What do you think?
Rate this book
Minu... #191
Minu Tai. Turistist sirgub inimene
Mâi bpen rai, mis seal ikka, nagu öeldakse Tais. Te hoiate käes raamatut, mille kirjutasin küll enda tunnetest, ent mille iga lehekülg haakub ühe kauge maaga. Nupukamad arvasid pealkirja põhjal ära, millisest riigist käib jutt.
Kui keegi pärast raamatu läbilugemist kurdab, et ei saanud Taist teada nii palju, kui lootis, siis olgu kena ja märkigu kaebuse juurde oma aadress ja telefoninumber, et saaksin teatada, mis kell külla tulen ning Vikipeediat ja netiotsingut kasutama õpetan. Hoolitsege selle eest, et kodus oleks ka võiküpsiseid!
Luban, et siit raamatust saab kätte Tai-tunnetuse nii heas kui ka halvas, teha seda oma diivanil, ilma et higi silma läheks või tuk-tuk otsa sõidaks, ilma haikala otsa kukkumata, elevandilonti katsumata, prostituudiga suhtlemata, meremustlaste ja mägihõimude juurde ronimata, ladyboy’dega jagelemata, arreteeritud saamata, baaritüdrukuid nägemata ja skorpione söömata.
Vahetu Tai-pärase elamuse saamiseks soovitan seda raamatut lugeda saunalaval.
Rene Satsi
Kui keegi pärast raamatu läbilugemist kurdab, et ei saanud Taist teada nii palju, kui lootis, siis olgu kena ja märkigu kaebuse juurde oma aadress ja telefoninumber, et saaksin teatada, mis kell külla tulen ning Vikipeediat ja netiotsingut kasutama õpetan. Hoolitsege selle eest, et kodus oleks ka võiküpsiseid!
Luban, et siit raamatust saab kätte Tai-tunnetuse nii heas kui ka halvas, teha seda oma diivanil, ilma et higi silma läheks või tuk-tuk otsa sõidaks, ilma haikala otsa kukkumata, elevandilonti katsumata, prostituudiga suhtlemata, meremustlaste ja mägihõimude juurde ronimata, ladyboy’dega jagelemata, arreteeritud saamata, baaritüdrukuid nägemata ja skorpione söömata.
Vahetu Tai-pärase elamuse saamiseks soovitan seda raamatut lugeda saunalaval.
Rene Satsi
272 pages, Paperback
Published November 1, 2025
27 people want to read
Ratings & Reviews
Friends & Following
Create a free account to discover what your friends think of this book!
Community Reviews
Displaying 1 - 4 of 4 reviews
Read
December 6, 2025Lugesin ja mõtlesin, et nüüd vist ongi kõik. Kunagi oli Rene ikka pullivend, julge ja pealehakkaja. Oleks lõdvalt joonud laua alla Bukowski ja Sauteri (pean silmas, et kahe viimase kogused liidetult). Nüüd lürpis pidevalt mahlalurri ja suppi ja üldse, pigem kantseldab teisi joogiseid, kehastub ingliks ja kõik need muud jutud. Avaloos küll maadleb viskipudeliga, aga see oligi kaugest ajast lugu, pealegi võis selles olla peidus ammustele aegadele metsiku elu kullatolmu puistamise soovunelmat.
Kui ma ei eksi, siis mingis raamatus kakles kuskil pärapõrgus metsikute koerte karjaga. Või isegi mitmega. Seekord istus koeraga koos rannal, sügas tolle kasukat ja pärast jalutas baari. Tõsi, baaris nii palju siiski juhtus, et kohalikud tegid talle jooki välja (loe uuesti - k o h a l i k u d tegid t a l l e välja). Kuhu see turismiäri seal sedaviisi küll välja jõuab, ma küsin. Araks on ta samuti muutunud. Ennevanasti oleks haiga vastamisi sattudes tollel kaela (kas hail on kael?) kahekorra käänanud, nüüd nägi kajakiga (mida veel? järgmiseks tulevad kettagolf, padel ja kirimale või?) merel kulgedes mingi räime varju paadi alt läbi libisemas, ja juba kukkus hirmuga kajakist välja. Me kõik jääme vanaks, teadis juba Sven Lõhmuski.
