What do you think?
Aps!
"APS!" on samavõrra minnalaskev kui pealehakkamist täis. Ühe käega ehitab, teisega lammutab, kolmandaga nokib nina, neljandaga segab kaarte ringi. Väga kehvasti, muide. Aeg-ajalt põrkab ta kokku juba tuttavate kohtade ja aegadega, mida ta paraku peaaegu kunagi ära ei tunne, aga usub ikka. "APS!" teab, et kõigile maailma tunnelitele on lõpud ehitatud ainult valgustitööstuse tungival pealekäimisel (läbimüügi suurendamiseks) - ja see meeldib talle.
Riste Sofie Käär on kirjanik, muusik ja kriitik. Kääri loomingut on ilmunud väljaannetes Värske Rõhk, Müürileht, Vikerkaar, Looming, Edasi jm. Ta on avaldanud luulekogud „Elektrikujulised asjad“ (2022) ja „post post traat traat elekter!“ (2023) ning kasseti-plaadi „Supipäev“ (2023). Käär on pälvinud Eesti Kirjanike Liidu Siuru stipendiumi (2024) ning Loomingu aastaauhinna (2025). Kriitikuna on ta olnud ajakirja Värske Rõhk aastaauhinna kandidaat.
Riste Sofie Käär on kirjanik, muusik ja kriitik. Kääri loomingut on ilmunud väljaannetes Värske Rõhk, Müürileht, Vikerkaar, Looming, Edasi jm. Ta on avaldanud luulekogud „Elektrikujulised asjad“ (2022) ja „post post traat traat elekter!“ (2023) ning kasseti-plaadi „Supipäev“ (2023). Käär on pälvinud Eesti Kirjanike Liidu Siuru stipendiumi (2024) ning Loomingu aastaauhinna (2025). Kriitikuna on ta olnud ajakirja Värske Rõhk aastaauhinna kandidaat.
- GenresPoetry
54 pages, Paperback
Published September 1, 2025
Ratings & Reviews
Friends & Following
Create a free account to discover what your friends think of this book!
Community Reviews
Displaying 1 - 20 of 20 reviews
Read
March 3, 2026Selle raamatuga seostuvad mul nüüdseks mitu erinevat toredat olukorda. Mariega kesklinnas ringi-ja-ringi käimine ja raamatupoodide edutu läbikammimine. Siis Ronjalt selle laenamine. Kirjandusklubis selle üle ahhetamine (eriti kerkivad silme ette Eve ja Johannes, viimane imetlusest pidevalt pead raputamas). Ettelugemine (lindude toitmine pargis KEELATUD) ja ohjeldamatu itsitamine. Alates kirjandusklubist kuu aega järjest igal õhtul 1-3 luuletuse lugemine enne magamaminekut.
Mul on taga tore olnud.
Aga luule kui sellisega on lood ikka ebakindlad. Vähemalt oli see üks samm selle suunas, et millalgi enam poleks!
Mul on taga tore olnud.
Aga luule kui sellisega on lood ikka ebakindlad. Vähemalt oli see üks samm selle suunas, et millalgi enam poleks!
September 27, 2025
Riste Sofie Käär on kahtlemata mässaja, omaenda maailmanägemusega ja rikka siseilmaga. Mulle näib, et ta on kindlaid, talle arusaamatuid reegleid, sellise ehk kristliku kodu omi, oma nahal tundnud ja samuti tundub mulle, et neis kahtlemine ja nende kommentaar on üks mulle silmahakanud põhiteemasid. Kogu on vaimukas, sügav ja küps, ei targuta ega nääguta, kuid heidab absurdimaigulise kinda kristliku jumala süsteemsele julmusele. Maitea, vb ei tee ta midagi sellist. Aga nii ma seda igatahes lugesin. Lugege teie ka. Selle aasta üks toredamaid avastusi. Tahaks kohe veel.
