"APS!" on samavõrra minnalaskev kui pealehakkamist täis. Ühe käega ehitab, teisega lammutab, kolmandaga nokib nina, neljandaga segab kaarte ringi. Väga kehvasti, muide. Aeg-ajalt põrkab ta kokku juba tuttavate kohtade ja aegadega, mida ta paraku peaaegu kunagi ära ei tunne, aga usub ikka. "APS!" teab, et kõigile maailma tunnelitele on lõpud ehitatud ainult valgustitööstuse tungival pealekäimisel (läbimüügi suurendamiseks) - ja see meeldib talle.
Riste Sofie Käär on kirjanik, muusik ja kriitik. Kääri loomingut on ilmunud väljaannetes Värske Rõhk, Müürileht, Vikerkaar, Looming, Edasi jm. Ta on avaldanud luulekogud „Elektrikujulised asjad“ (2022) ja „post post traat traat elekter!“ (2023) ning kasseti-plaadi „Supipäev“ (2023). Käär on pälvinud Eesti Kirjanike Liidu Siuru stipendiumi (2024) ning Loomingu aastaauhinna (2025). Kriitikuna on ta olnud ajakirja Värske Rõhk aastaauhinna kandidaat.
Riste Sofie Käär on kahtlemata mässaja, omaenda maailmanägemusega ja rikka siseilmaga. Mulle näib, et ta on kindlaid, talle arusaamatuid reegleid, sellise ehk kristliku kodu omi, oma nahal tundnud ja samuti tundub mulle, et neis kahtlemine ja nende kommentaar on üks mulle silmahakanud põhiteemasid. Kogu on vaimukas, sügav ja küps, ei targuta ega nääguta, kuid heidab absurdimaigulise kinda kristliku jumala süsteemsele julmusele. Maitea, vb ei tee ta midagi sellist. Aga nii ma seda igatahes lugesin. Lugege teie ka. Selle aasta üks toredamaid avastusi. Tahaks kohe veel.
mulle meeldib ta HÄÄL ja see et see on vahepeal capslockis ning vormi ja sisu ühtsus ning üldse et selline raamat on olemas ja naljakas oli et miljon jeurot andis Eesti Kultuurkapital (lugesin seda ja mõtlesin et tuleb hea)
maailma lõpp ja maailmaloomine, parimas mõttes kaltsuka maiguline, nagu tuttav ja armas ja alati ettearvamatu. kui howli liikuv kindlus räägiks siis niimoodi.
Hea rütmiga, kuigi vahel hakkas kergelt sees pöörama, kui hoog liiga suureks läks. Natuke nagu luulevormis Heinsaar või Kivirähk.
Laske ma lähen selg sirgus Pajuokstest läbi ragisedes nagu põdravasikas Aitab nurgas seismisest ma Lähen vitsa tooma /…/
Kes arvasid et vaenlane ei maga Need eksisid: ta põõnab minu süles
Ükspäev me harjume ära /…/ See juhtub umbes siis kui me hakkame Valamuid ja valgusteid armastama Ja õhtust süües homset menüüd arutama /…/ Umbes siis kui me hommikul voodi korda teeme ja Jänest sõitma ei pea
nagu see üks veider tüüp peol kes kordab aina oma kummalist joru ja võiks ju mõelda et ei ma lähen sinna oma sõprade juurde nad räägivad kindlasti mingit huvitavat juttu ja tema ei paneks ka sugugi pahaks ta ei hoia üldse kinni aga siis sul hakkab jummala huvitav ja lõbus ja lõpuks on kõik teised juba ammu koju läinud aga sina ikka istud selle veidra tüübi jalge ees ja vaatad kuidas ta kätega su silme ette kõiksugu kaugeid maailmu vehib
üks viimase aja paremaid eestikeelseid luulekogusid