Muidugi oli tore kohata tuttavaid teemasid, nii mõnedki neist universaalsed, ei kehti üksnes Taimaal.
- Näiteks WC-poti kõrval olev käsidušš. Ma ei ole seni kohanud veel ühtegi teist inimest (võimalik, et kõik nad on olnud lihtalt äärmiselt delikaatsed), kes samuti kurdaks selle äkilise iseloomu ja jõulise sekkumise üle intiimsetesse hetkedesse.
- Kehtib küll igasuguse pagasiga reisimise kohta - aga seljakotiga reisides on kohe eriti keeruline -, aga tõesti see toa kätte näitamine ühes kotikese kandmise ja siis jootraha-spektaakliga on tõesti reisimise juures üks ebameeldivamaid asju. Eriti siis, kui oled reisile läinud napi ettevalmistusega, ehk et ei ole aimugi kommetest ja summadest, mõnikord pole veel ka kohalikku raha või ei ole seda väiksemates kupüürides. Ja kui nüüd võiks ekslikult hõisata, et alati on kindlam anda kui mitte anda, siis hoia hobuseid, sest olen olnud hotellis, kus oli infovoldikus, et selle hotelli teenindajatele mitte jootraha anda. Juhin tähelepanu, et infomappi loed sa alles siis, kui oled end juba sisse seadnud, ilmselgelt ei tee sa seda sel ajal, kui onu alles uksel kõõlub. Oeh, reisimine on äärmiselt keeruline.
- Ikka leidub neil lõunamaareisidel mõni armulemb, kes end külge haagib ja oma kahtlastesse afääridesse ka sind kaasa tõmbab. Jah, lõunamaades on see valdavalt vanem proua, kes ei adu numbrit passis ja kujutab ette, et ta on 25, sihiks on tal kodustada mõni vaevu vuntsi kasvatav noormees. Kuid võib olla ka paljakuga pealael ja kummuva püksivärvliga vanem härra, kes valjult ja vahet pidamata allapoole vööd nalju puistab, ise valjult hirnub ja jälgib tütarlaste reaktsiooni. Ilmselt on olemas ka noori õnneotsijaid, aga need ajavad omi asju varjatumalt.
Aga jah, autor oli nii pehmoks muutunud, et lõpuks jõudis ta lausa mingi öises meres ulpimise süvakirjeldusteni välja. See pimedas meres ulpimine tõi mulle meelde ühe seiga minevikust, mille lootsin olevat unustanud. Kuigi mõned kirjastused ja ka üksikud julgemad autorid saadavad mulle vahel oma raamatuid lugemiseks ja hammaste teritamiseks - võime seda ka koledamalt nimetada mudimiseks -, siis ükskord ei saadetud mulle raamatut, vaid võimalus minna hõljuma (see ei olnud Kagu-Aasias, ärge kujutage ette, vaid siit mõni tänav edasi). Kes mind teavad, need teavad ka, et ma ei oska ujuda ega isegi mitte pinnal püsida ja kõik need jutud hirmus soolasest veest, mis sind "ise kannab ja heilutab" ei kehti minu puhul.
No aga siis väikese vestluse ja veenmise tulemusena ma ikkagi läksin. See pidi olema hästi tšill ja mõnus, lebad seal hämaras, kõrvad vees (jube, lootsin ikka kuidagi muudmoodi hakkama saada), kuulad oma sisekosmost (möh? kas see ka süüa kõlbab?) ja põhimõtteliselt elu parim tunnike või nii. Tegelikkus lõi mulle lahtise käega vastu vahtimist. Suurema vanni mõõtudega k i n n i n e asjandus oli piisavalt suur, et varbaid vastasseina vastu suruma ei ulatanud, mingid käepidemed seina küljes küll olid, aga kõik oli kottpime ja kõik pinnad väga libedad.