February 2, 2026
mulle meeldib ta HÄÄL ja see et see on vahepeal capslockis ning vormi ja sisu ühtsus ning üldse et selline raamat on olemas ja naljakas oli et miljon jeurot andis Eesti Kultuurkapital (lugesin seda ja mõtlesin et tuleb hea)
December 13, 2025
maailma lõpp ja maailmaloomine, parimas mõttes kaltsuka maiguline, nagu tuttav ja armas ja alati ettearvamatu. kui howli liikuv kindlus räägiks siis niimoodi.
September 17, 2026
mõnikord loed luulet ja see meeldib, sest leiad järjest mõtteid ja kujundeid, mille kohta tunned, et oo, just nii see on, ma mõtlen/tunnen ka nii. aga mõnikord loed ja mõtled, et wtf, kuidas mõne inimese peas sellised seosed üldse tekivad ja kust nüüd see idee tuli ja et huvitav, mis tunne see olla võiks.
vot mul on praegu see teine juhus. ma olen täiesti hämmingus ja... ei saa öelda, et ei mõistaks või ei suudaks kaasa mõelda, aga samas ikkagi väga ree peal ka ei püsi, sest kohe, kui ma arvan, et nüüd ma vist sain aru, tuleb järgmine kurv ja mul on suud-silmad lund täis ja suunataju kadunud jälle.
raju sõit, väga meeldis ja teinekordki. (või kolmas, sest tegelt ma lugesingi kaks korda enne, kui ma üldse midagi öelda oskasin.)
vot mul on praegu see teine juhus. ma olen täiesti hämmingus ja... ei saa öelda, et ei mõistaks või ei suudaks kaasa mõelda, aga samas ikkagi väga ree peal ka ei püsi, sest kohe, kui ma arvan, et nüüd ma vist sain aru, tuleb järgmine kurv ja mul on suud-silmad lund täis ja suunataju kadunud jälle.
raju sõit, väga meeldis ja teinekordki. (või kolmas, sest tegelt ma lugesingi kaks korda enne, kui ma üldse midagi öelda oskasin.)
Read
May 10, 2026mõtlen prg kudas tal jumal käib stepslitest sisse-välja VESILIKU MOEGA
February 3, 2026
Oot! Ma kirjutasin eile öösel ju jutu valmis: kunagi olin minagi noor ja uljas, saatsin salapäraseid sõnumeid, nüüd aga sain raamatumüügist 20 eurot ja mõtlen, et selle eest saab endale juba midagi lubada.
May 2, 2026
sina keerad enda lehekülgi muud pole teha
sirvid laisalt ja hooletult pilte
ja loed trükitähis pealkirju
silmanurgast püüad aga tabada hetke
mil su silmade tagumisi külgi katvad tapeedid
keerlema lükatakse ja neil kujutatud põõsastikest
hüäänid ja šaakalid välja hiilima hakkavad
end tagahoovides sirutavad laisalt
su ümber tiirlevad oma soojadelt koonudelt
kuivanud verd limpsivad
Vbla 3.5.
Sattusin täiesti juhuslikult Riste bändi kontserdile ja see oli nii hea pungilitakas (lisaks mingid Björkilikud häälutused), et ammune plaan see kogu läbi lugeda sai koheselt selle soetamisega alguse. Kogu pealkirigi ju viitab minu arust ühele olulisemale eesti punkluuletusele (no tõesti, vabandust kui eksin selle seosega!). Järgmisel päeval lugesingi pargis päikese käes ära.
Kahjuks polnud litakas päris sama. See seal üleval vist kõige üürgavam koht. Lisaks veel mõned sellised tõsiselt ära kargavad ja lausa vägivaldsed. Häid luuletusi on küll mitmeid (mh: säh teile mu nurkapanijad säh teile mu sõrmesidujad; hing paelaga kaelas; sa tuikad tasa - üsna nagu elu ise; varahommik aurab sünnitusmaja trepil end kangeks ja kuumaks; ma jõuan kohale vaid siis kui lähen otse üle muru), kuid ootasin nagu midagi rohkemat. Oleks nagu energiat kuidagi vähe ja kohati muutub kordavaks.
