvi, sisemine motivatsioon end harida. Mind ennast tabab seda päevikut lugedes ahhaa-efekt, mõeldes oma tänapäevasele elule. Ka minule meeldib järgida oma impulsse, olen selle veidi segaselt enda sees sõnastanud kui „hea elu“! Mul on hea päev, kui saan ärgata ja teostada seda, mis „tunne on“, aga mul ei olegi kunagi tunnet laiselda, pigem tekivad ideed... Oma vast tärganud ideede kaardistamine-teostamine on vägeva energiaga faas. Aga selleks peab olema aega. Kui eluplaan on täis kohustusi, siis surevad ideed enne, kui neid „kasta“ jõuab.
Ja selge see, et koolilastel tavaliselt ei võimaldata oma impulsse järgida, puhtfüüsiliselt ei jätku neil aega, kui on vaja näiteks tangensid ja koosinused selgeks saada. Jätke(m) oma koolis käivatele lastele siis vähemalt nädavalahetused vabaks, et neil kusagil natukenegi iseendaga ühinemiseks ruumi jääks...
Koduõpperaamatu noorim tegelane Piibe näiteks tunneb kirge looduse suhtes. Ta on kombinatsioon algaja-õigekirjast ja peensusteni jõudnud noorest ornitoloogist. Jah, see õigekiri... Raamatu autor sõnastab oma miinimumprogrammi: talle meeldiks, kui tema lapsed oskavad tulevikus kirjutada ilma õigekirjavigadeta. Tundub justkui liiga väike miinimumprogramm? Samas isegi kooliõpetajad, kes koduõppe-perele kirju saatsid, ei osanud alati õigetesse kohtadesse komasid panna...
See raamat puudutab teemasid, millega me absoluutselt kõik oleme kokku puutunud, sest me oleme kõik käinud läbi kooliõppe-masinast ning paljudel meil on lapsed, kes on sellest läbi käinud/käimas. Kindlasti ei pruugi te kõigi Kiti mõtetega täiesti nõus olla, aga kindlasti on see lugeja maailmapilti avardav. Lihtsalt-lühidalt öeldes on see ühe Viljandi järveäärse öko-perekonna elu kirjeldus, nagu on seda ka Kiti Põllu esimene raamat "Meie taaskasutus". Koduõppes tuleb aga silmitsi seista igapäevaste valikutega, ka väärtushinnangute vahel. Näiteks: kui poja loomeimpulss vajab plasti ostmist, mis siis teha?
Ja kas muusikakoolis käimist peaks survestama? See on omamoodi paradoks, aga nii on: tavaharidusse suhtuvad selle raamatu lapsevanemad rahulikumalt, aga muusikakooli suhtes toimub midagi sellist, mida mina päris lõpuni läbi ei hammustagi, sest mina lubasin oma lastel muusikakooli pooleli jätta. Eks lapsevanemaks olemine on omamoodi eluvaldkond, kus sa kombineerid oma (täidetud või täitmata) unistusi, omaenda hirmu- ja mõnukogemusi. Mulle isiklikult on sõna „solfedžo“ nii hirmsa tähendusväljaga ja nõnda ei saanud minust lastele survestajat. Nüüd loen Kiti raamatust, et on teatud erialasid, näiteks lõõtspill, kus õpetamine käib pärimusmeetodil, mitte nootide järgi. Hea teada!
Epiloog on ka ülioluline. Mis saab edasi, pärast 2020 aastat? Eriti huvitav oli vanema tütre lugu: kuidas ta pärast mitut aastat koduõppel läks suurte lootustega gümnaasiumi ja lahkus sealt kiirelt. Aga kuidas edasi läks kõik ikkagi hästi, oma rada pidi, oma impulsse järgides.

[Sille · Rating 5 out of 5]

Kiti Põld on südamlikult ja ausalt kirjeldanud oma pere koduõppe teekonda. See ei ole reeglitega käsiraamat ega üldistav juhend, vaid eluline ja siiras päevik sellest, kuidas üks pere oma laste õppimise teekonda kujundab.

Olen ise oma kolme last koduõppe teekonnal assisteerinud ja sealt edasi gümnaasiumi ja ülikooli saatnud. Meie lood on täiesti erinevad ning just seetõttu kõnetab Kiti raamat mind eriti. Iga koduõppe pere lugu ongi täiesti omamoodi. Iga laps on ainulaadne – neil on erinevad huvid, erinev tempo ja erinevad vajadused. Erinevad ka perede elustiil ja keskkond, milles nad liiguvad ning oma õppimise viise ja valikuid kujundavad. On hea lugeda ja mõista, et koduõpe saab toimuda paljudel erinevatel viisidel. Koduõpet ei saa mõõta ühe mõõdupuuga nagu me rutiinset koolikohustust jälgides oleme hakanud uskuma. Ühelt poolt oskame me kooli "paremaks" teha ainult lapsi veel suurema koormusega õppima sundides (et kiidelda PISA tulemustega ja samal vaikida maha meie laste rahulolu ja vaimse tervise kehvad kohad). Teisalt kardame tohutult anda lapsele (koduõppe perele) vabadust ja usaldada.
Usun, et lugedes Kiti Põllu pere kogemust ja teisi koduõpet puudutavaid raamatuid ja blogisid, saavad nii koduõppest huvitatud kuid kõhklema jäänud julgustust – ükski pere ei pea sobituma valmis vormi. Ei pea alustama mingit kindlat reeglit jälgides. Kõik lood on väärtuslikud ja annavad midagi juurde arusaamisse, kuidas elust enesest õppida.
Ma olen ise koduõppega nö lõpetanud ja lapsed täiskasvanuks saanud, kuid nüüdki on soojendav lugeda teiste tegemistest, äratundmisrõõmu sarnastest kõhklustest, kahtlustest ja ahhaa hetkedest. Nii sarnane ja ometi nii erinev.
Olen ikka mõelnud, et tõeline õppimisrõõm sünnib huvist ja entusiasmist. Selline õpppimisprotsess on püsiv ja paneb aluse elukestvale õpihimule.
Pärisõppepäevik on raamat, mis toetab peresid, kes kahtlevad või alles mõtlevad koduõppe peale, aga on mõnus lugemine ka neile, kes juba on oma tee leidnud – sest teiste lugudest leiab alati inspiratsiooni ja tuge.