Nii ma siis seal "nautisin", ühe käega klammerdudes käepideme külge, teisega kaane vastu rapsides, püüdes mõnd valguskiirtki näha, aga tuhkagi, varbad maksimaalselt välja sirutades ja ise pooleldi küljetsi, et mitte päris ära uppuda. Mulle anti ka mingi täispuhutav kaelapadjalaadne värgeldus, mis pidavat pea vee peal hoidmise mugavaks tegema, tegelikult pidin viimase vaba varbaga seda endale vahepeal pea alla tagasi lükkama. Kui ma poleks piisavalt pingutanud, oleks mu sisekosmose kuulamine võinud üks üsna lõputa lugu olla.
Ja noh, Rene raamat oleks siis ka lugemata jäänud.
PS. Kuni 65. leheküljeni uskusin ma, et sellest tuleb üks "üks öö Bangkokis" tüüpi raamat. Siis aga koitis kahjuks ikkagi järgmine päev ja kõik mu lootused lendasid vastu taevast. Kahju. Tärn maha.
PPS. Ühe asja eest pean ma Rened siiski kiitma. Kuigi üldse ei tahaks, läheb veel uhkeks. Mulle tundus, et mul ei ole elamises midagi taimaist, mida koos raamatuga pildile surada. Lugemine aina edenes ja ma mõtlesin hirmuga sellele tunnile, mil pilti vaja... aga siis, välk ja pauk, raamatus on peatükk kunagi ammu Taimaal kaotsi läinud Ameerika siidiärimehest Jim Thompsonist ja minu aknalaual, kardinate taha peidetult, vedeleb ju ka kolm Thompsoni elevandipatja. Tärn juurde. (kuidas need padjad minuni on jõudnud, see on pikk jutt ja ma vaatan, et internetis hakkab ruum juba otsa saama; ei, tegelikult ma täpsustan, et see jõudmine ei olnud pikk, aga see, et need prügikasti ei ole jõudnud, see on küll ime; ja kui ma praegu vaatan, kui pikalt ma selle kohta siin selgitusi jagan, siis oleks see jutt juba räägitud olnud, aga nüüd on hilja)
PPPS. Ma keeldun siiani uskumast seda ladyboy intervjueerimise lugu. No ei ole võimalik.
Kui ma ei eksi, siis mingis raamatus kakles kuskil pärapõrgus metsikute koerte karjaga. Või isegi mitmega. Seekord istus koeraga koos rannal, sügas tolle kasukat ja pärast jalutas baari. Tõsi, baaris nii palju siiski juhtus, et kohalikud tegid talle jooki välja (loe uuesti - k o h a l i k u d tegid t a l l e välja). Kuhu see turismiäri seal sedaviisi küll välja jõuab, ma küsin. Araks on ta samuti muutunud. Ennevanasti oleks haiga vastamisi sattudes tollel kaela (kas hail on kael?) kahekorra käänanud, nüüd nägi kajakiga (mida veel? järgmiseks tulevad kettagolf, padel ja kirimale või?) merel kulgedes mingi räime varju paadi alt läbi libisemas, ja juba kukkus hirmuga kajakist välja. Me kõik jääme vanaks, teadis juba Sven Lõhmuski.
Muidugi oli tore kohata tuttavaid teemasid, nii mõnedki neist universaalsed, ei kehti üksnes Taimaal.
- Näiteks WC-poti kõrval olev käsidušš. Ma ei ole seni kohanud veel ühtegi teist inimest (võimalik, et kõik nad on olnud lihtalt äärmiselt delikaatsed), kes samuti kurdaks selle äkilise iseloomu ja jõulise sekkumise üle intiimsetesse hetkedesse.