Teisalt kuigi seda kohatist rõlgust oli (ja seda oli tõesti näpuotsaga), siis vist mingit vastukaalu õrnust (vms) ei pakuta justkui. On selliseid luulelisi kohti (LOL!) ja väga mõnusad looduse kirjeldusi, kuid ma nagu ei haaku. Minu jaoks ehk ka liigne sõnaohtrus?
Aga tõesti, viga on minus! Mulle tundub, et inimestele see siiski meeldib ja jumal tänatud! Lugege!
P.S. Luuletuse kell on alles üheksa kuid juba särgid seljast võetud! sees on ülisuper poolitus ni-isama!!!
õhtuti ei saa mingi hinna eest jätta küsimata:
KUIDAS VABANEDA ÜLELIIGSETEST HAMMASTEST
häälega milles on vastupandamatu naer nagu lapsel kes
tiibadeta-jalgadeta kärbse pea lõpuks näppude vahel lömastab
jumal tänatud! nagu heal peremehel kes
igal suvel kilekotitäie kassipoegi tiigipõhja uputab
sest nii on kõigile parem ja mida sul pole seda ei saa ka igatseda
häälega mis suriseb su soppides nagu üle õla kuuldud
halastuslask hobusekronu kuklasse sest sa teda armastad
sirvid laisalt ja hooletult pilte
ja loed trükitähis pealkirju
silmanurgast püüad aga tabada hetke
mil su silmade tagumisi külgi katvad tapeedid
keerlema lükatakse ja neil kujutatud põõsastikest
hüäänid ja šaakalid välja hiilima hakkavad
end tagahoovides sirutavad laisalt
su ümber tiirlevad oma soojadelt koonudelt
kuivanud verd limpsivad
Vbla 3.5.
Sattusin täiesti juhuslikult Riste bändi kontserdile ja see oli nii hea pungilitakas (lisaks mingid Björkilikud häälutused), et ammune plaan see kogu läbi lugeda sai koheselt selle soetamisega alguse. Kogu pealkirigi ju viitab minu arust ühele olulisemale eesti punkluuletusele (no tõesti, vabandust kui eksin selle seosega!). Järgmisel päeval lugesingi pargis päikese käes ära.
Kahjuks polnud litakas päris sama. See seal üleval vist kõige üürgavam koht. Lisaks veel mõned sellised tõsiselt ära kargavad ja lausa vägivaldsed. Häid luuletusi on küll mitmeid (mh: säh teile mu nurkapanijad säh teile mu sõrmesidujad; hing paelaga kaelas; sa tuikad tasa - üsna nagu elu ise; varahommik aurab sünnitusmaja trepil end kangeks ja kuumaks; ma jõuan kohale vaid siis kui lähen otse üle muru), kuid ootasin nagu midagi rohkemat. Oleks nagu energiat kuidagi vähe ja kohati muutub kordavaks.
Teisalt kuigi seda kohatist rõlgust oli (ja seda oli tõesti näpuotsaga), siis vist mingit vastukaalu õrnust (vms) ei pakuta justkui. On selliseid luulelisi kohti (LOL!) ja väga mõnusad looduse kirjeldusi, kuid ma nagu ei haaku. Minu jaoks ehk ka liigne sõnaohtrus?
Aga tõesti, viga on minus! Mulle tundub, et inimestele see siiski meeldib ja jumal tänatud! Lugege!
P.S. Luuletuse kell on alles üheksa kuid juba särgid seljast võetud! sees on ülisuper poolitus ni-isama!!!
