Luulemina tajub looduse käekäiku iseenda kaudu. Meenutas isegi Liisi Ojamaad, kelle luules saavad jõed ja tänavad justkui enda kehast läbivoolava tähistajateks. Ainult et Ojamaa armastas linna ja Aalmann põlgab seda. Tema meel elab soos, okstes, linnusules. Minu jaoks hakkas tekst vahel end kordama ja kohati oli mõttelõng kuidagi liiga keeruline. Leidsin ka ühte-teist enda jaoks. Aalmann tundub igatahes huvitav autor.
Täpselt selline ajatu & imeline luulekogu, mille võib iga hetk riiulist uuesti võtta, ja lugeda kasvõi ühe luuletuse päeva rikastamiseks. Ja mõtisklemiseks — sest vahel tuleb ühte luuletust tunnetada ja endast läbi lasta mitmeid kordi, et selle tähendus kõlama hakkaks.
Mind suunamudis seda raamatut ostma Rein Raud, kes Aliis Aalmanni uut luulekogu sotsmeedias soovitas. Ma pole aasta(kümne)id luulet lugenud. Lootsin, et luule on nagu kirjanduse TikTok - hoolikalt produtseeritud, destilleeritud mõtted. "Sisu", mida suudan ka päevast ülestimuleerituna vaimselt vastu võtta.
No päris TikTok luule ikkagi pole - lugesin edasi-tagasi päris pikalt, enne kui sain rütmi. Tekst on tihe, ühtlane. Kui hoo peale sain, siis swipe'isin järgmise luuletuse peale edasi, kuniks terve kogu läbi.
Kolm tärni, kuna ma vist olen oma olemuselt liiga tehnikumiharidusega või liiga vürtspoodnik. Ma ei suuda näppu peale panna, mis mind täpsemalt segas, aga miski segas. Kõik on lootusetu ja pahasti, linnad tuleb katki teha, aga vanad kolhoosikülad tuleb taas täita. Puid ei tohi raiuda. Riigi mängimise asemel võiks "lihtsalt olla".
Läbi luulekogu kumas mingi tumedus või lootusetus, meie praeguse elamise osas katoliikliku pärispatu sarnane tunne või mingi uuskonservatiivsus, et elada ikkagi "nii" ei tohiks, tuleks nagu enne.
kauged riigid ei tea vihmapilvede läbipaistvat piima mis väetab väsinud paneelmajade naadid keldrikõrvalistes peenardes
Mulle väga meeldis selle luulekogu pealkiri. Pääsulinn. Aga luuletused ei olnud päris minu rida. Või üldse. Looduse puhul on vaja ka selle ääretut imetlust. Siin jäi seda väheseks. Aga võib-olla näevad just nii lootusetuna seda noored. Ja mina olen vana päss.
Siiski:
miks nii noor inimene nii kuri nii mõru nii
kas sa päikest ei näegi raskelt ehitatud võlvil marraskil käed kandmas tulevikku
kas sa ei tunnegi soola mis tilkunud tallatud porri
... 'ohverdan puust ja puutumata linnad ohverdan kivi ja metalli ja ja pärnu las vajub vee alla meie oma atlantis mille rusudel tantsime see on beach grind esinejad on päris pöörised vesipüksid ja tornaadod ja muidu trombid viljandi lagundame väikesteks osadeks V L N D veel endale veel endale seejärel kanname kivi kivi haaval laiali aga kuhu paigutada ohvrikivi meenutuseks hoiatuseks
muu pärand läheb kohtutäiturile muu pärand läheb riigile väevõimule'
Ka mina ostsin Rein Raua soovituse peale ja natuke pettusin. Kusagilt sotsiaalmeediast oleks tore lugeda, kui ka paljud read luuletustes mõjuvad palju kordi kuulduna. Aga paha ka pole, lihtsalt tahaks veel küpsemist. "Praegu oled veel elus" meeldis mulle ja jättis ka kõige värskema tunde sisse.
endiselt keeldun luulet arvustamast, aga tunde järgi ütleks, et ei olnud päris minu raamat seekord. selline... ühiskonnakriitiline luule, millega mul on hetkel natuke raske suhestuda.