- Kehtib küll igasuguse pagasiga reisimise kohta - aga seljakotiga reisides on kohe eriti keeruline -, aga tõesti see toa kätte näitamine ühes kotikese kandmise ja siis jootraha-spektaakliga on tõesti reisimise juures üks ebameeldivamaid asju. Eriti siis, kui oled reisile läinud napi ettevalmistusega, ehk et ei ole aimugi kommetest ja summadest, mõnikord pole veel ka kohalikku raha või ei ole seda väiksemates kupüürides. Ja kui nüüd võiks ekslikult hõisata, et alati on kindlam anda kui mitte anda, siis hoia hobuseid, sest olen olnud hotellis, kus oli infovoldikus, et selle hotelli teenindajatele mitte jootraha anda. Juhin tähelepanu, et infomappi loed sa alles siis, kui oled end juba sisse seadnud, ilmselgelt ei tee sa seda sel ajal, kui onu alles uksel kõõlub. Oeh, reisimine on äärmiselt keeruline.
- Ikka leidub neil lõunamaareisidel mõni armulemb, kes end külge haagib ja oma kahtlastesse afääridesse ka sind kaasa tõmbab. Jah, lõunamaades on see valdavalt vanem proua, kes ei adu numbrit passis ja kujutab ette, et ta on 25, sihiks on tal kodustada mõni vaevu vuntsi kasvatav noormees. Kuid võib olla ka paljakuga pealael ja kummuva püksivärvliga vanem härra, kes valjult ja vahet pidamata allapoole vööd nalju puistab, ise valjult hirnub ja jälgib tütarlaste reaktsiooni. Ilmselt on olemas ka noori õnneotsijaid, aga need ajavad omi asju varjatumalt.
Aga jah, autor oli nii pehmoks muutunud, et lõpuks jõudis ta lausa mingi öises meres ulpimise süvakirjeldusteni välja. See pimedas meres ulpimine tõi mulle meelde ühe seiga minevikust, mille lootsin olevat unustanud. Kuigi mõned kirjastused ja ka üksikud julgemad autorid saadavad mulle vahel oma raamatuid lugemiseks ja hammaste teritamiseks - võime seda ka koledamalt nimetada mudimiseks -, siis ükskord ei saadetud mulle raamatut, vaid võimalus minna hõljuma (see ei olnud Kagu-Aasias, ärge kujutage ette, vaid siit mõni tänav edasi). Kes mind teavad, need teavad ka, et ma ei oska ujuda ega isegi mitte pinnal püsida ja kõik need jutud hirmus soolasest veest, mis sind "ise kannab ja heilutab" ei kehti minu puhul.
No aga siis väikese vestluse ja veenmise tulemusena ma ikkagi läksin. See pidi olema hästi tšill ja mõnus, lebad seal hämaras, kõrvad vees (jube, lootsin ikka kuidagi muudmoodi hakkama saada), kuulad oma sisekosmost (möh? kas see ka süüa kõlbab?) ja põhimõtteliselt elu parim tunnike või nii. Tegelikkus lõi mulle lahtise käega vastu vahtimist. Suurema vanni mõõtudega k i n n i n e asjandus oli piisavalt suur, et varbaid vastasseina vastu suruma ei ulatanud, mingid käepidemed seina küljes küll olid, aga kõik oli kottpime ja kõik pinnad väga libedad.
Nii ma siis seal "nautisin", ühe käega klammerdudes käepideme külge, teisega kaane vastu rapsides, püüdes mõnd valguskiirtki näha, aga tuhkagi, varbad maksimaalselt välja sirutades ja ise pooleldi küljetsi, et mitte päris ära uppuda. Mulle anti ka mingi täispuhutav kaelapadjalaadne värgeldus, mis pidavat pea vee peal hoidmise mugavaks tegema, tegelikult pidin viimase vaba varbaga seda endale vahepeal pea alla tagasi lükkama. Kui ma poleks piisavalt pingutanud, oleks mu sisekosmose kuulamine võinud üks üsna lõputa lugu olla.