õhtuti ei saa mingi hinna eest jätta küsimata:
KUIDAS VABANEDA ÜLELIIGSETEST HAMMASTEST
häälega milles on vastupandamatu naer nagu lapsel kes
tiibadeta-jalgadeta kärbse pea lõpuks näppude vahel lömastab
jumal tänatud! nagu heal peremehel kes
igal suvel kilekotitäie kassipoegi tiigipõhja uputab
sest nii on kõigile parem ja mida sul pole seda ei saa ka igatseda
häälega mis suriseb su soppides nagu üle õla kuuldud
halastuslask hobusekronu kuklasse sest sa teda armastad
Read
September 6, 2026(English below, but not too below :))
Kuis Don Quixote, ründan allaandmatult järjekordset abstraktset luulekogu, mu järjekindlaimat väljakutsujat, nentides nii neist saavutatud naudingut kui ebakindluses ekslemist. Võib-olla on vastuseks lihtsalt muretseda vähem ja hõljuda rohkem.
Igatahes oli rõõm suur kui miski kõnetas, veel suuremgi siis kui nägi luuletuse ilust õitsemas sügavust ja mõistmist. Meeldis ühes luuletuses nähtud kaastunne langenud vihatule ja teises hoolivus magavas vaenlases nähtud inimesele; meeldis luuletuses nr 29 kogetud omaenese väiksuse aktsepteerimine lootuses pakkuda oma lastele rõõmu ja lendu, nr 30 tõlgendus laevana kirjeldatud kehast kui ületöö ohtudest ja nr 31 ostu-müügi kuulutus, kus sentimentaalse väärtusega asjad lähevad vahetusse elementaarsete vajaduste rahuldamiseks, nagu söök, bussipilet ja head uudised.
Samas oli sama palju (või tundus veel rohkemgi) selliseid, kus autori ideed võtsid nõndavõrd abstraktse, unenäolise või pealtnäha seosetu kuju, et raske oli neis leida iseennast või iseendas teed nende juurde. Vahetevahel puges trotski rinda, et mis see siis nüüd olema peaks, kuid eks ole seegi ju tavaline asi, et arusaamatus sünnitab viha selle vastu, millest aru ei saa, selle asemel et kutsuda ignorantsust kasima. Vast neljas kord on kohtuseadus mõnikord …
Lugeda aga neid omaette valjusti ette, milline nauding! Lasta keelel voolavat üle lünklike lausete, sisestada kirjavahemärke kus neid pole, leida mõnu lause vormides, mis võivad mõtte jätta ekslevaks, kuid täidavad hinge muul moel.
Kohati poliitiline, tihti ennast otsiv, ennast kaotav, ennast kaalutlev. Unenäoline oma ebaloogilistes narratiivides ja kujutlusvõimes. Väljakutsuv aga põnev kogumik, raamatuklubilised vangutasid pead kuulatest luulet ennast aga kaasa noogutades võimalikku tõlgendust¹. Rõõm on kohati ekselda ja omapäi avada.
*
A collection of abstract poetry, my eternal challenger that I tackle with equal parts glee and confusion, I think I might finally be getting the hang of this (or some hang at least).
I liked the one that spoke with empathy of fallen foes, or the one that saw a human being in a sleeping enemy, or the one that made me think about my own role in my children's lives, or the one that spoke with warning of dedicating one’s body only to the pursuit of work (by comparing it to a ship), or the one where items with sentimental value were traded for basic needs, such as food, bus fare and some good news (any good news).
Many were though such which stretched the limits of my understanding, where I failed to find myself in the poem or a way to the poem through myself. Instead I found myself getting annoyed and bothered by this, but really, isn’t it just the usual reaction of the ignorant and challenged to a thing that is challenging; perhaps a fourth try will bear more enlightening fruits …
Reading the poems out loud though, what a joy - letting one’s tongue slip across the offbeat structures, to insert punctuation where there is none, and to find pleasure where the mind finds only puzzlement.
Sometimes political, often self-searching, self-losing, self-contemplating. Dream-like in its illogical narratives and imagination. A challenging collection perhaps, but that too can be a joy - to wander and look for an opening.