[Justin Petrone · Rating 4 out of 5]

I found this book to be, beyond the main subject, an interesting portrait of a family during the COVID-19 Pandemic. It is set during that first spring, from the very first lockdown period in Europe, which happened in March 2020, and runs through that June. This was an interesting time for all families, but it also coincided with this family's decision to take their kids out of school and to home school. Through this book, I also became familiar with a lot of literary references, particularly to Astrid Lindgren's works, only some of which were known to me before. This made me think about what we consider to be a "normal childhood" these days, and how much people struggle nowadays to give their children a "normal childhood," even if a "normal childhood" these days is very much not like the classic childhood depicted in Lindgren's mid-20th century books. I wondered at times if we had lost these kinds of childhoods, if the classic childhood of that time is gone forever, or if it is somehow retrievable, and do our children have to group up in a controlled bubble to enjoy the "freedom" that kids only a few generations ago, even of our generation, enjoyed. Kiti's philosophical musings are also interesting as is her dedication to her family. It made me think of how I took it for granted that school could be unpleasant, assignments be tedious and irrelevant to daily life, filing them neatly away as "that's just how life is." Interestingly life has not broken Kiti, and she reasserts her own values and tries to create for herself and her family an ideal life, as she sees it. In all, I found this to be a very interesting document and surely worth anyone's time.

[Meridies · Rating 2 out of 5]

Iseenesest huvitav oli lugeda ühe perekonna kogemustest laste koduõppega ja jälgida neid õppimissoove või impulsse, mis lastel tekkisid igapäevaste tegemiste keskel. Selles mõttes saab siit raamatust väga huvitava ja inspireeriva näite hoopis teistsugusest vaatepunktist haridusele, kui enamik inimesi harjunud on. Rohkem vabadust õppeprotsessis on väga hea ja vajalik asi. Usun, et kindlasti on neid peresid ja lapsi, kellele selline lähenemine ka suurepäraselt sobib, aga samas ei saa eeldada, et see kõigile sama hästi istub. On palju peresid, kes erinevatel põhjustel ei saaks oma lapsi koolist ära võtta. Sellepärast tundus autori terav kriitika ja süsteemivaenulik hoiak kohati ülekohtune, eriti hüüatused stiilis: "Ma ei saa aru, miks me praegusel ajal üldse oma lapsi veel kooli saadame!" Nagu autor arvaks, et kõik inimesed maailmas on sama terved rikkad ja õnnelikud kui tema oma perega ja kõigile peaksid samad võimalused avatud olema nagu neile. Küll neid põhjuseid leidub, miks pole mõeldav kõiki lapsi koduõppele jätta ja teinekord on kool ka mõnele lapsele suureks toeks olnud, kui kodune olukord erakordselt raske.
Ma ei tea, jään siiski skeptiliseks selles vabaõppe küsimuses. Ma ei arva, et vaba haridust või koduõpet peaks kuidagi takistama, pigem on see ikkagi positiivne areng, aga teisest küljest ei suuda ma ette kujutada, et see kunagi kõigile inimestele võiks sobida. Kogu koolisüsteemi mahalammutamine vaevalt paradiisi maa peale toob.

[Grant Duvall · Rating 5 out of 5]

This is an incredibly cozy story about a family learning and growing together while expanding their understanding of what education can be beyond the walls of a traditional classroom. Reading it made me reflect on my own time in education and how I pursued my interests as a child, and where I sometimes didn’t. I found myself deeply invested in the children’s projects, their passions, and the unfolding of their stories. By the end, I felt as though I had become part of their family— inspired and reminded of my own creative spark. Kiti paints a vivid picture of self-doubt and affirmation, realization and resolution, all woven together with everyday moments that prove to be quietly profound. I highly recommend this book to anyone who cherishes stories that celebrate curiosity, imagination, and the joy of learning.

[Ann Alice · Rating 1 out of 5]

Tore oli mõte panna kirja oma laste sisemisest motivatsioonist tulenevaid õppimishetki. See mind esialgu lugema ajendaski. Kahjuks oli kolmandik kokku kirjutatud tekstist kooli ja õpetajate kritiseerimist, neljandik tekstist oli autori enda mõttelõngad erinevatel ühiskondlikel teemadel ning viis kaheteistkümnendikku siis päriselt laste õppimisteekonnast.
Ja näe, harilikke murde võib raamatuarvustuses (loe:päriselus) ka vaja minna…