Ja noh, Rene raamat oleks siis ka lugemata jäänud.
PS. Kuni 65. leheküljeni uskusin ma, et sellest tuleb üks "üks öö Bangkokis" tüüpi raamat. Siis aga koitis kahjuks ikkagi järgmine päev ja kõik mu lootused lendasid vastu taevast. Kahju. Tärn maha.
PPS. Ühe asja eest pean ma Rened siiski kiitma. Kuigi üldse ei tahaks, läheb veel uhkeks. Mulle tundus, et mul ei ole elamises midagi taimaist, mida koos raamatuga pildile surada. Lugemine aina edenes ja ma mõtlesin hirmuga sellele tunnile, mil pilti vaja... aga siis, välk ja pauk, raamatus on peatükk kunagi ammu Taimaal kaotsi läinud Ameerika siidiärimehest Jim Thompsonist ja minu aknalaual, kardinate taha peidetult, vedeleb ju ka kolm Thompsoni elevandipatja. Tärn juurde. (kuidas need padjad minuni on jõudnud, see on pikk jutt ja ma vaatan, et internetis hakkab ruum juba otsa saama; ei, tegelikult ma täpsustan, et see jõudmine ei olnud pikk, aga see, et need prügikasti ei ole jõudnud, see on küll ime; ja kui ma praegu vaatan, kui pikalt ma selle kohta siin selgitusi jagan, siis oleks see jutt juba räägitud olnud, aga nüüd on hilja)
PPPS. Ma keeldun siiani uskumast seda ladyboy intervjueerimise lugu. No ei ole võimalik.
November 18, 2025
Mulle pakub huvi Aasia kultuur ja sealsed riigid, nii et naudin sel teemal ka lugemist.
Juba aimasin, et seda raamatut lugedes saab nalja! Ei pidanud pettuma.
Mulle väga meeldis autori kaasahaarav huumor. Lugesin seda raamatut millalgi öösel ja olin parajates naerukrampides vahepeal. Kuna seinad on küllaltki õhukesed, siis loodan, et naaber teisel pool seina minu kõkutamise peale üles ei ärganud.
Palju naljakaid ja kohati ka hirmsaid lugusid, mida oli põnev lugeda. Mulle ikka pakuvad huvi igasugused kummalised ja naljakad lood. Elu on selliseid lugusid täis, vaja lihtsalt nad kuidagi talletada ja kirja panna, nagu autor ongi teinud.
Mulle jäid eriti meelde autori sattumine õuduste hotelli, mis meenutas tapamaja; maniakist sakslane, kes endast kummalisi pilte postitas; ameeriklane, kes ei teadnud enam täpselt, kui kaua ta juba joonud on. Muidugi oli põnevaid juhtumisi ja kohatud inimesi veelgi.
Õuduste hotellist lugeda oli ikka päris põnev. Selline sürreaalne. Kas selliseid majutusasutusi on ka olemas? Oleme harjunud, et majutusasutustes on olemas kõik mugavused, aga võib minna ka sootuks teisiti. Paras julgustükk sellisesse kohta jääda, aga samas saab sellest põneva loo, mida pärast teistele rääkida ja imestada.
Raamatu lugemine ajas mulle kusjuures ka Tai toidu isu peale ja tellisingi Tai toitu just ühest sellisest söögikohast, mida raamatus kiideti.
Aitäh kirjastusele Petrone Print raamatu eest!
Juba aimasin, et seda raamatut lugedes saab nalja! Ei pidanud pettuma.
Mulle väga meeldis autori kaasahaarav huumor. Lugesin seda raamatut millalgi öösel ja olin parajates naerukrampides vahepeal. Kuna seinad on küllaltki õhukesed, siis loodan, et naaber teisel pool seina minu kõkutamise peale üles ei ärganud.