___
¹ Üks tõlgendus.
näe veel kaks
noort ja sulnist inimest
kelle dna-st endale
verivaenlasi sünteesida
Vaata - kaks noorukest, kes saavad lapse; aga noored kuuluvad nende hulka, keda meie, luuletuse publik, loeme vaenlasteks ja nõndaviisi on ka nende laps seda - vaenlane.
vaenlasi siiruviirulisi
vaenlasi kullakarvalisi
vaenlasi kelle pihta
harjutuse mõttes märki lasta
vaenlasi kelle liha vedeleks
lõputute karjamaade vahel
Need mitmekülgsed ja omanäolised ja kallid lapsed, kes on aga siiski vaid vaenlased ja nõnda pole probleemi neid laisalt tulistada või äragi tappa. Lõpuks oleme jõudnud nii kaugele, et alles on vaid laip kusagil nimeta karjamaal. On sõda siit üle käinud, nagu tihti käib tähtsuseta kohtadest, või on lihtsalt see vaenlaseks tembeldatu veetud küla lähedasele karjamaale ja armutult hukatud?
kuni tuleks suurvesi või tuulispask
ja selle minema kannaks
Laip on jäetud karjamaale vedelema, keegi sellest ei hooli ja keegi seda ära ei kanna, jäetud looduse teha see töö, mida inimene on pidanud tähtsusetuks. Võib-olla viib selle laiba jäänused ära torm või üleujutus, vähemalt selle, mis metsloomadest järele on jäänud.
rusked vasikad kelle sarvemüksude külge on
blond külarahvas võilillepärjad pununud
astuksid karjalaskepäeval nendest üle
ja togiksid ninaga õrnalt nende käsi ja palgeid
Seni aga laip lamab seal, ning vasikad, keda karjamaal karjatatakse, kõnnivad selle ümber, vahetevahel toksates seda uudishimust, et aru saada, mis asi see siin maas vedeleb. Aga see on laip, kulla loom, ja sina seda ei söö ja sellel pole sulle midagi anda.
lapsed lõikaksid sinelitelt kuldnööpe eest ja
sööksid taskutest vaenlaste abikaasade kaasa pandud võileivad ära
Ka lapsed ei näe selles laibas inimest vaid midagi muud - asja, mille küljest lõigata endale uhked nööbid ja kelle taskust süüa võileivad, mis pole veel vanaks läinud (mis kõneleb ka sellest kui hiljutine oli see surmav tegu). Et selles laibas peitub inimene, kellel on abikaasa ja kes-teab-kes-veel, ei loe, sest vaenlases inimest ei nähta.
taluperenaised otsiksid kortsutatud sularaha
aga see oleks vales valuutas tähendab vaenlaste valuutas
Täiskasvanuid ei huvita vanad nööbid ega võileivad, neid huvitab raha ja rikkus. Surnud vaenlase raha on kahjuks vales valuutas. Aga praktilistest asjadest mõeldes ununeb korraks näha vaenlast dehumaniseerituna ja tungib läbi lihtinimlik ärrituvus, aga õigeaegselt meenub, et ei, mitte lihtsalt vale, vaid vaenlase.
selle eest ei saaks külapoest midagi tuleks minna
linna raha vahetama
aga tea kas tasubki ära
Praktiline mõtlemine - vaenlase valuutat ei võeta külapoes vastu, aga linnas saab vahetada. Omaette küsimus kas see on seda väärt: omaette küsimus, kas sellelt elu kaotanud inimlapselt viimane võetu on väärt isegi seda tühist, et minna linna.
jüripäev jüripäev
karjapoiss on kuningas
Vaenlane maha lastud ja taskud tühjaks tehtud ning laip unustatud ja pidupäev võib jätkata. “Karjapoiss on kuningas” võib olla pidupäeva tähistamine või mäng Eestipärase maarahva-hingel või veel midagi muud. Mis on tõde, mis on aimdus.
Kuis Don Quixote, ründan allaandmatult järjekordset abstraktset luulekogu, mu järjekindlaimat väljakutsujat, nentides nii neist saavutatud naudingut kui ebakindluses ekslemist. Võib-olla on vastuseks lihtsalt muretseda vähem ja hõljuda rohkem.
Igatahes oli rõõm suur kui miski kõnetas, veel suuremgi siis kui nägi luuletuse ilust õitsemas sügavust ja mõistmist. Meeldis ühes luuletuses nähtud kaastunne langenud vihatule ja teises hoolivus magavas vaenlases nähtud inimesele; meeldis luuletuses nr 29 kogetud omaenese väiksuse aktsepteerimine lootuses pakkuda oma lastele rõõmu ja lendu, nr 30 tõlgendus laevana kirjeldatud kehast kui ületöö ohtudest ja nr 31 ostu-müügi kuulutus, kus sentimentaalse väärtusega asjad lähevad vahetusse elementaarsete vajaduste rahuldamiseks, nagu söök, bussipilet ja head uudised.
Samas oli sama palju (või tundus veel rohkemgi) selliseid, kus autori ideed võtsid nõndavõrd abstraktse, unenäolise või pealtnäha seosetu kuju, et raske oli neis leida iseennast või iseendas teed nende juurde. Vahetevahel puges trotski rinda, et mis see siis nüüd olema peaks, kuid eks ole seegi ju tavaline asi, et arusaamatus sünnitab viha selle vastu, millest aru ei saa, selle asemel et kutsuda ignorantsust kasima. Vast neljas kord on kohtuseadus mõnikord …
Lugeda aga neid omaette valjusti ette, milline nauding! Lasta keelel voolavat üle lünklike lausete, sisestada kirjavahemärke kus neid pole, leida mõnu lause vormides, mis võivad mõtte jätta ekslevaks, kuid täidavad hinge muul moel.
Kohati poliitiline, tihti ennast otsiv, ennast kaotav, ennast kaalutlev. Unenäoline oma ebaloogilistes narratiivides ja kujutlusvõimes. Väljakutsuv aga põnev kogumik, raamatuklubilised vangutasid pead kuulatest luulet ennast aga kaasa noogutades võimalikku tõlgendust¹. Rõõm on kohati ekselda ja omapäi avada.
*
A collection of abstract poetry, my eternal challenger that I tackle with equal parts glee and confusion, I think I might finally be getting the hang of this (or some hang at least).
I liked the one that spoke with empathy of fallen foes, or the one that saw a human being in a sleeping enemy, or the one that made me think about my own role in my children's lives, or the one that spoke with warning of dedicating one’s body only to the pursuit of work (by comparing it to a ship), or the one where items with sentimental value were traded for basic needs, such as food, bus fare and some good news (any good news).
Many were though such which stretched the limits of my understanding, where I failed to find myself in the poem or a way to the poem through myself. Instead I found myself getting annoyed and bothered by this, but really, isn’t it just the usual reaction of the ignorant and challenged to a thing that is challenging; perhaps a fourth try will bear more enlightening fruits …
Reading the poems out loud though, what a joy - letting one’s tongue slip across the offbeat structures, to insert punctuation where there is none, and to find pleasure where the mind finds only puzzlement.
Sometimes political, often self-searching, self-losing, self-contemplating. Dream-like in its illogical narratives and imagination. A challenging collection perhaps, but that too can be a joy - to wander and look for an opening.
___
¹ Üks tõlgendus.
näe veel kaks
noort ja sulnist inimest
kelle dna-st endale
verivaenlasi sünteesida
Vaata - kaks noorukest, kes saavad lapse; aga noored kuuluvad nende hulka, keda meie, luuletuse publik, loeme vaenlasteks ja nõndaviisi on ka nende laps seda - vaenlane.
vaenlasi siiruviirulisi
vaenlasi kullakarvalisi
vaenlasi kelle pihta
harjutuse mõttes märki lasta
vaenlasi kelle liha vedeleks
lõputute karjamaade vahel
Need mitmekülgsed ja omanäolised ja kallid lapsed, kes on aga siiski vaid vaenlased ja nõnda pole probleemi neid laisalt tulistada või äragi tappa. Lõpuks oleme jõudnud nii kaugele, et alles on vaid laip kusagil nimeta karjamaal. On sõda siit üle käinud, nagu tihti käib tähtsuseta kohtadest, või on lihtsalt see vaenlaseks tembeldatu veetud küla lähedasele karjamaale ja armutult hukatud?