Palju naljakaid ja kohati ka hirmsaid lugusid, mida oli põnev lugeda. Mulle ikka pakuvad huvi igasugused kummalised ja naljakad lood. Elu on selliseid lugusid täis, vaja lihtsalt nad kuidagi talletada ja kirja panna, nagu autor ongi teinud.
Mulle jäid eriti meelde autori sattumine õuduste hotelli, mis meenutas tapamaja; maniakist sakslane, kes endast kummalisi pilte postitas; ameeriklane, kes ei teadnud enam täpselt, kui kaua ta juba joonud on. Muidugi oli põnevaid juhtumisi ja kohatud inimesi veelgi.
Õuduste hotellist lugeda oli ikka päris põnev. Selline sürreaalne. Kas selliseid majutusasutusi on ka olemas? Oleme harjunud, et majutusasutustes on olemas kõik mugavused, aga võib minna ka sootuks teisiti. Paras julgustükk sellisesse kohta jääda, aga samas saab sellest põneva loo, mida pärast teistele rääkida ja imestada.
Raamatu lugemine ajas mulle kusjuures ka Tai toidu isu peale ja tellisingi Tai toitu just ühest sellisest söögikohast, mida raamatus kiideti.
Aitäh kirjastusele Petrone Print raamatu eest!
November 10, 2025
Tavaliselt annab kõige esimene lause võtme, mis raamatuga tegu on. Rene Satsi "Minu Tai" avalause räägib teooriast, et kui lõpmatule hulgale ahvidele anda lõpmatu hulk trükimasinaid ja igavik aega, siis tuleks sealt lõpuks geniaalne teos.
Selge. Selline raamat, reisiraamatu sissejuhatuse asemel on teooria ahvidest, neli rida pikk. Edasi asub autor kirjeldama oma kirjutuslaua taga istumist ja selle ümber hiilimist. Siis hakkab peale: esimene reis Taisse, väga palju aega tagasi, kui päevakorral oli SARS-epideemia ja reisijatel polnud taskus telefone. Kohe jääb silma üks määrava tähtsusega fraas. Rene, "nähes võimalust etteaimamatu dimensiooniga jamadesse sattuda", ostis tuttavalt pileti.
Jamadesse sattumine, see on Rene reiside võlu.
Esiteks, tal on vist tõesti puudu teatud pidurdusmehhanismid. (Vähemasti OLID puudu, ta ise väidab, er nüüd on pidurid leitud. Raamatu alguses on ta siiski 22 aastat noorem kui praegu.) Esimest korda eksootilisel välismaal, adrenaliin ja muud hormoonid möllavad koos manustatud viskiga, ja see esimene ööpäev muudkui kestab ja kestab. "Kõhuli voodil lamades järeldasin oma käitumise põhjal, et olen piisavalt kaine, ja lähen uue linnaga tutvuma."
Teiseks (kui jätkata Rene reisikirjelduste võlude üles lugemist) on Rene romantik. Selsamal esimesel ööl saab alguse üks omamoodi lugu. Te arvatavasti teate, mille poolest on Bangkoki ööelu kuulus? Jah, need tüdrukud... See on õrn teema, ma tegelikult kartsin, kuidas Rene sellega hakkama saab. Pikk valge mees, kõndiv rahakott. Minu arvamus: ta saab selle teemaga hakkama maailmatasemel, uskumatult, lollakalt, põnevalt! Hoidke tuk-tukist kinni ja loksuge kaasa.
Kolmandaks, need juhtumid mõjuvad naljakalt. Vahel võib küll nendesama kahe käega peast kinni haarata ja küsida: päriselt või? Kas tegelikult ka juhtus nii? Igasuguse huumori toimimine on lihtne: lihtsusta ja liialda. (Muide, õppisime sama põhimõtet kunagi ülikooli ajakirjandusosakonnas praktilise ajakirjanduse loenguis.)
Rene on valinud kirjutamisstiili, kus ühest küljest tuleb olla konkreetses nn eilses päevas, teisest küljest pressib sisse tänane paljureisinud mina, kes tahaks takkajärgi targutada ja teemat laiendada. Enamik selliseid üleminekuid on päris hästi õnnestunud, nn sildlaused on olemas ja on aru saada, millal vana tark jutustaja sõna taas noorele hullule üle annab.) Vahel muutub vana ja tark jutustaja filosoofiliseks. Mulle meeldivad need vahelõigud: kuidas toimib mälu, kuidas tekib vahemälu? Kuidas toimib inimkonna evolutsioonis looduslik valik, mille tagajärjel jon jäänud sõelale see kentsakas vennike meie ees...? See, kes õpetab peategelasele tema hotellitoas asuvaid objekte ja ootab tegelikult jootraha. Muide, neile, kes jootraha maksta ei taha, on antud stseen päris lahe käitumisjuhis.
Ja üldse on raamatus siinseal ka Tai-reisiks valmistumiseks kasulikku leida. Samas on see siiski täiesti omaette loetav humoorikas kirjandusteos, ja minul isiklikult kuulub ta sarja lemmikraamatute hulka!
Selge. Selline raamat, reisiraamatu sissejuhatuse asemel on teooria ahvidest, neli rida pikk. Edasi asub autor kirjeldama oma kirjutuslaua taga istumist ja selle ümber hiilimist. Siis hakkab peale: esimene reis Taisse, väga palju aega tagasi, kui päevakorral oli SARS-epideemia ja reisijatel polnud taskus telefone. Kohe jääb silma üks määrava tähtsusega fraas. Rene, "nähes võimalust etteaimamatu dimensiooniga jamadesse sattuda", ostis tuttavalt pileti.
Jamadesse sattumine, see on Rene reiside võlu.
Esiteks, tal on vist tõesti puudu teatud pidurdusmehhanismid. (Vähemasti OLID puudu, ta ise väidab, er nüüd on pidurid leitud. Raamatu alguses on ta siiski 22 aastat noorem kui praegu.) Esimest korda eksootilisel välismaal, adrenaliin ja muud hormoonid möllavad koos manustatud viskiga, ja see esimene ööpäev muudkui kestab ja kestab. "Kõhuli voodil lamades järeldasin oma käitumise põhjal, et olen piisavalt kaine, ja lähen uue linnaga tutvuma."
Teiseks (kui jätkata Rene reisikirjelduste võlude üles lugemist) on Rene romantik. Selsamal esimesel ööl saab alguse üks omamoodi lugu. Te arvatavasti teate, mille poolest on Bangkoki ööelu kuulus? Jah, need tüdrukud... See on õrn teema, ma tegelikult kartsin, kuidas Rene sellega hakkama saab. Pikk valge mees, kõndiv rahakott. Minu arvamus: ta saab selle teemaga hakkama maailmatasemel, uskumatult, lollakalt, põnevalt! Hoidke tuk-tukist kinni ja loksuge kaasa.
Kolmandaks, need juhtumid mõjuvad naljakalt. Vahel võib küll nendesama kahe käega peast kinni haarata ja küsida: päriselt või? Kas tegelikult ka juhtus nii? Igasuguse huumori toimimine on lihtne: lihtsusta ja liialda. (Muide, õppisime sama põhimõtet kunagi ülikooli ajakirjandusosakonnas praktilise ajakirjanduse loenguis.)