kuni tuleks suurvesi või tuulispask
ja selle minema kannaks
Laip on jäetud karjamaale vedelema, keegi sellest ei hooli ja keegi seda ära ei kanna, jäetud looduse teha see töö, mida inimene on pidanud tähtsusetuks. Võib-olla viib selle laiba jäänused ära torm või üleujutus, vähemalt selle, mis metsloomadest järele on jäänud.
rusked vasikad kelle sarvemüksude külge on
blond külarahvas võilillepärjad pununud
astuksid karjalaskepäeval nendest üle
ja togiksid ninaga õrnalt nende käsi ja palgeid
Seni aga laip lamab seal, ning vasikad, keda karjamaal karjatatakse, kõnnivad selle ümber, vahetevahel toksates seda uudishimust, et aru saada, mis asi see siin maas vedeleb. Aga see on laip, kulla loom, ja sina seda ei söö ja sellel pole sulle midagi anda.
lapsed lõikaksid sinelitelt kuldnööpe eest ja
sööksid taskutest vaenlaste abikaasade kaasa pandud võileivad ära
Ka lapsed ei näe selles laibas inimest vaid midagi muud - asja, mille küljest lõigata endale uhked nööbid ja kelle taskust süüa võileivad, mis pole veel vanaks läinud (mis kõneleb ka sellest kui hiljutine oli see surmav tegu). Et selles laibas peitub inimene, kellel on abikaasa ja kes-teab-kes-veel, ei loe, sest vaenlases inimest ei nähta.
taluperenaised otsiksid kortsutatud sularaha
aga see oleks vales valuutas tähendab vaenlaste valuutas
Täiskasvanuid ei huvita vanad nööbid ega võileivad, neid huvitab raha ja rikkus. Surnud vaenlase raha on kahjuks vales valuutas. Aga praktilistest asjadest mõeldes ununeb korraks näha vaenlast dehumaniseerituna ja tungib läbi lihtinimlik ärrituvus, aga õigeaegselt meenub, et ei, mitte lihtsalt vale, vaid vaenlase.
selle eest ei saaks külapoest midagi tuleks minna
linna raha vahetama
aga tea kas tasubki ära
Praktiline mõtlemine - vaenlase valuutat ei võeta külapoes vastu, aga linnas saab vahetada. Omaette küsimus kas see on seda väärt: omaette küsimus, kas sellelt elu kaotanud inimlapselt viimane võetu on väärt isegi seda tühist, et minna linna.
jüripäev jüripäev
karjapoiss on kuningas
Vaenlane maha lastud ja taskud tühjaks tehtud ning laip unustatud ja pidupäev võib jätkata. “Karjapoiss on kuningas” võib olla pidupäeva tähistamine või mäng Eestipärase maarahva-hingel või veel midagi muud. Mis on tõde, mis on aimdus.
April 13, 2026
Üllatas. 3,5 tähte ilmselt võib-olla ümardan ajapikku 4-le. Ei anna maksmimumpunkte, sest vahepeal temaatika kuidagi väga kordus, aga mitte heas mõttes (et tekiks seoseid jne). Aga luuleannet inimesel on. Kindlasti julgeks soovitada ja noor lugeja samastub vast rohkem. Antropomorfismi läks natuke paljuks ning nagu enne ütlesin, siis kordused minu jaoks ei toiminud ega tõstnud lugemisnaudingut. Ilus sõnavara. Korraks kangastus Elo Viidingu nimi ka, aga ei ole kindel, kas pole mitte meelevaldne seos.
December 10, 2025
Go, Riste!
February 7, 2026
Kiiresti lugeda pole mõtet, see on aeglaselt, iga väikse absurdipildi tekkimise kiirusega lugemisnautlejate pärusmaa.
Näiteks üks lemmikuid “pildikesi” on selline, kus Riste elab ühes ilusas majas, kus teisi inimesi ei ela, ainult majapidajannad, kelle silmad on (hüdroelektrijaamade suurused) linnud välja nokkinud. Majapidajannad kallavad kõik sahtlid toapõrandale laiali, niiet parkett ka enam ei paista. Ja siis need majapidajannad, äraseletatud nägudega, rätsepistes istudes, sorteerivad kogu selle kraami suuruse ja kuju järgi 🙂
Näiteks üks lemmikuid “pildikesi” on selline, kus Riste elab ühes ilusas majas, kus teisi inimesi ei ela, ainult majapidajannad, kelle silmad on (hüdroelektrijaamade suurused) linnud välja nokkinud. Majapidajannad kallavad kõik sahtlid toapõrandale laiali, niiet parkett ka enam ei paista. Ja siis need majapidajannad, äraseletatud nägudega, rätsepistes istudes, sorteerivad kogu selle kraami suuruse ja kuju järgi 🙂
Did Not Finish
July 21, 2026Ma lihtsalt ei suutnud oma aju sellele lainele saada, et neid luuletusi järjest lugeda ja läbi lugeda. Aga muidu tore, proovin ilmselt mingi hetk uuesti.
January 18, 2026
Hea rütmiga, kuigi vahel hakkas kergelt sees pöörama, kui hoog liiga suureks läks. Natuke nagu luulevormis Heinsaar või Kivirähk.
Laske ma lähen selg sirgus
Pajuokstest läbi ragisedes nagu põdravasikas
Aitab nurgas seismisest ma
Lähen vitsa tooma /…/
Kes arvasid et vaenlane ei maga
Need eksisid: ta põõnab minu süles
Ükspäev me harjume ära /…/
See juhtub umbes siis kui me hakkame
Valamuid ja valgusteid armastama
Ja õhtust süües homset menüüd arutama /…/
Umbes siis kui me hommikul voodi korda teeme ja
Jänest sõitma ei pea
Laske ma lähen selg sirgus
Pajuokstest läbi ragisedes nagu põdravasikas
Aitab nurgas seismisest ma
Lähen vitsa tooma /…/
Kes arvasid et vaenlane ei maga
Need eksisid: ta põõnab minu süles
Ükspäev me harjume ära /…/
See juhtub umbes siis kui me hakkame
Valamuid ja valgusteid armastama
Ja õhtust süües homset menüüd arutama /…/
Umbes siis kui me hommikul voodi korda teeme ja
Jänest sõitma ei pea
January 29, 2026
nagu see üks veider tüüp peol kes kordab aina oma kummalist joru ja võiks ju mõelda et ei ma lähen sinna oma sõprade juurde nad räägivad kindlasti mingit huvitavat juttu ja tema ei paneks ka sugugi pahaks ta ei hoia üldse kinni aga siis sul hakkab jummala huvitav ja lõbus ja lõpuks on kõik teised juba ammu koju läinud aga sina ikka istud selle veidra tüübi jalge ees ja vaatad kuidas ta kätega su silme ette kõiksugu kaugeid maailmu vehib
üks viimase aja paremaid eestikeelseid luulekogusid
üks viimase aja paremaid eestikeelseid luulekogusid
September 8, 2026
"kopp kopp
kes on
vastaskallas
vastaskallas kes
vastaskallas juba paistab pane vaim valmis ja heida hing üle parda"
eriti puudutasid mõtteterad merest
üldpildis väga ehe ja oli palju äratundmist karjuvates väikestes tähtedes kirja seatud kildudes
kes on
vastaskallas
vastaskallas kes
vastaskallas juba paistab pane vaim valmis ja heida hing üle parda"
eriti puudutasid mõtteterad merest
üldpildis väga ehe ja oli palju äratundmist karjuvates väikestes tähtedes kirja seatud kildudes
December 12, 2025
üks lemmikutest
March 18, 2026
See ütleb kõigi maailma asjade kohta midagit, niiet ei soovita inmestele kes lugemise päeval ei plaani suurt midagi teha.
Displaying 1 - 20 of 20 reviews