Rene on valinud kirjutamisstiili, kus ühest küljest tuleb olla konkreetses nn eilses päevas, teisest küljest pressib sisse tänane paljureisinud mina, kes tahaks takkajärgi targutada ja teemat laiendada. Enamik selliseid üleminekuid on päris hästi õnnestunud, nn sildlaused on olemas ja on aru saada, millal vana tark jutustaja sõna taas noorele hullule üle annab.) Vahel muutub vana ja tark jutustaja filosoofiliseks. Mulle meeldivad need vahelõigud: kuidas toimib mälu, kuidas tekib vahemälu? Kuidas toimib inimkonna evolutsioonis looduslik valik, mille tagajärjel jon jäänud sõelale see kentsakas vennike meie ees...? See, kes õpetab peategelasele tema hotellitoas asuvaid objekte ja ootab tegelikult jootraha. Muide, neile, kes jootraha maksta ei taha, on antud stseen päris lahe käitumisjuhis.
Ja üldse on raamatus siinseal ka Tai-reisiks valmistumiseks kasulikku leida. Samas on see siiski täiesti omaette loetav humoorikas kirjandusteos, ja minul isiklikult kuulub ta sarja lemmikraamatute hulka!
December 4, 2025
Teistmoodi arvamus.
Kunagi jäi mul Satsi kirjutatud Minu Iirimaa postitus tegemata, sest ei suutnud välja öelda millise jura oli ta raamatusse kirja pannud ning suure kurvastusega tõdesin, et Iirimaa võlust polnud essugi ning raamatust sai ainult lugeda kui palju jama ta ise endale kaela toob. Aga siiski ma andsin uue võimaluse sest noh, endal ka Taimaaga mõned kogemused olemas ning põnev oleks sarnasusi või erinevusi näha.
Esimese hooga mõtlesin, et Satsi on järjekordselt kirja pannud seosetu jura, mida ta on justkui kirjutanud ja kogenud mitte just kõige selgemas olekus.
Siiski, umbes nii lk 90 tundsin, et jutt hakkab paremaks ja põnevamaks minema ning veidi aja pärast leidsin end raamatut süvenenult lugemas. Satsi tõi Tai kohta välja huvitavaid fakte ning jutt läks normaalsemaks. Polnudki enam nii hull. Algselt kahelt planeeritud tähelt liikus juba kolmele. Mida lõpupoole liikusin, seda tugevamaks hinne muutus.
Ühe asjaga ma olen nõus, et inimesed ei peaks elevandi seljas istuma ning päevade läbi turiste seljas kanvale elevandile on see puhas piin.
Ning kuigi ma googeldan hästi palju minukaid lugedes, Porn Rang Hot Springi ma igaks juhuks ei googeldanud. Rene ise ka hoiatas :D
Kunagi jäi mul Satsi kirjutatud Minu Iirimaa postitus tegemata, sest ei suutnud välja öelda millise jura oli ta raamatusse kirja pannud ning suure kurvastusega tõdesin, et Iirimaa võlust polnud essugi ning raamatust sai ainult lugeda kui palju jama ta ise endale kaela toob. Aga siiski ma andsin uue võimaluse sest noh, endal ka Taimaaga mõned kogemused olemas ning põnev oleks sarnasusi või erinevusi näha.
Esimese hooga mõtlesin, et Satsi on järjekordselt kirja pannud seosetu jura, mida ta on justkui kirjutanud ja kogenud mitte just kõige selgemas olekus.
Siiski, umbes nii lk 90 tundsin, et jutt hakkab paremaks ja põnevamaks minema ning veidi aja pärast leidsin end raamatut süvenenult lugemas. Satsi tõi Tai kohta välja huvitavaid fakte ning jutt läks normaalsemaks. Polnudki enam nii hull. Algselt kahelt planeeritud tähelt liikus juba kolmele. Mida lõpupoole liikusin, seda tugevamaks hinne muutus.
Ühe asjaga ma olen nõus, et inimesed ei peaks elevandi seljas istuma ning päevade läbi turiste seljas kanvale elevandile on see puhas piin.
Ning kuigi ma googeldan hästi palju minukaid lugedes, Porn Rang Hot Springi ma igaks juhuks ei googeldanud. Rene ise ka hoiatas :D
Displaying 1 - 4 of 4 reviews